Näited keskkonnasõbralikest põllumajandamise viisidest

Muld

• Talvine taimkate - vähendab lämmastiku ja fosfori leostumist ning mullaerosiooni. Meede on võrdlemisi kergesti rakendatav ja võib anda märgatavat keskkonnakasu.
• Minimeeritud harimine - künni asendamine kobestamise või randaalimisega, veel enam aga otsekülviga vähendab mulla liigsest liigutamisest tingitud fosforikadusid.
  
• Kevadine maaharimine (sügisese asemel) - sügisene maaharimine soodustab lämmastiku mineraliseerumist ajal, mil taimed seda ei kasuta; seevastu kevadina harimine vabastab lämmastiku just enne seda, kui taimed seda kasutama hakkavad.
  
• Püüdekultuurid - püüdekultuurid on kiiresti kasvavad taimed, mida kasvatatakse kas allakülvina või eraldi põhikultuuride vahel, eesmärgiga hoida ära taimetoitainete leostumist põhikultuuride kasvatamise vahelisel ajal.
  
• Lühiajalise rohumaa varasem sügiskünd - lühiajalise rohumaa ülesharimisel enne järgmise aasta suvivilja on hiline sügiskünd optimaalne, sest kevadisel künnil ei pruugi kogu kamarasse seotud lämmastik piisavalt mineraliseeruda, varasügisesel künnil aga mineraliseerub liiga vara ning leostub talve jooksul. Tegemist on meetmega, mis on rakendatav eelkõige kerge lõimisega mulla puhul, savimuldadel ei pruugi see õnnestuda. Samuti ei sobi see meetod, kui lühiajalisele rohumaale järgneb viljavahetuses talivili.
  
• Seadedrenaaž - võimaldab ära juhtida vee parajasti selles ulatuses, mis vajalik taimekasvuks ja mitte rohkem, aidates seega taimetoitainete tõhusamale kasutusele ning vähendades põuakahjustuse ohtu.
  

Väetamine ja sõnnikumajandus

• Väetamisplaanid ja toitainetebilans - väetamisplaani ja toitainebilansi kasutamine võimaldab anda taimetoitaineid võimalikult täpselt vastavalt taimede vajadusele ning vähendada nende kadusid. Tegemist on väga kulutõhusa meetodiga.
•  Üleminek mahetootmisele - mahetootmine põhineb taimetoitainete ringlusel ja mullaviljakuse hoidmisel. Kuigi tootlikkus kipub olema tavatootmisest mõneti madalam, on väiksem ka taimetoitainete bilanss ja seega ka oht keskkonnale.
  
• Väetamise vähendamine - tasakaalustatud, kuid majanduslikust optimumist väiksema normiga väetamine vähendab toitainete bilanssi ja leostumise ohtu, kuigi mõnevõrra väheneb ka saak.
  
• Sõnnikulaotustehnikad - tõhusad sõnnikuga väetamise viisid võivad olla üsna erinevad, kuid üldreeglina tähendavad selle kiiret mulda viimist. See vähendab taimetoitainete, eelkõige lämmastiku kadusid nii äravoolu kui lendumise teel, olles seega kasulik nii keskkonnale kui tootmisele. Sõltuvalt konkreetsest tehnoloogiast võivad investeeringu kulud olla üsna suured.
  
• Integreeritud toitainearvestus (hõlmab kõiki väetisi) - sõnnikus sisalduvate toitainetet üle täpne arvepidamine, sh. sõnniku analüüside abil võimaldab selget ettekujutust sõnnikuga antavast taimetoitainete kogusest ja võimaldab täpsemalt arvestada vajalikku mineraalväetise kogust. Meede on seotud eelpoolkirjeldatud väetamisplaanide ja toitainebilansi arvestusega ning on õigel rakendamisel ka majanduslikult kasulik.
  
