Kadri Kask Maaeluministeeriumist: pärandniitude olukord Eestis paraneb

Milline näeb välja sinu tavaline tööpäev maaeluministeeriumis?

Mulle väga meeldib kaugtöö, olen väga rahul sellega, et saan töötada Muhu saarel. Ma tõusen hommikul üles, söödan lambad, jalutan koertega. Võtan tassi kohvi, istun laua taha ja hakkan ametnikuna tööle. Tänu kaugtööle on kõik koosolekud internetis ja saab osa ka nendest seminaridest ja infopäevadest, kuhu muidu kohale sõita ei jõuaks. Ja arvutitöö tegemine ei sõltu enam kuigi palju sellest, kuskohas mu laud asub. Kuna ma olen selles valdkonnas alles võrdlemisi  uus, siis ma õhtuti tihti veel loen, et ennast tööasjadega kurssi viia, nn suurt pilti nägema hakata. See võtab päris palju aega. Valdkond, millega ma tegelen, on poollooduslikud kooslused ja nende hooldamine, teisalt laiemalt kogu põllumajanduskeskkond. Et õiget otsust teha, peab asjadest kõigepealt aru saama. Ma olen bioloogi taustaga ja tean, kuidas looduslik ökosüsteem toimib, nüüd õpin juurde, mida ja kuidas põllul tehakse. Lisaks seadusandlik pool, milles orienteerumine on samuti ülioluline. Õhtul jälle sama tegevus: söödan lambaid, jalutan koertega, ja nii need päevad lähevad. Mulle tõesti sobib kaugtöö, kuna see võimaldab mul igapäevaselt maal elada. Elan vanas rehemajas Oina külas, kus on peale minu veel kaks peret. Nagu vanajumala selja taga, võiks koroonaajal öelda!

Kuna sa oled pikalt olnud seotud Muhu Liha Tulundusühistuga, siis sellest tulenevalt küsin, et kas ja kuidas on Muhu Lihas töötamise kogemus aidanud sinu tööle kaasa ministeeriumis?

See on mind väga palju aidanud tervikpildi mõistmisel. Ma olen poollooduslike koosluste (PLK) hooldamisega läbi erinevate MTÜde olnud seotud ligi 10 aastat. Mis tähendab, et mul on ka praktiku kogemus ja see aitab ametnikutööle väga palju kaasa. Poollooduslike koosluste taastamisest, hooldamisest ja lammaste pidamisest viis Muhu Liha TÜH mu veel sammukese edasi, põllumajandustootmise juurest toiduainetööstusesse. PLKdel niidetakse heina, mida kasutatakse loomasöödaks, ja karjatatakse loomi. Saame sealt liha ning lammaste puhul ka nahka ja villa. Muhu näitel - meil on palju poollooduslikke kooslusi, mida hooldatakse lammaste ja lihaveistega. Muhu Liha ehitas üles väikese lihatööstuse, kus kohalike loomade liha kohapeal väärindatakse. Kui varem Muhu poes lamba- ega veiseliha osta ei saanud, siis nüüd on see seal müügil! Siinne kogukond saab niitudel kasvatatud puhast, tervislikku ja lühikese tarneahelaga toodetud liha süüa ning loomad saavad loomulikus keskkonnas kasvada, ka nende heaolu on tagatud. Kohalikud inimesed saavad tööd, Muhu lihatööstuses töötab kolm täiskohaga inimest ja kui võtta siia kõrvale ka lamba vill ja nahkade töötlemine, võimaldab see veel rohkematele inimestele töökohti kodukohas. See toob elu maale tagasi ja annab võimaluse ka minusugustel varem linnas elanud inimestel tulla maale elama, tagasi juurte juurde. Tekib terviklik ring, kus poollooduslike koosluste hooldamisest ei ole kasu ainult looduslikele liikidele, kes seal elavad, vaid sellest on kasu ka terve maapiirkonna arengule ja kohalikule kogukonnale. Võib väita, et pärandniitude hooldamine mõjutab riigi regionaalpoliitikat! Selle kogemuse ja arusaamise, et poollooduslike koosluste taastamise ja hooldamise mõju on palju laiem kui looduskaitseline, saingi ma siis, kui tegelesin Muhu Lihaga. Muhu Liha TÜH tekkis Life projekti „Elu alvaritele“ raames, kui asutasime tulundusühistu, kuhu kuuluvad Muhu lamba- ja veisekasvatajad ning jahimehed. Ühistegevus, koostöö ja kohalik kogukond on siin väga olulised märksõnad. Ainult koos saab selliseid asju teha.

