VIDEO JA INTERVJUU: Igaühe looduskaitse ǀ Aveliina Helm: Kuidas saab igaüks elurikkust toetada?

Eesti maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niidukooslusi. See on väga suur pindala langus, mis tähendab, et nendel liikidel on kangesti kitsas käes. Neil pole kuskil elada. Sellised liigid sobivad imehästi linnadesse, aedadesse, kõikjale meie ümber. Loome neile uusi võimalusi. See on igaühe kätes. Igaühe looduskaitse on mõtteviis, et loodust ei pea kaitsma vaid riik läbi looduskaitsealade, vaid siin on suur ja tähtis roll mängida meil kõigil. See mõte võib olla uus, aga loodust võib kaitsta ka oma aias. Iga ruutmeeter on kellelegi tähtis. Vähe sellest - igal ruutmeetril võid leida tegelikult sadade liikide ja sadade isendite kodu. Nad on nii pisikesed, et me ei olegi nende peale tihti mõelnud, kuid nad on vajalikud, et toimiks loodus ja keskkond meie ümber."

Igaühe looduskaitse on selline mõtteviis, et meist igaüks peab, saab ja võib loodust hoida ja kaitsta. Meie enda tegevustest sõltub see, kui hästi meid ümbritsevad liigid ennast tunnevad ja kui hästi nende käsi käib. Siinkohal on igal maakasutajal, ka sellel, kellel on väikene aialapike, tegelikult väga suur roll selles, kuidas elavad teised liigid meie ümber. Nii sõltub näiteks tolmeldajate hea käekäik sellest, kas me oleme suutnud neile jätta piisavalt õitsevaid taimi oma aedadesse, end ümbritsevatesse maastikesse. Kas neil on piisavalt elupaiku, kas nende ümber on piisavalt kodumaiseid taimeliike, mida nad vajavad oma eluks. Uurimused on näidanud, et igaühe roll elurikkuse hoidmisel on väga suur. Nii on näiteks Ameerikas leitud, et piirkonnad linnades, kus aiapidajad armastavad lopsakamaid aedasid, rohkemate õitega, seal on ka tolmeldajate ja teiste putukate elurikkus palju kõrgem.

Miks elurikkus tähtis on?

Meid ümbritsevad teised liigid on meile väga tähtsad. Me ei pruugi selle peale igapäevaselt mõelda ja ilmselt ei mõtlegi, kuid see, mis meid ümbritseb, ei ole iseenesestmõistetav. See, et meil on viljakas muld, et meil on puhas õhk, et me tunneme ennast hästi - see ei ole enesestmõistetav nähe, vaid selle ongi loonud meid ümbritsev loodus. Väga palju on viimasel ajal tehtud uurimusi, mis näitavad üsna selgelt, et see, kuidas meie maa ja meid ümbritsev maastik toimib, sõltub elurikkusest. Sõltubki sellest, kas me suudame hoida teisi liike enda ümber. Kui neid on rohkesti, siis on süsteemid hästi toimivad, kui neid jääb vähemaks, siis me seame ohtu ka endale vajalike looduse hüvede säilimise – viljaka mulla, puhta vee ja õhu, kasvõi tolmeldamise. Seetõttu on tähtis, et inimene kui äärmiselt mõjukas maastiku muutja oleks oma tegudes vastutustundlik ja ei raiskaks asjatult pinda ka seal, kus ei oleks seda vaja raisata, vaid jätaksime ruumi teistele liikidele meie ümber.

Elurikkus langeb kõikides Euroopa ökosüsteemidest. Väga murettekitavad on teated üle Euroopa sellest, kui palju vähemaks on jäänud putukaid või kui palju vähemaks on jäänud kasvõi Eestis niidukooslusi. See peaks meid kõiki murelikuks tegema. Meie enda kätes on elurikkuse hoidmine.