• Lupjamine - happeliste muldade lupjamine parandab happelistel muldadel taimetoitainete, eelkõige fosfori omastamist, olles seega kasulik ka majanduslikult. Meetme suhteliselt kõrge hind teeb ta siiski tasuvaks vaid piisavalt pika perioodi jooksul.
  
• Kõrge reostusriskiga piirkondades väetamise (sh. sõnnikulaotamise) vältmine - veekogude ja karstilehtrite läheduses väetise laotamine kujutab endast riski veekeskkonnale ja sellest loobumine vähendab vee reostust.
  
• Kõrge reostusriskiga ajaperioodidel väetamise (sh. sõnnikulaotamise) vältmine - kõrge riskiga on perioodid, mil muld on üleu jutatud, külmunud, lumega kaetud jne, aga ka näiteks põua tõttu on taimekasv tugevalt pidurdunud ning taimed ei omasta neile antud väetist. Sel ajal väetamine, sh. sõnniku laotamine tähendab suuri taimetoitainete kadusid ning antud meede on seega ka majanduslikult kasulik, kuid võib olla seotud investeeringuvajadusega (vt. järgmist meedet).
  
• Sõnnikuhoidlate piisava mahu tagamine - piisav hoidla maht tagab võimaluse vedada sõnniku põldudele just siis, kui see on vajalik. Hoidla lekkekindlus väldib taimetoitainete kadusid, mis tekivad virtsa äravooluga. Seega on lisaks keskkonnakaitselisele vajadusele meede pikas perspektiivis ka majanduslikult kasulik, kuid investeeringuvajadus võib olla suur ja eelkõige väiksematel tootjatel ületada majandusliku kasu.
  
• Üleliigse sõnniku naabertootjale kasutusse andmine  - kui loomakasvatajal ei ole piisavalt väetamist vajavad maad kogu sõnniku laotamiseks ja läheduses on olemas taimekasvatajad, kellel loomade puuduvad või on neid liiga vähe, on sõnniku üle andmine kasulik nii keskkonnakaitseliselt kui majanduslikult, eelkõige kui majapidamiste kaugus ei ole paarikümmet kilomeetrit.
  
• Vedelsõnniku separeerimine - läga separeerimine vedelaks lämmastikurikkaks fraktsiooniks ning paksemaks suurema fosforit ja orgaanilise aine sisaldusega fraktsiooniks võimaldab väetamisel arvestada paremini taimede spetsiifilisi toitainevajadusi. Sõnnikus sisalduvate taimetoitainete üldist kogust ja seega vajalikku üldist laotamispinda see ei muuda, kuid eriti intensiivsemas tootmises võib osutuda kasulikuks.
  
• Tahesõnniku kompostimine - komposteerimine stabiliseerib sõnniku, vähendab selle veesisaldust ning õige protsessi korral vähendab ümbrohuseemnete sisaldust. Sõltuvalt protsessi iseloomust võib esineda lämmastiku kadusid.
  
• Biogaasi tootmine sõnnikust ja teistest põllumajanduslikest biogaasijääkidest - biogaasi tootmine vähendab kasvuhoonegaaside emissiooni ja võimaldab toota taastuval toormel põhinevat energiat. Tekkinud digestaat on kasutatav orgaanilise väetisena, kusjuures lõhnahäiring ja patogeenide risk on võrreldes vedelsõnnikuga väiksem. Lämmastikukadude vähendamiseks tuleb digestaati hoida suletud hoidlates ja väetamise käigus kiiresti mulda viia. Meede on ökoloogiliselt mõttekas just sõnniku ja tootmisjääkide kasutamise korral, eraldi energiakultuuride nagu mais kasvatamise korral on ökoloogiline kasu kaheldav. Meede nõuab suuri investeeringuid.
  
• Väetisepelletite toomine sõnnikust - pelletite tootmine on võimalik kuivast materjalist nagu näiteks linnusõnnik. Taimetoitainete üldine kogus ei muutu, kuid kompaktse materjalina on pelletid transporditavad suurema vahemaa taha. Meede nõuab suurt investeeringut, kuid toodang võib olla väetiseturul konkurentsivõimeline.