Mis on poollooduslikud kooslused?

Uues pärandniitude tegevuskavas, mis hiljuti valmis, nimetatakse meie PLKsid pärandniitudeks. Mulle pärandniitude nimi meeldib, see on lihtne ja arusaadav. Pärandniidud on lagedad alad, mis olnud siin  juba enne inimese tulekut ja paikseks jäämist, mis tähendab, et nad on olnud pidevalt meie kõrval ja meiega koos. Lagedad alad tekkisid metsavööndisse juba suurte rohusööjate loomade ajal, hiljem hakkasid inimesed neid heina- ja karjamaadena kasutama. Nii-öelda avatud laigud meie lapitekimaastikus. Aegade jooksul on pärandniitudele asunud elama liigid, kellele sobib avatud maastik ja kes ei saa metsas ja kinnikasvanud aladel hakkama: erinevad taimed, putukad, linnud, pisiimetajad, seened, samblad-samblikud, mullaelustik. Kui me hoiame need alad avatuna, siis me säilitame sellistele liikidele elupaiga. Need liigirikkad avatud alad metsade ja põldude vahel ongi pärandniidud. Miks mulle meeldivad pärandniidud? Nad on väga ilusad kohad, eriti suvisel ajal, kui loodus õitseb, sumiseb ja lõhnab. Seal on mõnus olla, seal on hea tunne. Selline sügava mõttega vana ja ilus koht. Palju räägitakse linnadest, kus oleks vaja rohkem rohealasid ja linnaruum peaks olema inimsõbralikum, siis tegelikult sama kehtib ka maal. Ka maal elades sõltub su enesetunne ja energia, töövõime ja vaimne tervis väga palju sellest, mis keskkond su ümber on. Pärandniidud tekitavad positiivse tunde ja teevad maastiku ilusaks. Lisaks elab pärandniitudel ka palju mujal haruldaseks jäänud  liike.

Milline on praegu poollooduslike koosluste või pärandniitude olukord Eestis?

Ma ütleks nii, et läheb paremaks. Pärandniitude peamine probleem on kinnikasvamine. Neid on palju metsastatud ja hästi säilinud pärandniite ei ole väga palju, aga nad on inventeeritud ja kaitsealadel ligi 38 000 hektaril ka taastatud ja hoolduses ehk säilitatud ja kaitstud. Järgmiste lähiaastate üks oluline töö on üle vaadata ja hooldusesse võtta ka pärandniidud, mis on väljaspool kaitsealasid. Pärandniitudega tegelemisel on kaks olulist etappi: kõigepealt tuleb niit taastada, eemaldada võsa ja liigsed puud. Kui niidu ilme on taastatud, saab hakata teda niitma või karjatama. Niidu taastumine võtab aega, üleminek ühest kooslusest teiseks on looduses päris pikk protsess. Selleks, et see kõik võimalik oleks, peab ühelt poolt olema riigi tugi, aga peab ka olema maaomanik või rentnik, kes võtab viieaastase kohustuse niitu hooldada, see tegevus võib olla nii ettevõtlus ja elatise teenimise vahend kui ka elustiili osa.  Selle tegevuse juures on palju nüansse, protsess on pikk ja keeruline ning hõlmab erinevaid osapooli. Tulemus aga on seda väärt. Praegu on Keskkonnaamet öelnud, et aastaks 2027. on Eestis eesmärgiks 50 000 ha taastatud ja hoolduses olevaid poollooduslikke kooslusi. See ei ole kiire tempo, aga ma arvan, et see on teostatav.

Mis number praegu on?

Euroopa Ühtse Põllumajanduspoliitika (ÜPP) eelmine periood lõppes 2020. aastal, aastad 2021 ja 2022 on üleminekuperiood. Aastaks 2020. oli plaanis taastada ja hooldada 40 000 ha, tegelikkus on ligi 38 000 hektarit. Järgmise ÜPP perioodi ehk 2027. aasta lõpuks me tahaks jõuda 50 000 hektarini.

Milleks neid poollooduslikke kooslusi vaja on ja milleks neid on vaja juurde luua?

