Annely Kuu: meie jalgade all on peidus nähtamatu maailm

Muld on elav süsteem, mis määrab, kui viljakas ja vastupidav on meie põllumajandus täna ja tulevikus. Kui mulda lähemalt vaadata, avaneb meie ees justkui maa-alune linn, kus iga elanik täidab oma rolli. Mulla elurikkus tähendab kõiki organisme, kes elavad mullas kui ka mulla peal, alates mikroskoopilistest bakteritest ja seentest kuni vihmausside ja mardikateni. Need elusolendid täidavad mulla justkui nähtamatu tehasega – ühed lagundavad taimejäänuseid, teised seovad lämmastikku, kolmandad ehitavad mullastruktuuri. 

Mulla floora ja fauna bakteritest muttideni

Mullaelustik moodustab põneva ja mitmekihilise väärtusliku võrgustiku, mis ulatub mikroskoopilistest organismidest suurte loomadeni. Mullas toimetavad kõige väiksemad organismid ehk mikrofloora, nagu näiteks bakterid ja seened, lagundavad orgaanilist ainet, vabastades taimedele olulisi toitaineid ning sidudes osa lämmastikku otse õhust. Seened omakorda loovad võimsaid maa-aluseid võrgustikke, mis ulatuvad sageli kaugemale kui taime juured. Seened aitavad taimel omastada vett ja mineraale, samal ajal kui taim annab neile vastu suhkruid – vastastikune koostöö, mis tugevdab mõlemat.

Mikrofauna, näiteks algloomad, reguleerivad mikrofloora arvukust ja tegevust, muutes orgaanilise aine mikroobidele paremini kättesaadavaks. Veidi suuremad mesofauna esindajad – lestad, hooghännalised ja teised, hoiavad justkui väikeste “karjustena” mulla bioloogilist tasakaalu. Nad kontrollivad, et ükski bakteri- ega seeneliik liiga domineerivaks ei muutuks. Ehkki mesofauna esindajad jäävad enamasti tähelepanuta, on just nemad need, kes mõjutavad mullaprotsesse. Oma elutegevuse käigus tekitavad nad väikeseid toitainerikkaid väljaheitegraanuleid, mis annavad mullale iseloomuliku struktuursuse.

Makrofauna, vihmaussid, sajajalgsed ja tuhatjalgsed, mardikad, sipelgad, kakandilised ja teised, kujundavad mulda kõige otsesemalt: kaevavad käike, segavad orgaanilist ja mineraalset ainet ning rikastavad mulda väljaheidetega. Näiteks mõned vihmaussid toimetavad sügaval maapõues, kaevates üles-alla käike, mis toimivad nagu looduslikud drenaažitorud. Teised aga tegutsevad lausa maapinna lähedal, kõdukihis, kus nad lagundavad lehti ja taimejäänuseid. Kolmandad aga taimede juurte ümbruses, kus toitu rohkelt ja niiskus stabiilsem. Ka suuremad loomad, näiteks mutid ja hiired, mõjutavad oma tegevusega mulla õhustatust ja veerežiimi. Kõiki nende pisemate ja suuremate loomakeste toimetamisi mullas on tarvis, et muld oleks elus ja taimedel oleks mullas mõnus elada.

Mullaelustik. Joonistuse autor: Annely Kuu

Kui mullas elu keeb, läheb ka põllupidajal hästi

Muld ei ole pelgalt taimede kasvukoht, vaid maismaa ökosüsteemi suurim süsinikuhoidla. Taimed seovad fotosünteesi käigus õhust süsihappegaasi ja toodavad orgaanilisi aineid. Osa neist jõuab mulda juureeritiste, taime varise ja juurte lagunemise kaudu, pakkudes toitu mullaelustikule. Seal muudab mullaelustik, bakterid, seened, vihmaussid jt selle mulla orgaaniliseks aineks ja osaliselt ka stabiilseks huumuseks. Vihmausside ja teiste loomade väljaheited n-ö liimivad mullatükke kokku, mis kaitseb süsinikku lagunemise eest. Nii ehitab mullaelustik justkui loodusliku hoidla, mis hoiab süsinikku mullas aastakümneid. Selle kasu on kahekordne – põllumees saab kobestatuma ja viljakama mulla ja toekama saagi ning süsihappegaasi hulk atmosfääris väheneb.

Samad protsessid, mis muudavad mulla viljakaks ja vastupidavaks, aitavad ühtlasi siduda süsinikku ja reguleerida vee liikumist. Seega aitavad mullas tegutsevad mutukad-putukad põllumehel kliimamuutusega, nii leevendamisega kui ka kohanemisega, paremini toime tulla. Kliimamuutus tähendab põllumajanduses üha sagedamini põuaperioode, äkilisi vihmasadusid ja temperatuuri kõikumisi, millega põld peab toime tulema. Elurikas muld on kliimamuutustega toimetulekul hindamatu liitlane. Mulla mikroobid, seened ja vihmaussid liimivad mullaosakesi väikesteks „tükkideks“, mis hoiavad hästi vett ja õhku ning lagunevad raskelt. Nii tekib tugev ja stabiilne mullastruktuur. See tähendab, et põuaga jääb rohkem niiskust taimede juurte ümber ning suurvihmade ajal imbub vesi kiiremini mulda, vähendades üleujutuse riski.

Hoia muld elus

Mullaelustiku hoidmine ei nõua imetrikke, vaid teadlikke valikuid:

• mitmekesine külvikord ja viljavaheldus hoiavad mullas elu, vähendades haiguste ja kahjurite kuhjumist ning andes erinevaid toitaineid. Vahekultuurid toetavad mullaelu ka pärast põhkultuuri koristamist – nende juured toidavad mullaelustikku ja kaitsevad mulda erosiooni eest.
• minimaalne mullaharimine jätab mullaelustiku – bakterid, seened, vihmaussid ja teised – rahule, sest nende elupaika ei lõhuta pidevalt ning elustik saab segamatult toimetada.
• kompost ja muud orgaanilised väetised on kui toit mulla mikroobidele ja vihmaussidele, kes muudavad toitained taimedele kättesaadavaks.
• maastiku mitmekesistamine puuderividega, hekkidega ja põlluäärseted rohumaaribadega – pakub elupaiku kasulikele organismidele ning muudab põllumajandusmaastiku tervikuna vastupidavamaks.