Luues siin-seal muru asemel heinamaa, kus niidad vaid kord aastas või jättes siia-sinna mõne hunniku risu, lood juba tingimusi erinevatele liikidele. Huvitaval kombel käib suur kord ja elurikkuse kadumine käsikäes. Nii on näiteks Ida-Euroopas tehtud uurimusi, kus on näidatud, et suurtalude renoveerimine ja nende muutmine hästi euroopalikeks tõi kaasa lindude arvukuse vähenemise piirkonnas. Sellega võeti lindudelt võimalus erinevates nurgakestes, erinevates katusealustes pesitseda ja vähenes lindude toidubaas putukate näol.

Väga oluline on karjatamine ja kariloomad. Kui sul on võimalik võtta kasvõi suvel mõni lammas oma suurematele aladele suvel heinamaad sööma, siis sellega teed paljudele liikidele heateo.

Elurikas aed on natuke sassis aed. Selline, kus on erinevaid puid-põõsaid, on natuke lopsakamat taimestikku, on ka muru, kuid kõike on rohkesti. Silmale paistab elurikas aed üsna kirju ja võibolla isegi natuke käest lastud, kuid kui õpid nägema selles segaduses ilu ja seda, et ta toetab paljusid liike, siis muutub ka selline aed üsnagi atraktiivseks. Elurikast aeda saab luua nii, kui sa mõtled erinevate liikide vajadustele. Suur osa meie elurikkusest on päris pisike. Nad on palju väiksemad kui inimene, palju väiksemad kui isegi silmaga näeb.

Kõige tähtsam on tähele panna neid kohti, mis juba on elurikkad ja neid hoida ning soodustada ja laiendada. Elurikas koht võib olla vahel väga üllatav. Ta võib olla mõni sulle tüütuna tundunud märg mülgas sinu aianurgas, mis ometigi on oluline nii paljudele. Elurikas võib olla vana ehitusjäätmete kuhi, kuhu on tänaseks kasvanud umbrohud, erinevad taimeliigid. Isegi see võib olla üllatavalt elurikas. Kuid ennekõike on tähtis tähele panna, kus sinu ümber on looduslikud ja väärtuslikud ökosüsteemid. Eesti niidukooslused, eesti märgalad, mõni metsaala, kus on säilinud lamapuitu ja vanu puid – need on kõik aina suureneva väärtusega paigakesed meie maastikes. Ja on väga oluline, et me kõik oskaksime neid ära tunda, hoida ja tähele panna. Kui soovid elurikkust oma aias suurendada, siis selle jaoks on palju erinevaid nippe. Näiteks kui sa tead mõnda liigirikast eesti pärandkooslust, siis võid selle hooldajaga kokkuleppele saada, et ta annaks osa sellest liigirikkast heinast sinule. Seda heina oma aeda sellistele vähemtaimestunud kohtadele laotades on sul võimalik koos selle heinaga tuua enda aeda ka selle liigirikka koosluse seemneid.

Suur osa meie taimedes on väga kergesti paljundatavad ka seemnete abil. Üheks võimaluseks ongi liikide seemneid koguda ja neid külvata oma aeda, rajades endale oma väike niidukooslus, kui sul on seni olnud näiteks ainult muru või mõni kõvakattega pind. Selleks tuleb oodata juulikuud ja vaadata, millal liigid hakkavad õitsemist lõpetama. Nii saab päris kiiresti omale rikkaliku aianurga kodumaiste liikidega. Väga hästi sobivad koduaedadesse eestimaised härjasilmad, kellukad, äiatar. Nende liikide seemneid ei ole raske koguda ja nende liikide kasvatamine ei käi kellelegi üle jõu.

Väga hästi sobivad aedadesse nõmm-liivatee, pune, kurgirohi, veiste-südamerohi. Need on sellised taimeliigid, mis tõmbavad tolmeldajaid ligi kui magnetiga. Sinu suvi saab olema päris huvitav, kui istud nende kõrval ja püüad vaadata, kes kõik neid sinu maitsetaimi külastavad. Sellega omakorda annad sina võimaluse tolmeldajatele saada toitu ja suurendada nende populatsioone.

