Eestimaalaste kalatarbimise ja kestlikuse uuring

Kõige enam on inimeste teadlikkus tõusnud kriitiliselt ohustatud angerja ning väga raskes seisus oleva Läänemere tursa kohta. Samal ajal aga leidub endiselt suur hulk kala tarbijaid (10% vastanutest), kes sellest ei hooli ning ostavad kala ka vaatamata teadmisele, et ostukorvi tõstetakse ohustatud kala. Niisamuti koorub uuringust välja, et Eesti elanik peab kalade hoidmise ja taastamisel oluliseks keskkonna reostuse vähendamist (85%), kudemispaikade kaitsmist ja taastamist (83%), kontrolli suurendamist püügi üle (62%), teabe jagamist (59%) ning kestlikult püütud kala eelistamist nii tööstuste, kaupmeeste kui ka tarbijate poolt (56%). Need vastused peegeldavad hästi ka reaalsust: kalade olukorra paranemiseks on kõige suuremad eeldused läbi keskkonnateadlike poliitiliste otsuste ja regulatsioonide, investeerides keskkonnahoidu ning vähendades toidutööstuse keskkonnamõju. Siinjuures aga ei tohi unustada, et ka tavainimesel, kalaleti ees ostuotsust tegeval tarbijal on väga oluline roll. Näiteks tehes iga päev kestlike toiduvalikuid, hääletades keskkonda hooliva poliitiku poolt või kaasa lüües looduskaitselistel töödel, saab igaüks näidata, et hoolib keskkonnast ning on valmis keskkonnahoiu nimel muutusteks.  

Hiljutisest uuringust tuli välja, et viimase kahe aasta jooksul on Eesti elanik hakanud rohkem kala tarbima. Keskkonnale tähendab see, et kestlikud kalavalik on senisest veelgi olulisem. Kala või mereande tarbib 97% Eesti elanikest. Võrreldes 2019. aastaga on kasvanud nende inimeste arv, kes söövad kala 1-2 korda nädalas (vastavalt 28%-st 36%-ni) ning teiselt poolt kahanenud harva kala söövate inimeste arv (vastavalt 20%-st 12%-ni). Süües rohkem kala, peame tagama, et toidulauale jõuab ainult kestlik kala. 

Informeeritud pessimism

Valdaval osal elanikest on olemas seisukoht erinevate kalaliikide arvukuse olukorrast nii Eesti vetes kui ka maailmameres. Hinnangut ei oska anda 33%-56% vastanuist Eesti vetes ning 39%- 47% maailmameres elavate liikide olukorrale. Hinnangu andjate seisukoht on aga pigem pessimistlik. Arvestades üldist avalikku fooni, mis seotud püügipiirangute, kvootide, meresaaste, kalavarude nappusega ja muu sellisega, mis infokanalite kaudu jõuab inimesteni, hinnatakse olukorda paljude liikide puhul valdavalt kas halvaks või rahuldavaks. Enam levinud kalaliikide (räim, kilu) või populaarsete harrastuspüügi liikide (ahven, haug) osas on siiski mõnevõrra suurem nende vastanute osakaal (vastavalt 25% ahvena, 23% räime, 22% haugi ja 20% kilu puhul), kelle arvates on olukord selle kalaliigi arvukusega hea. 

Eesti vetes on elanike hinnangul probleemseim olukord loodusliku lõhe, angerja ja jõevähi arvukusega. Nende liikide arvukust hindas halvaks vastavalt 43%, 41% ja 45% vastanutest, rahuldavaks 11%-19% ja heaks 2%-4%. Loodusliku lõhe olukord ei ole kiita ning nende kaitseks piirati järgmise aasta avamerel püütava lõhe lubatud püügikogust. Samas saab rõõmustada, et tänu jõgede taastamistöödele ning paisude avamisele on Eesti jõgede ning rannikumere lõhede olukord tasapisi paranemas. Angerjas aga on endiselt kriitiliselt ohustatud liik ning tema olukord ei ole paremaks läinud. 

Maailmameres elavate kalaliikide olukorra hindamisel domineerivad need, kelle arvates olukord on kas rahuldav (23%-35%) või hea (11%-21%). Kõige halvemaks peetakse tuunikala ja tursa olukorda, nii arvab vastavalt 27% ja 19% vastajaist. Läänemere tursk on kriitilises seisus ning meie kodumerest ehk Läänemerest pärit turska võiks igaüks vältida. Tuunikalade puhul tuleb järgida kust ja kuidas on ta püütud, et veenduda tema kestlikuses. Kui pakendil või poeletil puudub vastav info, siis parim valik on jätta tuun ostmata. 

