Jürgen Karvak: muudetud elupaigad, rändetakistused ja ülepüük ehk kuidas kalad kliimamuutuses hakkama saavad?

Merelahest liigume jõkke, kus vastuvoolu ujudes jõuame möllavale kärestikule. Siin on madal, kivine, mõnes kohas sukeldub kaldalt vette ümberkukkunud puutüvi ja kohati paistavad suuremad kivid, mille taga on rahulikum. Põhjas kraabivad lugematu arv tigusid vetikaid, veest filtreerivad siin-seal toitu end jalgapidi põhja tõmmanud karbid. Väsimatult toimetavad ehmestiivaliste vastsed vee all kokkuliimitud majades, mis visklevad pideva voolu käes. Vahepeal vilksavad mööda rahutud noored lõhed, keda ootab ees ränne merre ning jõe rahulikumates osades ootavad voolu kantud toidupalasid noored forellid ja lepamaimud. Madalas vees otsib selgrootuid lind nimega vesipapp ja eemal sukeldub saarmas. See kõik avaneb meie silme ees vaid põlvesügavuses vees.

Eelnev on vaid pilguheit mitmekesisesse elu täis veemaailma. Siinses loos keskendume kaladele. Nad on kõigusoojased ehk nende kehatemperatuur sõltub veetemperatuurist. Mida kõrgem temperatuur, seda kiiremini toimuvad protsessid (nt ainevahetus, vetikate kasv, lagundamise kiirus). Temperatuurist sõltub suurel skaalal ka aurumine, sademed ning meie laiuskraadidel veekogude jäätumine. Kasvuhoonegaaside hulk õhus mõjutab süsihappegaasi kogust ka vees ning see omakorda mõningal määral vee happelisust. Need on üksnes mõned tegurid ökosüsteemide võrgustikus ning etteaimatavalt valmistan lugejat ette mõtisklema kliimamuutuse ja kalade teemal.

Veekogusid ohustavad sarnased probleemid maismaaga

Veekogusid vaevavad kohati põhimõtteliselt sarnased keskkonnaprobleemid maismaa ökosüsteemidega. Paljud metsad ja rohumaad muudetakse ühetaolisteks puupõldudeks ning põllumaadeks ja järelejäänud looduslikud elupaigad pole omavahel ühendatud. Analoogina on aegade jooksul veekogusid ühendavatele jõgedele rajatud paise ehk rändetakistusi ning kaldad on kaevatud sirgeks ja nii muudetud ühetaoliseks. Samuti püütakse üle mitmeid kalaliike, mille analoogiks maismaal võib pidada liigset metsaraiet ja puude tarbimist. Läänemerd ja siseveekogusid vaevab eutrofeerumine ehk veekogu rikastumine toitainetega ja sellest põhjustatud fütoplanktoni ning taimede vohamisega. Lühidalt, veekogu kinnikasvamine liigsete toitainete tõttu.

Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) 2019. aasta mahukas looduse seisundi analüüsis tuuakse välja, et otsesed elurikkust vähendavad tegurid on tähtsuse järjekorras mageveekogudes: maakasutuse muutused, elusolendite tarbimine, reostus, kliimamuutus, invasiivsed võõrliigid ning seejärel kõik muu. Meres aga elusolendite tarbimine, maa- ja merealade kasutamise muutused, kliimamuutus, reostus, invasiivsed võõrliigid ning muud tegurid. Esimesed kaks moodustavad maismaal, magevees ja merevees üle 50% osakaalu. Kuigi kliimamuutusel, reostusel ja invasiivsetel võõrliikidel on siiani olnud eelnevast kahest väiksem mõju, kasvab see kiirenevas tempos. Eespool nimetatud keskkonnaprobleemid mõjutavad üksteist vastastikku, näiteks võimendab kliimamuutuse negatiivset mõju liikidele elupaikade hävitamine ja vastupidi.

Kliimamuutuse mõjusid võimendavad teised keskkonnaprobleemid ja vastupidi

Kliima on muutunud ka varem ning on pidevas muutumises. See on loomulik. Inimtekkeline kliimamuutus on murettekitav, sest toimub looduslikust kliimamuutusest tunduvalt kiiremini. Seetõttu loob kliimamuutus uued keskkonnatingimused ja on võimalik, et liigid kohastuvad uute oludega, kuid paljud elusorganismid ei jõua piisavalt kiiresti kohastuda ning nende populatsioonide seisund halveneb või nad surevad kiiremini välja.