Loomasööt

• Grupiti kohandatud söötmine - eri vanuses loomad vajavad erinevat sööta, söödavajadus muutub ka aasta vältel. Suuremas tootmises on seega üsna loomulik erinevate rühmade erinev söötmine. Loomade söödavajadusega täpselt kohandatud sööt tähendab lämmastiku ja fosfori tõhusamat omastamist ning toodangus kasutamist, seega ka väiksemat eritamist sõnnikuga.
  
• Fosfori ja lämmastiku vähendamine söödas - kui loom saab sööta, kus lämmastikku või fosforit on rohkem tema tegelikust vajadusest, eritab ta selle sõnnikuga. Näiteks liiga valgurikas sööt suurendab lämmastiku eritamist, valgu võimalikult täpne doseerimine võimaldab saavutada sama toodangu väiksema lämmastiku kuluga.
  
• Fütaasi ja aminohapete lisamine söödale - fütaasi lisamine parandab fosfori omastamist sigade poolt, vähendades seega vajadust lisada fosforirikast mineraalsööta ilma toodangut vähendamata. Aminohapete lisamisega saab korrigeerida söödavalgu aminohappelist koostist. Meetmed võimaldavad täpsel rakendamisel vähendada fosfori ja lämmastiku eritamist.
  
• Sööda niisutamine ja kääritamine - sigadele söödetavas viljas on võimalik sööda niisutamisega aktiveerida selles sisalduv fütaas, vähendades vajadust fosforirikka mineraalsööda järgi. Sarnast tulemust on võimalik saavutada ka kääritamisega, kui see on õigesti korraldatud.
  

Taristu

• Märgalade rajamine - väga erinevad märgalad, nagu puhastuslodud, taastatud märjad rohumaad või puistud toimivad tõhusate puhvritena, püüdes setteid ja taimetoitaineid. Meede on tõhus, kuid nõuab investeeringuid ja teatud juhtumitel ka teatud intervalli tagant hooldamist.
  
• Puhverribad - puhverribad või -vööndid veekogude ääres vähendavad tõhusalt taimetoitainete ja sette kannet veekogudesse ning kaitsevaid neid pestitsiidide eest. Nende rajamine ei ole kuigi kallis, kuid tähendab osa maa tootmisest eemaldamist koos sellest tulenevalt tulu vähenemisest. Siiski võib puhverribasid kasutada ka rohumaa või energiapuistuna, seega tootliku maana, mis tähendab küll keerukamat majandamist.
  
• Põllumaa muutmine ekstensiivseks rohumaaks - meede on rakendatav vaid juhtudel, kui rohumaa kasutus moodustab piisavalt olulise osa majapidamises ja on eelkõige mõttekam eriti tundlike alade vahetus läheduses.
  

HELCOMi ministrite 2013. aasta deklaratsiooni üheks osaks on merekeskkonna kaitset edendavate põllumajanduslike meetmete loend. Maailma Looduse Fond on sel aastal otsustanud senisest enam siduda Läänemeresõbraliku põllumehe konkursi ja HELCOMi meetmeloendi. Allpool on kõnealune loend esitatud koos lühiseletustega, inglisekeelne tervikdokument koos täispikkade seletetustega on leitav HELCOMi kodulehel. Täna on muist eeltoodud meetmetest meil kas osaliselt või täielikult seadusega kohustuslikud, muist on toetatavad vabatahtlike põllumajanduse keskkonnameetmetena Maaelu arengukava raames, muist on aga jätkuvalt vaid põllumajandustootja enda vabal valikul põhinevad. Loendit ei maksa võtta dogmaatiliselt, vaid ikka mõistusega: mõned meetmeteist on meil äraproovitud ja tõhusad, osa ootab katsetamist ning mõni ei pruugi meie oludes tõhusaks osutuda.