Vaata järele AF 2026 arutelu: loodusrahvas või ressursirahvas - miks keskkond valimiskasti juures kaotab?

Vaata järele:

Mõned arutelul kõlanud mõtted:

Eestlase suhe loodusega ja kliimaskeptitsism

2025. aastal oli Eestis toetus kliimapoliitikale (eesmärk saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050) 46%, mis on sinna langenud paari aastaga ligi 90% juurest. Võrdluseks: Lätis on toetus 63%, Leedus 71% ja Soomes 84%.

• eestlastele meeldib nn Mikita efekt: kuulata kukeseene häält. Ent nagu Linda Kaljundi Vikerkaares on kirjutanud, ei ole Mikita maailm ehk arusaamine eestlase kui loodusrahva päritolust pärit mitte ajast 10 000 aastat peale jääaega, mil me siia saabusime, vaid ulatub kolhoosiaega, kust tekkis metsaromantika tunne. See pilt muutub, kui vaadata, kuidas suhtutakse erinevatesse ettevõtmistesse keskkonnaga, eriti kliimaga seoses. Eestis ei ole küsitlustele vastajate silmis keskkond ja kliima omavahel seotud ning vastuste puhul ei ole ka erinevust selles, kas vastaja kõneleb eesti või vene keelt.

• eestlane kui metsarahvas ei ole vaid müüt, sest kui küsida inimestelt, et mis teeb neist eestlase, siis lisaks eesti keelele on selleks Eesti loodus ja see konkreetne maatükk - Eestimaa.

• uuringute järgi hindavad inimesed väga kõrgelt loodushoidu ja keskkonnahoidu, need on esikolmikus. Teisalt võib see olla ka natuke sotsiaalne norm - me ei oskagi muud selle peale vastata, sest see ongi see, kes me oleme.

• Keskkonna- ja loodushoiu väärtustamisele ei järgne konkreetset tegevust, sest see on sotsiaalne norm - olen eestlane, hoian loodust, kaitsen keskkonda. Need väärtused ei jõua konkreetsesse tegutsemisse, rohelised teemad valimistel püünele, sest isegi kui me usume, et loodus ja keskkond on meile olulised, siis väärtuseid on palju erinevaid ja nad on üles ehitatud hierarhiliselt, mis tähendab, et osa on olulisemad kui teised. Valimiskasti juures saavad need teised, olulisemad suurema kaalu - seda mõjutab kontekst - päevapoliitika, hetkeolukord, maailmapoliitika ja paljud muud asjad. Fosforiidisõja ja laulva revolutsiooni ajal sattusid ohtu eesti kultuur ja identiteet, ning seeläbi muutus tähtsaks looduskaitse kui Eesti ja Eesti identiteedi kaitsmine.

• Kliimateema on Eestis seostatav ennekõike CO2-ga. Eestlane ei näe kliimat keskkonnateemana. Seda võib seletada viis, kuidas kliimateemat on kommunikeeritud avalikkuses. Kui kliimasoojenemise, -muutuse kohta küsida, siis tegelikult antakse hinnang kliimapoliitikale, mida nähakse elukauge, eluvõõrana, energiaiseseisvust, riiklikku iseseisvust kahandavana, Brüsselist allapoole tulevana. See seletab meie kliimaskpetitsismi. Miks me naabritest eristume nii palju võib olla mh sellest, et meie ühelgi naabril ei ole olnud nii suurt sõltuvust energeetikas kohalikust toorainest.

Valijate huvi keskkonna- ja kliimateemade vastu

• inimesed ei tunne, et keskkond on põhimure, sest Eesti on oma keskkonnanäitajatega mitme edetabeli tipus. Samuti hirmutab valijaid sõjakus ehk sõnad nagu rohepööre, metsasõda jmt. Paljusid teemasid kajastatakse nii, et inimestel tekib tunne, et miski on ohus, sind rünnatakse. Iseseisvumise järel on Eesti keskkonnaseisund oluliselt paranenud ja majandus samal ajal kasvanud, seega keskkond ja majandus ei ole vastandlikud teemad.

• Kohalikul tasandil on jäänud silma eraomandi kaitse teema, kus omanik endale mingeid reegleid ega piiranguid ei soovi, küll aga võiks piirata naabrite tegevusi.