Eespool tõstatatud keskkonnaprobleemid mõjutavad üksteist vastastikku, näiteks võimendab kliimamuutuste negatiivset mõju liikidele elupaikade hävitamine ja vastupidi. Asi päädib liigirikkuse ja liigisisese (geneetilise) mitmekesisuse vähenemisega ehk elu vaesumisega. Vähenenud liikide ja geenide hulgast pole enam pidevalt toimuval evolutsioonil nii suurt valikut eluvormidest, milliseks muutuda.

Rohkem on mõjutatud liigid, kelle suguküpsus saabub vanemana (ehk tihti juba ohustatud suuremad kalad – nt atlandi tuur). Uute oludega kohastumiseks on tarvis liikide piisavalt suuri ja ühendatud asurkondi, mille geneetilise materjali hulgast saab looduslik valik kasutada materjali kohastumiseks uute oludega. Muutunud tingimustesse paremini sobivad isendid jäävad ellu, paljunevad ning nende geenid kanduvad järgmistesse põlvkondadesse edasi. Väiksema mitmekesisuse puhul ei pruugi olla uutesse oludesse hästi sobivate tunnustega isendeid.

Mitmed Läänemere protsessid on juba muutunud ja on muutumas

Kliima on muutunud ka varem ning on pidevas muutumises. See on loomulik. Inimtekkeline kliimamuutus on murettekitav, sest toimub looduslikust tunduvalt kiiremini. Seetõttu loob kliimamuutus uued keskkonnatingimused ja on oht, et paljud elusorganismid ei jõua piisavalt kiiresti uute oludega kohastuda ning nende liikide populatsioonide seisund halveneb. Rohkem on mõjutatud liigid, kelle suguküpsus saabub vanemana (ehk tihti juba ohustatud suuremad kalad – nt atlandi tuur).

Rahvusvaheline Mereuurimisnõukogu (ICES) kirjeldab Läänemerd geoloogilises ajaskaalas noore ökosüsteemina, mis tekkis peale viimast jääaega (15 000–9000 e.m.a). Läänemeri on üks maailma suurimaid riimveelisi veekogusid, ta on pooleldi suletud madal meri (keskmine sügavus 60 m). Iseloomulikud on tugevad temperatuuri- ja soolsusgradiendid - soojem ja soolasem läänes ja lõunas ning külmem ja peaaegu magevesi põhjas ja idas. Paljudes kohtades on vähe hapnikku.

Kliimamuutus on juba mõjutanud Läänemerd. 2017. aastal oli Läänemere keskel ja Soome lahes üle viiendiku ruumalast vähese hapnikusisaldusega. Suur toitainete kanne vooluveekogudest on oluline hapnikupuuduse põhjustaja, mida leevendab ookeanivee sissevool Põhjamerest. Viimase sagedus langes 1990. aastatest. Varem oli suurem sissevool 2-3 aasta järel, nüüd iga 10 aasta järel. Kaugseire andmed (1990-2008) näitavad pinnavee aasta keskmise temperatuuri tõusu kuni 1°C dekaadi kohta.

Lisaks  on aastatuhande vahetumise ajal tõusnud veetemperatuur ka sügavamal, sademete hulk Läänemere vesikonnas ja Läänemere keskosa soolsus on vähenenud. Samuti on vähenenud viimase saja aasta jooksul jääkatte ulatus ja ajaline kestus.

Kliimamudelite ennustuste järgi ootavad sel sajandil Läänemerd ees muutused veetemperatuuris, jääkattes, soolsuses, hapnikutasemes ja toitainete sisalduses. Eeldatavasti on eelnevatel otsesed ja kaudsed tagajärjed elustikule. Sajandi teiseks pooleks prognoositakse Läänemere pinnavee temperatuuri soojenemist ajaloolisest (1956-2005) keskmisest 2.5-4.0°C soojemaks. See on suurem maailma keskmisest.

Mereveetaseme tõusuks  ennustatakse järgneva 70-100 aasta jooksul 20-50 cm, mistõttu osa madalaid rannikualasid jääksid vee alla ja seetõttu võib madalaveelisi elupaikasid rannikumere liikidele ja noorkaladele potentsiaalselt juurde tekkida.

