ELFi põllumajandusekspert Alex Lotman: Eestile on kõige olulisem tagada põllumajandusega seotud elurikkuse ja mullastiku kaitse, vähendada vee- ja õhu saastamist ning kasvuhoonegaaside heidet

Strateegiakava on Eesti põllumajandust kõige enam mõjutav dokument, sest see määrab põllumajanduse avaliku rahastamise suunad.

Protsessina on tegemist Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) järjekordse reformiga ja seekord tähendab see muutust senises ÜPP vahendite kavandamises. Seni kasutasid riigid suurt osa ÜPP vahenditest kogu ühenduses ühtsete reeglite järgi, ülejäänud vahendite kasutamist planeerisid riigid Maaelu arengukavadega. Algaval perioodil tulevad uuendusena ÜPP strateegiakavad, mille abil riigid planeerivad ise neid vahendeid. Seega, võrreldes varasemaga suureneb paindlikkus ja riikide vastutus.

Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava ja Eesti

Põllumajandust keskkonnaküljelt vaadates tuleb tagada põllumajandusega seotud elurikkuse ja mullastiku kaitse, samuti vähendada vee- ja õhu saastamist ning kasvuhoonegaaside heidet. Elurikkuse olulisim osa on pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused, aga ka traditsioonilised mosaiiksed põllumajandusmaastikud vajavad säilitamist. Intensiivses tootmises oleval maal tuleks mosaiiksust taastada. Samuti tuleb kaitsta elustikku ja ökosüsteeme pestitsiidide mõju eest. Põllumajandusliku elurikkuse osaks on ka geneetilised ressursid, teisisõnu meie põlised tõud ja sordid. Vee osas on olulisim taimetoitainete leostumise vähendamine. Mulla kaitse on tihedalt seotud ka kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamisega, sest mulla (eriti turvasmulla) orgaanika on suur süsiniku depoo ja õigel majandamisel ka selle neel. Õhusaasteainetest on olulisim ammoniaak. Loomulikult on põllumajandusel ka sotsiaalmajanduslikke aspekte, millega strateegiakava peab arvestama.

See sõltub sellest, millises kavas lõpuks kokku lepitakse. Arusaadavalt on paljudel ametnikel üsna suur huvi teha kava varasemaga võimalikult sarnane. Mõnikord kuuleb sarnast seisukohta ka mõne põllumeeste esindaja poolt. Keskkonna seisukohast vaadates see hea ei oleks, sest jätkuks pestitsiidikasutuse ja taimetoitainete kadude kasv, süsiniku kadu kuivendatud turvasmuldadest ning maandamata jääksid paljud elurikkust ohustavad survetegurid.

Kaasamine

Nii ja naa. Juhtrühma ja teemagruppidesse kaasati üsna laialdane asjatundjate ring, aga pole selge, kas kõik asjatundjate asjalikud ettepanekud ka arvesse lähevad. Mõnes mõttes saab Tootsi kombel vastata “eks õunte pealt vaatame” - kaasamist saab lugeda edukaks, kui ettepanekuid ka sisuliselt kaalutakse, mitte ei lükata vaikselt kõrvale.

Töörühmades on esindatud suuresti samad organisatsioonid nagu juhtrühmas, näiteks Aiandusliit, Erametsaliit, Mahepõllumajanduse Koostöökogu, erinevad ministeeriumid ja nende allasutused, Talupidajate Keskliit, Mesinduse Koostöökogu, MTÜ Maaturism jne. Lisaks Maaülikoolist näiteks põllumajandus- ja keskkonnainstituut, samuti on esindatud Tartu Ülikool. Kaasa on rääkimas ka näiteks lihaveise- ja lambakasvatajad ning pärandkoosluste hooldajad, keskkonnaministeeriumi allasutustest Keskkonnaamet.

Keskkonnaühendused on kaasatud, ent kuna ÜPP-l on suur keskkonnamõju, leian, et nendega peaks enamgi arvestama. Oleme praegu saanud oma mure- ja rõõmukohad küll välja öelda, kuid on ebaselge, mis neist edasi saab.

On raske öelda, kas n.ö. tavaline maksumaksja peaks ka nii rahamahuka poliitika kujundamisel saama enam kaasa rääkida. Ühest küljest oleks see ju loomulik, aga teisalt on tegu väga spetsiifilise valdkonnaga.

ELFi roll

ELF on protsessi kaasatud Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) esindajana ja ka sisuliselt koordineerime oma tegevust teiste EKO liikmesorganisatsioonidega. Ühe lausega öeldes seisab ELF põllumajanduse strateegiakava koostamisel maaelu säästva arengu eest, meie kõigi toidulaua ja joogivee ning kauni põllumajandusmaa eest.

Me seisame põllumajandus-keskkonna teemade eest terviklikult ja süsteemselt. Nii nende teemade eest, kus oleme peamised eestkõnelejad (nagu põllumajanduslik veekaitse) kui ka nende eest, kus on spetsiaalselt konkreetse teemaga tegelevad ühendused. Näiteks linnustiku puhul Eesti Ornitoloogiaühing ja pärandkoosluste osas Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Rahul võib olla sellega, et vähemalt seni pole keegi avalikult vaidlustanud siiani toiminud väga oluliste toetusskeemide nagu PLK (poollooduslike koosluste hooldus) ja Mahe (mahetootmise toetus) ühel või teisel moel jätkamist. Loomulikult pole miskit kokku lepitud, kuni kõik pole kokku lepitud. Seega hõisata on veel vara. Siingi on veel lahtisi küsimusi ja suur küsimärk on muidugi, kas leitakse ka raha meetmete piisavaks rahastamiseks.

Rahul ei saa olla õige mitme asjaga. Esimesena võikski nimetada veekaitsemeetmete puudulikkust, liigirikaste niitude ja maastikuelementide ebapiisavat väärtustamist väljaspool kaitsealade pärandkooslusi, märgalaviljeluse diskussioonist “välja vajumist”, samuti põllumajandusmaastikus lindude kaitset puudutavat.