• Euroopa Liidust tulevate kampaaniate sõnumid ei sobi otse ülevõetuna liikmesriikidele nende kultuurilise eripära, konteksti jm tõttu. Seda tunnetust vajaksid kampaaniate korraldajad rohkem.

• tänu ajaloolisele pärandile ei jõudnud me kliimateemade laineharjaga kaasa minna, muu Euroopa ja maailm oli tipu juba ületanud ja muude maailmateemadega tegevuses. Enamik teemasid jõuab meile Eestisse tema sõnul nihkega. Kliimateemad olid juba mujal maailmas kadunud teiste teemade taha, kui see meil alles esile tõusis.

Samal teemal soovitame kuulata
Salga taskuhäälingut Anu Realoga 2025. aastal

Kuidas edasi? Tulevikulahendused

Käesoleva aasta kevadel valminud Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse riigiseire uuringus  küsiti esmakordselt ka elurikkuse kohta. Elurikkust pidasid oluliseks 76% vastanuist, kuid ohustatuks vaid 43%. Seega - elurikkus on oluline, kuid probleemi ei nähta. Läheneme valimistele, mida peaks teisiti tegema?

• inimesi tabelite ja numbritega ei veena, kliimateemasid võiks püüda siduda teiste aktuaalsete teemadega, mis inimestele korda lähevad, nagu nt ränne.

• tähtis on, mis muutub oluliseks sel hetkel, kui inimesed hakkavad mõtlema riigi tuleviku ja mitte enda peale, valimistel. Siin mängib rolli see, millest on erakonnad rääkinud ning kuidas neid teemasid serveerinud.

• inimeste agentsust tuleks kasvatada. Seda peaks tegema kõik, kes soovivad Eestit paremaks muuta, mitte vaid poliitikud.

• erinevad uuringud on näidanud, et inimesed tunnevad end suhteliselt võimetuna, eriti kliimateemas, ent ka keskkonnateemades laiemalt. Inimesed ütlevad, et nad ei tea neist asjadest väga palju. Oleks vaja püüda anda paremat keskkonna-, kliimateemalist baasharidust. Keskkond ja kliima tuleks siduda selliste teemadega nagu nt immigratsioon, toidujulgeolek ning sealt edasi jõuaksime agentsuseni - võimalused, kus inimesed saavad osaleda, midagi teha ning aru saada, et Eesti keskkonna olukord ei ole nii hea, kui me seda endale ette kujutame. Hea näide on TLÜ professori Jaanus Terasmaa eestveetav allikaprojekt, kus inimene saab ise veeproovi võtta.

• covidi aeg õpetas meile palju, nt 2020. aastal õppis meie ühiskond käsi pesema ja tegime seda paar aastat. Tartus on algatus Kureeritud elurikkus, kus inimestele tuuakse nina alla probleem ja selle lahendamine. Sellega seonduvalt on Tartus üleval sellised sildid, nagu nt “siin on elurikkus, ärge ehmatage”; “see ei ole umbrohi, vaid [liikide tutvustus]” - mõju on näha. Heade näidetega saab palju ära teha, vastupidiselt keelamisele.

• inimestel tasub valvas olla ning nt mitte lasta end uinutada erinevatest nõukodadest jmt, lootes nende tarkusele, nt Vabariigi Valitsuse juures olev majanduse teemaline nõukoda. Poliitikutelt võiks alati küsida täpsustusi väidetele, nt stiilis, et kust ta teab või miks.

• võiksime rääkida uhkusest Eesti looduse üle ja omaniku vastutusest selle ees. Omanikutunne tuleb kokku viia loodushoiuga ning looduskaitset peaks mõõtma kvalitatiivselt, mitte kvantitatiivselt - me peaksime rääkima liikidest, nt kas kanakulli võib juba kaitse alt välja võtta (kuidas liikidel läheb), mitte rääkima sellest, mitu hektarit me oleme kaitse alla võtnud.

• oluline on koostöö maaomanikuga, agentsus. Ei ole olemas maaomanikku, kes sooviks, et tema vara looduslik väärtus halveneks. Maaomanik võibolla hindab teistmoodi seda väärtust, aga temalt ei tohi võtta ära otsustusõigust ja loota, et ta kasvab vastutustundlikuks. Pigem tuleks julgustada maaomanikku neid väärtusi hindama.

• tühje lubadusi ei tohiks anda.

Arutelu korraldas Eestimaa Looduse Fond ja toetas ELi LIFE programm.