Vaata ka ELF-i klippi sarjast "Kuidas maitseb kliimamuutus?", kus ligi 30 aastat kutselise kalurina töötav Virko Sirkel jagab oma tähelepanekuid kliimamuutuse mõjust kalandusele:

Läänemere riimveelisus ehk vähene soolsus pole ideaalne mere- ega mageveeliikidele ning põhjustab neile füsioloogilist stressi. Seepärast on Läänemere kalaliikide mitmekesisus väike võrreldes teiste sama suurte ökosüsteemidega (nt Põhjamere ja Musta merega). Läänemeres on registreeritud 230 kalaliiki  (k.a Kattegat), nendest 90 sigivad siin regulaarselt, 30-40 magevee liiki on Läänemere siseosas ja rannikualadel.

Ligikaudu 95% Läänemere töönduslikust kalapüügist  moodustavad tursk, räim ja euroopa kilu. Erinevates paikades Läänemere ümber on olulised veel mitmed teisedki kalaliigid. Hinnatakse, et turska, kilu ja räime püütakse üle. 2018. aastal olid idapoolsed tursavarud mõõtmiste ajaseerias madalaimal tasemel. Suuri turskasid on jäänud palju vähemaks ja nende tervis on halb, olukorra paranemist pole näha.

Kliimamuutus on ühe põhjusena vähendanud tursa arvukust Läänemeres, eriti Põhjamerest eemal ida pool. Klimaatiliste tingimuste tõttu  vähenes 1980. aastatest tursa marja jaoks piisavalt hapnikurikaste ja soolaste alade hulk, mistõttu suurenes marja suremus. Samadel põhjustel vähenes ilmselt tursa vastsete toidu arvukus. Seevastu võis kõrgem veetemperatuur ja sobivate toiduobjektide rohkus osaliselt soodustada kilu ja räime arvukuse kasvu.

2006.-2097. aastateks ennustas Taani teadlaste mudel, et Läänemere turska, kilu ja räime mõjutab eutrofeerumise ja kliimamuutuse võrdluses peamiselt eutrofeerumine. Samas muutub kliimamuutuse mõju olulisemaks, kui nende kalade kudemiseks sobivate veeparameetrite taluvuspiirid ületatakse. Eutrofeerumise ja kliimamuutuse koosmõjuna langeb ennustuste järgi kõigi kolme kalaliigi arvukus ja nende varude kogumass.

Kirde-Läänemere ja Soome lahe lesta püügikogused on olnud suuremad 3-4 aastat peale suurema hulga soolase ja hapnikurikka vee sissevoolu Põhjamerest Läänemerre. Mäletatavasti on kliimamuutus vähendanud soolase ookeanivee suurte sissevoolude sagedust. Läänemere koha ja ahvena noorkalasid mõjutas kõrgem veetemperatuur positiivselt, tõenäoliselt kiirendas see kasvukiirust ja seekaudu kehasuurust, mis muuhulgas suurendab mõnes kohas talvist ellujäämust. Võib siiski karta, et muud keskkonnaprobleemid (ülepüük, eutrofeerumine) nimetatud mageveeliste kalade leviala laienemist ei soodusta.

Mõned liigid tulevad Läänemerre hooajaliselt ja nende rännet mõjutavad osaliselt klimaatilised tingimused, teiste hulgas veetemperatuur. Leiti, et tuulehaug  saabus ja lahkus Läänemerest soojematel aastatel (1986-2005) varem ning viibis siin lühemalt. Euroopa angerjas on endiselt kriitilises seisundis. ICES  soovitab minimeerida inimtekkelised mõjud (nt püük ja rändetakistused jõgedes) angerjale, et vältida liigi väljasuremist. Angerjas läbib elus pikki rändeid Läänemerest Sargasso merre ja noored klaasangerjad jällegi vastupidisel suunal. Seepärast võib kliimamuutus kõigutada mitmeid tingimusi, mis praegu nende teekonnal on.

Mõned kalad (nt merihärg) on reliktid  ehk varasemalt levinumad jäänukliigid viimasest jääajast ning neile sobivad kitsad keskkonnatingimused (külm hapnikurikas vesi madala soolsusega). Seetõttu on nad eriti ohustatud muutustest, kuna veel rohkem põhja poole ei saa nad palju liikuda.

Keeruline on ennustada, kas kiire kliimamuutuse tõttu langeb Läänemere üldine kalade liigirikkus ja kogumass  või asendub see vee soolsuse vähenedes mageveeliste liikidega. Kalaliikide vastustest kliimamuutusele oleneb, kuidas muutuvad liikide omavahelised suhted toiduvõrgustikes ja kuidas kohastuvad praegused ning sisserändavad liigid muutustega.