Kindlasti ei saa elurikka aia loomisel olla kannatamatu. Elurikkuse kujundamine võtab kaua aega ja näiteks eesti niidukoosluste uurimisel teame me seda, et selle tohutu liigirohkuse saavutamine on sõna otseses mõttes võtnud tuhandeid aastaid. Nii kaua sinu aias kindlasti ei lähe, kuid ka siis, kui alustad liigirikkuse toomisega oma aeda, siis tasub olla kannatlik. Esimesel aastal võivad tekkida tagasilöögid, kuid juba paari kolme aasta pärast on piisavalt oskuslikult tegutsedes paljude sissetoodud või aeda külvatud liikide populatsioonid muutunud nii elujõuliseks, et nad saavad omaette hakkama. Kui tahate aianurka rajada näiteks niidulapikest, kuhu olete külvanud niiduliikide seemneid, kas olete ise kogunud või ostnud, siis kindlasti tasub olla kannatlik. Paljud liigid idanevad alles teisel-kolmandal aastal, nende kasv võtab palju kauem aega kui 1-2 aastastel umbrohtudel, nii et esimestel aastatel saate võib olla püsivate niiduliikide asemel nautida 1-2 aastaste kiirekasvuliste liikide ilu oma aias. Aga elurikkuse osa on seegi.

Lopsakust, segadust ei tohiks karta ja ei tohiks peljata ka seda, kui mõni elurikas aed ei näe välja võibolla selline nagu senised standardid aedadele on, kus kõik on niidetud ja sirgjooneline ning kus on kaunid lillepeenrad. Ilu võib olla igasugune.

Ma arvan, et aeg on aktsepteerida, et ilu võibki olla igasugune. Iga inimese jaoks seisnevad väärtused võivad olla erinevates kohtades. Ma arvan, et meil on väga oluline hakata mõistma, et kodumaises liigirohkuses või mõningases segaduses võib peitutda väärtus ja ilu. Ma ise olen tähele pannud, kuidas minu maitsemeel on muutunud aastatega, kui mulle samuti tundusid suured muruplatsid ja geomeetrilised peenrad seal sees mingi aeg tagasi ilusana, sest et nad ju ongi ilusad. Siis arvestades veel teisi väärtusi, mida sa justkui maakasutuselt ootaksid, ootaksid ka seda, et seal lisaks inimesele saab ehk keegi teinegi kasvada ja elada. Teiste väärtuste nägema hakkamisel muutub ka see silm ja muutub ka see, mida sa ilusaks pead. Nüüd mulle enam need muruplatsid nii kaunid ei tundugi.

Üks asi, mida võibolla tasub veel rõhutada on see, et eesti niiduliigid vajavad ikkagi niitmist. Niidud ja nendel kasvavad liigid ja putukad on kohanenud aastatuhandete ja tegelikult juba varem aastamiljonite jooksul sellega, et neid alasid pidevalt häiritakse ja seda biomassi pidevalt eemaldatakse. Kunagi ammu ammu tegid seda suured herbivoorid, kes tänaseks on väljasurnud. Viimased 10 000 aastat on seda teinud inimene. Julgelt soovitaksin võtta kasutusele need samad praktikad, mis selle elurikkuse on meieni toonud läbi nende tuhandete aastate ja vaadata, kuidas hooldasid maastikke meie esivanemad. Kuna nad niitsid, kuhu nad heina panid, mis nad selle heinaga tegid. Ka oma aias võta julgelt muruniiduki asemel kasutusele vikat - see on ka palju naabrisõbralikum. Vikatiga toimetades saad päris huvitavaid kogemusi. Saad kogemusi sellest, kuidas ja milliseks sinu jalge ees olevad taimed on kasvanud. Võimekus vaadata niitmise hetkel taimestikku on üllatav ja väga rikastav kogemus.

