EV 100: 100 aastat Eesti põllumajanduses

Igal lool on eellugu ja nõnda tuleb loomulikult vaadata ka ajaloos veidi kaugemale ning mõelda talude päriseksostmisele, mis oli selleks ajaks juba enam kui pool sajandit käinud. Päriseksostmise tulemusel moodustasid talud juba enne revolutsiooni arvestatava osa põllumajandusest. Ent siiski muutis Eesti Vabariigi maareform, mille juba Vabandussõja ajal otsustas Asutav Kogu, väga palju. Mõisate tähtsus Eesti põllumajanduses kahanes pea olematuks, talud andsid edaspidi suurema osa toodangust. Iseseisvus asendas suurtootmise väiketootmisega.

NSV Liidu okupatsioon pööras ratta tagasi. Algul küll tehti nägu, et talud jäävad, natsionaliseeritud maa anti ju „põliseks kasutuseks”, aga põline lõppes 1949. aastal. Pärast suurküüditamist astus enamus seni üle mõistuse käivate maksude kiuste iseseisvalt majandada üritanud talupidajaid „vabatahtlikult” kolhoosidesse. Aja jooksul liideti sovjetlikke majandeid omavahel järjest suuremateks, nii et need peagi revolutsioonieelsetest mõisatest suuremateks kasvasid. Maaparandusega lükati põllud kokku üha suuremateks massiivideks ja loomad koguti üha suurematesse lautadesse. Mineraalväetise kasutus kasvas, muuhulgas seetõttu, et plaanimajandus nägi nii ette.

Sovjetliku põllumajanduse keskkonnajälg oli üsna masendav. Näiteks Kasari silla alt tuli kevadise suurveega alla arvutuslikult umbes rongitäis väetist, mistõttu pole ime, et Matsalu laht kattus suviti ligase vetikavaibaga. Elavhõbeda kasutamine vilja puhtimisel põhjustas kalade ulatusliku saastumise. Maastiku lihtsustumine maaparanduse tagajärjel ja pärandkoosluste järkjärguline kasutusest välja langemine survestasid tundavalt elurikkust. Positiivse poole pealt tuleb siiski märkida, et suurte luha- ja rannaniidumassiivide kasutus säilis mitmel pool, sealhulgas näiteks Matsalu märgalal.

Iseseisvuse taastamisega kaasnes maa tagastamine ja erastamine ning radikaalne otsus rakendada põllumajanduses praktiliselt piiramata turumajandust. Et Euroopa Liit ja sel ajal sellega veel liitumata Soome ning teatud määral ka Rootsi jätkasid samal ajal põllumajanduse subsideerimist, tekkis tegelikult moonutatud turg. Selles olukorras ei osutunud paljud vastloodud väiketalud majanduslikult jätkusuutlikuks. Siiski paistis, et võitjateks kujunevad mõnekümne hektari suurused ja mõnekümne-pealiste karjadega talud, mis oleksid mõneti suuremad sõjaeelse Eesti Vabariigi keskmisest, kuid võrreldavad selleks ajaks Lääne-Euroopa enamikus maades tavaliste farmidega.

Võib-olla olekski nii läinud, kui valitsuse vahetudes ja Euroopa Liidu liitumiseelsete fondide avanedes poleks neid suunatud eelkõige suurematele majanditele. Tasapisi hakkasid iseseisvuse taastamise üle elanud ja uute seaduste alusel reformitud suurmajandid talusid järjest kõrvale tõrjuma. Taludest jäid püsima eelkõige need, kes suutsid kasvada. Eestis kujunes juba Euroopa Liiduga liitumise hetkeks mõnevõrra kontsentreeritum tootmise muster kui näiteks meie naabritel Lätis ja Leedus.

Pärast liitumist ja ÜPP rakendumist on see olukord vaid süvenenud. Kuigi mujalgi on tootmise kontsentreerumise trend ilmne, on meil see kiirem kui enamikus teistes liikmesriikides. Liitumise järel on mitmed keskkonnanäitajad taas halvemuse poole pööranud, kuigi õnneks on need jätkuvalt paremad kui sovjetiajal. Minu kodune Matsalu laht pole nii hullus seisus, kui oli minu siia kolides iseseisvuse taastamise suvel, kuid paraku märksa eutrofeerunum kui oli aastatuhande vahetusel, mil vesi oli puhas ja selge.