Jõed, järved ja teised märgalad  katavad vähem kui 1% Maa pindalast, kuid on elupaigaks koguni 51% maailma kalaliikidest. Kahjuks on erinevate keskkonnaprobleemide koosmõjul magevete elurikkus kadunud kaks korda kiiremini kui ookeanide ja metsade oma. Näiteks on Euroopas viimase 50 aastaga rändekalade populatsioonid vähenenud 93%. Arvatakse, et kliimamuutus mõjutab maailmas mageveelisi elupaikasid rohkem  kui meresid ja ookeane, peamiselt veetemperatuuri ja vooluhulga muutuste kaudu. Kuna Läänemeri on väga suure inimmõjuga, siis on keeruline öelda, kas ta on rohkem või vähem kliimamuutuse poolt mõjutatud kui mageveekogud. See polegi ehk nii oluline, sest need kaks süsteemi, Läänemeri ja temaga seotud mageveekogud, ja nende elustik on omavahel tihedalt seotud.

Teadlased  prognoosisid, et Euroopa mageveekaladest (ka rändekalad) on kliimamuutuse poolt kõige ohustatumad Lõuna-Euroopa Vahemerelise regiooni väikeste levialadega liigid, keda iseloomustavad muuhulgas järgmised tunnused: elavad vaid magevees, on väiksekasvulised, praegu juba ohustatumas seisundis, kalanduslikult vähetähtsad ja kitsa sobiva temperatuurivahemikuga.

On leitud, et atlandi lõhe elukäik ja käitumine sõltuvad osaliselt veetemperatuurist. Noorte lõhede ränne jõgedest merre ja hiljem vastupidi ning ellujäämist Läänemeres mõjutab veetemperatuur. Näiteks ujub lõhe meres sügavamatesse külmematesse kihtidesse, et vältida soojemat veetemperatuuri kui 11-12 kraadi ning soojematel kevadetel saabuvad kudejad varem jõgedesse.

Kuumalained on juba hukatuslikult mõjunud ka euroopa harjusele. Hiljuti räägiti ühingu Dam Removal Europe  peetud seminaril, et 2003. ja 2018. aastate kuumalainete ajal hukkus Šveitsi suurimates populatsioonides Reini jões vastavalt 40 000 ja 10 000 harjust. Pakkumaks kaladele kuuma ajal äärmuslikes elamistingimustes varju ja piisavalt hapnikurikast vett, loodi seal jaheda veega varjatud pelgupaigad ja pandi lisajõgedesse vett hapnikuga rikastavad propellerid. See oli hädaolukorras tagajärgedega tegelemine. Kaladel on vaja pääseda veekogudes liikuma, et pääseda kudemis- ning toitumisaladele ja samuti elada üle hooajaliselt äärmuslikke aegasid. Väikestes metsa vahel looklevates lisajõgedes on madalam veetemperatuur, kuid paisud takistavad nendesse pääsemist ning paisjärvedes suureneb veetemperatuur.

21. sajandil on Läänemeres registreeritud võõrliikide lisandumise kiirus rohkem kui kahekordistunud. Enamik võõrliike ei jää uues kohas püsima, sest uued tingimused ei pruugi neile sobida ja samuti on vastavastatud kohas ees juba kohalikud liigid, kes on sealsete oludega kohastunud. Siiski on kiire inimtekkelise kliimamuutuse tõttu mitmetel kohalikel liikidel keerulisem hakkama saada ja seetõttu on suurem oht, et mõni uus võõrliik siin edukalt kanda (või uime) suudab kinnitada ja ökosüsteemides muudatusi tekitada. 

Looduse seisundi vaesumine on liiga silmatorkav, et seda eirata - ometi on lootust!

Kliimamuutuse ning muude inimtekkeliste ja ka looduslike mõjurite omavahelised vastasmõjud on raskesti hoomatavad ja seetõttu on prognoosid vaid ennustused, kuid alternatiive meil tuleviku keskkonnatingimuste teadasaamiseks pole. Ometi on teaduskirjanduses ja mitmete inimeste (kalurid, looduskaitsjad, vanemad inimesed jt) tähelepanekutes liiga palju kinnitusi elustiku (ka kalade) arvukuse langemisest, et neid ignoreerida. Samuti pole suure tõenäosusega juhus, et looduslike populatsioonide vaesumine langeb kokku mõõdetud inimtekkeliste mõjude suurenemisega (nt kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris, maa- ja merekasutuse muutused, tarbimise kasv inimese kohta).