Puudulik info kala päritolu ja püügiviisi kohta

Infot aga ei pruugi kaubanduses leiduva kala ja mereanni kohta olla. Piisavaks hindasid elanikud informatsiooni kala ja mereandide päritolu kohta eelkõige kalatoodete kauplustes müüdavatel kalatoodetel või siis otse kalurilt ostes, vastavalt 54% ja 50% vastanutest. Kaupluste värske kala lettides oldi info piisavusega vähem rahul: küllaldaseks pidas seda 39% ja väheseks 32%. Sama tendents iseloomustab ka kauplustes müüdavat külmutatud kala, kus saadava infoga oli rahul 30% ja ei olnud rahul 31% vastanuist). Tarbijatel on kõige raskem orienteeruda kala päritolus toidukohtades, kus piisavat infot leidis vaid 7% vastanutest. Selleks, et see paraneks võiks igaüks restoranis kala tellides uurida, kust kala pärit ning kuidas ta püütud on. 

Suureks abiks võiks olla kvaliteedi- ja päritolumärgise olemasolu. Kala või mereande ostes vaatab kvaliteedi- ja päritolumärgiseid 67% vastanutest, neist 37% sageli ja 30% harva ning 33% ei pööra märgistele tähelepanu. Siinkohal võiks igaüks tähele panna, kas kala on püütud või kasvatatud lähipiirkonnas või kas tal on keskkonnamärgis MSC või ASC. Olgugi, et mitte ideaalsed on ökomärgised parem, kui üldse igasugune info puudumine. Rohkem saab informatsiooni ökomärgistest nt kalafoori kodulehelt.

Värskus ja hind

Vaatamata märgistele on kala või kalatoote ostuotsuse suurim mõjutaja toote värskus. Suuremal või vähemal määral mõjutas kala värskus 96% vastanutest. Valdav osa vastanuist lähtub ostmisel ka kala liigist (93%), oluline on see 60%-le ja mõnevõrra oluline 33%-le vastajaist. Kolmanda tegurina mõjutab ostmist hind (90%), mis mõjutab oluliselt 52% ja mõnevõrra 38% vastajaist. Alles seejärel kala saastatus toksiinide, plasti, ravimijääkide ja muu saastega (73%) ja lisaainete sisaldus (75%). Vähem mõjutavad tarbijat tootja bränd (58%), kala jätkusuutlik püüdmine või kasvatamine (57%) ja kalapüügi piirkond (58%). Keskkonna seisukohalt on aga just viimased kaks olulised, sest just püügi- ja kasvatusviisidel on oluline keskkonnamõju ning Eestist püütud kala on kestlikum võrreldes kaugelt imporditud kalaga. 

Kes vastutab?

Kalavarude hoidmiseks ja taastamiseks panevad Eesti elanikud suure vastutuse poliitikutele, keskkonnakaitsjatele ning kaupmeestele. Olukorra parandamiseks peavad elanikud väga tähtsaks keskkonna reostuse, sh vee reostuse vähendamist (väga oluliseks peab seda 85% vastanutest), kudemispaikade kaitsmist ja taastamist (83%), kontrolli suurendamist püüdjate üle (62%). Teabe jagamist ohustatud kalaliikide kohta (59%), vastutustundlikult püütud või kasvatatud kala eelistamist nii tööstuste, kaupmeeste kui ka tarbijate poolt (56%). Mõnevõrra tagasihoidlikumalt hinnatakse vajadust eelistada Eesti vetest püütud kala (väga oluliseks peab seda 42% vastanutest), tarbida erinevaid kalaliike (38%), vähendada püügikvoote (37%), mitte vette tagasi visata juba püütud kala, kui see ei vasta nõuetele (31%) ja eelistada kasvandusest pärit kala (14%).  

Poliitikud ja kalandusvaldkonna juhid kindlasti ei soovi kalaliikide välja suremist. Seega vastutustundlik ning teaduslikust teadmisest juhinduv otsustamine kalanduses, on hädavajalik. Kalaleti ees ostuotsust tehes aga ei tohi lükata kogu vastutust poliitikute, keskkonnakaitsjate või kaupmeeste õlule. Eelistades kodumaist kala, tarbides erinevaid kalaliike ning uurides kodulehelt kalafoor.ee, kuidas on kalade olukord saab igaüks, kes kala sööb oma panuse anda. Kalade heaolu aga ka keskkonna säilimise eest tervikuna peab vastutus olema jagatud.