Põlised põllumajandusmaastikud ja elurikkad pärandkooslused hakkasid kinni kasvama juba sovjetiajal. Eriti kiire oli puisniitude kadumine, mida suurte traktoritega niita ei saanud. Siiski olid paljud laiad luhad ja suured rannakarjamaad iseseisvuse taastamise hetkel veel alles. Kahjuks kadus nende kasutus kolhooside kokkukukkumisega, taastatud taludel puudus jaks ja huvi neid kasutada. Nii alges läinud sajandi üheksakümnendail kõigi veel säilinud pärandkoosluste kiire kinnikasvamine.

Suutsime kõigepealt Matsalus ja hiljem mujalgi rakendada pärandkoosluste hooldamiseks toetusi ning nõnda teha nende säilitamise paljudele taludele atraktiivseks. Algul olid need toetused väga väikesed, kuid talude tulud olid ju seda niikuinii, sestap oldi huvitatud igast võimalusest pisut tulu suurendada. Nii suutsime koostöös talunike ja teiste põllumajandustootjatega kõige prioriteetsemad pärandkooslused kinni kasvamisest päästa. Pärast liitumist õnnestus leppida kokku selles, et põllumajanduse keskkonnameetmete raames hakatakse pärandkoosluste hooldamist toetama juba märksa suuremate summadega. ÜPP bürokraatia on samas andnud mitmeid tagasilööke, mistõttu looduskaitseliselt vajalikus ulatuses ei ole hooldust õnnestunud käivitada. Siiski on täna hoolduses olevad tuhanded hektarid äärmiselt olulised ja rahvusvaheliselt tähelepanuväärsed.

Toetused üksi siiski pärandkooslusi ei päästa. Et tänaseks on enamus piimakarjast kolinud hiigellautadesse ega käi enam karjamaal, tuli leida neile asendajad lihaveiste näol. Loomulikult on olulised ka lambad ja hobused, kuid neist ei piisa pärandkoosluste päästmiseks. Meie põliste põllumajandusmaastiku peamiseks hooldajaks ongi tänaseks kujunenud lihaveis, kuigi lihaveisekasvatus ise on meil üsna uus nähtus. Samuti on Kasari luha hoolduse säilimiseks väga oluline heina kasutus Lihula linna kütteks. See näitab, et traditsioonilise looduskasutuse ja sellega seotud elurikkuse säilitamiseks on mõni kord innovatsioon hädavajalik.

Mida lubab meie põllumajanduse ja maapiirkondade elukeskkonna tulevikule käimasolev ÜPP reform? Vahepealne aeg ei ole palju lisanud mu poolt varem kirjeldatule, Euroopa Liidu Põllumajanduse ja Kalanduse Nõukogu koosolekutel midagi väga uut pole kõlanud (asjakohased debatid peaksid olema järelvaadatavad siin ja siin). Siiski on võimalik, et järgmisel koosolekul märtsis jagab Euroopa Komisjon veidi enam teavet seoses uue ÜPP (keskkonna)eesmärkidega.

Paralleelseks ja väga oluliseks protsessiks on Euroopa Liidu finantsraamistiku ette valmistamine järgmiseks perioodiks (vaata nt: http://europa.eu/rapid/press-release_IP-18-745_en.htm). ÜPP rahastuse osas võib ilmselt oodata mõningaid kärpeid või vähemalt pole seal kasv kuigi tõenäoline: Komisjoni viimases dokumendis kaalutakse variante, kus eelarve jääb samaks, väheneb 30% või ainult 15%. Tavaliselt pakub Komisjon kolmandaks n.ö. kompromissi, mida nad ise eelistavad, sestap mingi kärbe on vägagi võimalik. Loomulikult on lõppotsus liikmesriikide ja teatud määral ka Euroopa Parlamendi käes, aga eelnõu tuleb ju ikkagi Komisjonilt ning kogemus ütleb, et lõplik otsus ei saa eelnõust väga palju erineda. Kui õnnestuks kõik kärped teha otsetoetuste arvelt ja säilitada 2. samba maht vähemalt senises ulatuses, võiks loota senisest paremat poliitikat. Sellist, mis annab Eesti põllumajandusele hea lähtekoha järgmiseks sajandiks. Tegutsegem selle nimel!