Me ei saa liialt loota ka kunstlikes tingimustes liikide kasvatamisele ja loodusesse asustamisele, kui asi väga kehvaks läheb. Kunstlikes tingimustes võib küll noorloomade ellujäämus olla suurem, kuid me ei suuda lõpuni jäljendada looduslikke protsesse, mis valivad metsikutes populatsioonides aja jooksul välja kohasemad isendid, kes sobivad just parasjagu valitsevate keskkonnatingimustega. Kunstlik paljundamine ei taga kohastumiseks vajalikku geneetilist mitmekesisust. Lisaks on see probleemi lahendamise asemel tagajärgedega tegelemine, mis küll vahel on paraku vajalik, kui enam muud võimalust mõne liigi taastamiseks pole.

Samuti ei saa me loota liialt kalakasvandustele mereandide tarbimisel, sest kalakasvanduste kalade toitmiseks vajame endiselt loodusest pärit toidukalu. Kliimamuutuse kontekstis ei tasu ka unustada, et kui muudame mõne tootmisprotsessi efektiivsemaks (nt kalakasvatuse), siis on oht Jevonsi paradoksiks. See tähendab, et tootmise tõhususe suurenemise järel muutub tarbimise hind odavamaks ja loodetud väiksema keskkonnamõju asemel kasvanud tarbimine hoopiski suurendab varasemast enam mõju keskkonnale.

Äärmiselt tähtsad on piisavalt suured ja ühendatud looduslikud elupaigad, mille populatsioonide arvukus ja geneetiline mitmekesisus on suured. Nii on looduslikul valikul suurem võimalus sõeluda aja jooksul evolutsiooni protsessis välja muutuvasse keskkonda kohasemad isendid. Paremini hakkama saavad jäävad ellu, paljunevad ning nende geenid kanduvad järgmistesse põlvkondadesse edasi. Väiksema mitmekesisuse puhul ei pruugi olla uutesse oludesse hästi sobivate tunnustega isendeid.

Kuigi kalapopulatsioonide arvukust ja muid parameetreid on jälgitud juba aastakümneid, näitavad trendid, et vastuvõetud otsused pole olnud piisavad ning olukord ei parane. Mida rohkem lükata edasi ebamugavaid otsuseid (nt mõne liigi püüdmise viimine nulli lähedale), kuni ükskord on jõudnud teadmine piisava hulga inimesteni, et olukord on äärmiselt murettekitav, seda keerulisemad on tagajärjed ja nende liikide populatsioonide taastumine (kui üldse taastuvad). Positiivne on, et üldiselt, kui anda loodusele võimalus taastuda, siis see ka juhtub. Ehk piirata rangelt drastiliselt vähenenud populatsioonide püüki, eemaldada rändetakistusi, taastada looduslikke elupaikasid ja vähendada liigsete toitainete põllumaadelt veekogudesse jõudmist.

Looduslike elupaikade kaitsmist ning taastamist pole mõistlik kaaluda või teha nendega kompromisse. See on tähtis ka inimliigi enda ja meie praeguse ühiskonnakorralduse säilimiseks. Lisaks, hiljuti kirjutas zooloog Raivo Mänd  hea mõtte, et tänapäeva maailmas kõrgelt hinnatud ja Eestis veel võrdlemisi heas seisus loodust (paljude teiste riikidega võrreldes) peaksime väärtustama ning propageerima kui uhkuseasja.

Veekogude ja kalade elu saame ühiselt paremaks muuta, kui:

1) jagame teadmisi viisakalt ja otse otsusetegijatele,

2) taastame elupaikade mitmekesisust, näiteks muudame jõed taas looklevaks,

3) suurendame elupaikade sidusust, näiteks avades paise,

4) vähendame rangelt ohustatud liikide ülepüüki,

Loo alguses heitsime pilgu veel mitmekesisesse veemaailma. Kui hoiame ja taastame looduslikke elupaikasid, siis saame ehk pöörata elu vaesumise ümber elurikkuse kasvuks ning soodustada selle kohastumist kliimamuutusega!

Postituse autor on  Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlik, Tartu Ülikooli bioloogia ja ökoinnovatsiooni magistrant ning kauaaegne veekogude ja kalade entusiast Jürgen Karvak.