Pärast niitmist tasub hein kuivatada, sest väga paljud niiduliigid valmistavad oma seemneid heinakaare sees. Sa võid nad õitsevana maha niita, kuid heinakaare sees saavad nad aru, et nüüd on seemnete valmistamisega kiire ja nad teevadki selle heina kuivatamise ajal ära. Seejärel võta pane hein kokku. Kui sul on õnn omada mõnda naabrit, kellel on loomad või on sul endal loomad, siis ei ole muidugi küsimust, mida selle heinaga teha. Kui aga loomi ei ole, siis tasub heina kompostida ja kasutada seda aastate pärast oma aiamaal. Nii on sul ring hästi suletud. Aga heina eemaldamine on kindlasti oluline, sest vastasel juhul hakkab kuhjuma suur kulukiht, mis omakorda suurele osale eesti liikidest ei sobi. Siis hakkavad domineerima kõrgekasvulised kõrrelised ja tarnad, mis jällegi mõnele ei ole meele järgi, kuigi kindlasti peab ka neid maastikes omajagu olema. Pigem on asjalood niipidi, et neile hetkel ruumi jagub, kuid sellistele liikidele, kes vajavad iga-aastast niitmist, kuid mitte liiga tihedat niitmist, nendel on ruumiga kitsam käes.

Osta Eesti taimemääraja ja vaata oma aed üle. Tunne ära, kes sul seal on ja need, kes sulle eriti meelejärgi on, nende käekäigu eest hakka hoolsamini hoolt kandma. Vaata, kas sa saad need lasta õitsema, kas nad saaksid oma populatsioone suurendada. Näiteks, kui sul on kevaditi õitsemas nurmenukk, siis selle sama nurmenuku ümber võib olla ka teisi elurikkusele ja pikaajalisele heale ökosüsteemile viitavaid liike, sest nurmenukk kasvab valdavalt seal, kus on tingimused teistelegi sobivad. Tunna ära oma aias need piirkonnad, kus juba on palju potentsiaali.

Teiseks, raja maitsetaime peenar. Rajagi endale peenar nendest taimeliikidest – pune, nõmm-liivatee, veiste-südamerohi – mis meelitavad ligi päris palju kimalasi ja aitavad neil suve mööda veeta.

Kolmandaks, mõtle end ümbritsevale ruumile tervikuna. Räägi oma tegevustest ka naabrile, räägi miks elurikkus on sinu arvates oluline, oma linnaosavalitsusele, oma korterelamu elanikele, sest ta on oluline. Me kõik peame elurikkuse eest seisma ja selle hea käekäigu eest oleme me kõik vastutavad.

Niidukooslustega on seotud suur osa Eesti elurikkusest. Julgelt üle poole Eesti kõikidest liikidest vajavad selliseid ökosüsteeme. Ja kui võib-olla põlismetsa on meie aeda raske luua, siis niidukooslusi on meil võimalik oma aedades hoida, rajada ja nende seisundit parandada. Veel 100 aastat tagasi oli Eesti kogupindalast 1/3 kaetud liigirikaste niidukooslustega. Niitudel elavadki tolmeldajad, liblikad, suur osa eesti taimeliikidest. Kunagisest 1,1 miljonist hektarist niidukooslustest on meil täna järel vaid kuskil 100 000, millest hooldatud ehk sobilikult igal aastal niidetud või karjatatud, on vaid 35 000. Seda on liiga vähe, et kogu see suur elurikkus, mis neid ökosüsteeme vajab, saaks säilida.

Niidukooslused ongi tolmeldajate ja mullaviljakuse säilimiseks vajalike mükoriisaseente päriskodu. See ongi see koht, mida nad vajavad. Nad ei saa hakkama ainult teeservades, muruplatsidel, kohtades, mis on liiga lühiajalised. Niidukoosluste säilimine ja nende taastamine on seetõttu hädavajalik.