Siin tuleb sisse tuua veel üks mõiste – sidusus. Rääkisime lapiteki metafoorist. Poollooduslikud kooslused on Eesti kõige liigirikkamad kooslused, aga üksikud PLKd hääbuvad pikapeale, genofond vaesub ja seemned ning liigid ei saa levida, kuna puudub ühendus teiste aladega. Me peaks vaatama pärandniite osana rohevõrgustikust. Niidud on tugialad, mille vahel on ühenduskoridorid. Näiteks kõrgepingeliinid, jõeääred, teeservad on sobivad levikukoridorid. Kui meil on juba mingi hulk alasid taastatud, siis me peaksime ka võrgustikku tihendama, et need alad oleksid omavahel seotud ja moodustuks ilus mosaiikne maastik pärandniitude kui tugialadega, mis vahelduvad metsade ja põldudega, ning mille vahel saaksid liigid liikuda ja seemned levida. Nii on tagatud elurikkus nii maa peal kui maa sees mullas. See on üks väga oluline põhjus, miks niitusid hoida. Kui liikidel ei ole sobivat elupaika, siis nad surevad välja.  Pärandniitudel elavad ka sellised liigid, kes aitavad põllumeest. Pärandniidud on tolmeldajate elupaik, põllukahjurite hävitajate ehk kasurite elupaik, paljud linnuliigid on niitudega seotud. Siit me jõuame ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede mõiste juurde. Ka PLKdel elavad paljud liigid, kes pakuvad neid hüvesid. Nad aitavad põllumeestel kestlikumalt toitu toota, tolmeldades ja kahjuritõrjet pakkudes. See mõju on päris suur.

Mida on maaeluministeeriumis meie põllumajandusmaastikel veel võimalik elurikkuse kaitseks teha?

Tulen tagasi jälle lapiteki juurde. Kui meil on intensiivse põllumajandusega piirkond, siis kui me toome natukene loodust sinna tagasi, siis sellest on juba palju abi. Näiteks rohumaaribad ja maastikuelemendid, mis on toitumis-, elu- ja talvitumispaigaks tolmeldajatele ja kasurputukatele.  See toob elurikkuse tagasi põllumajandusmaastikesse. Toetame neid põllumehi, kes elurikkust säilitavad ja keskkonnasäästlikke praktikaid kasutavad. Ökosüsteemiteenused, tootmispiiranguga ökoalad, mesilaste korjealad, eespool nimetatud rohumaaribade ja maastikuelementide säilitamine ja rajamine, talvise taimkatte ja lämmastikku siduvate kultuuride kasvatamine, karjatamine, vee ja mulla kaitseks vajalikud tegevused on meie prioriteedid. Lisaks loomulikult pärandniitude ja väärtuslike niitude hooldamine.    

Kui hakati ette valmistama uut ÜPP perioodi 2021-2027, kutsuti kokku töögrupid, kuhu kuulusid nii praktikud kui teoreetikud. Otsused uue perioodi toetuste koha sündisid koostöös ja kokkuleppel.

Kas see ei ole konfliktne olukord? Põllupidajad tahavad ju kasumit teenida.

Jah, see võib tekitada ka konflikte. Konflikte tekib ka põllumeestel ja looduslikel liikidel, kui nad elukeskkonda või toidubaasi jagavad. Näiteks võiks tuua hundid ja lambad või rändel linnuparved põldudel. Eesmärk on see, et põllumees saaks toota ja kasumit teenida nii, et ka loodus alles jääks. See on koostöö ja kompromissi otsimine, mida ei saa kumbki pool üksi teha. Nii nagu ühistegevus kohalikus kogukonnas, on meie koostöö tootjatega, et nad saaksid toitu toota, aga ei teeks seda liiga palju looduse arvelt.

Mis on sinu hinnang, kas tootjad saavad sellest aru, et sellest on neile kasu?

Jah, loomulikult. Roheline mõtteviis on juba trendiks muutumas, eriti noorte hulgas, kõik teavad ja räägivad kliimasoojenemisest ja elurikkuse vähenemisest. Ka riigina me liigume järjest puhtama ja rohelisema ilma poole, põllumehed sealhulgas. Nemad on samamoodi ühiskonna osa. Nagu kõik suured ühiskondlikud muutused, ei saa ka rohepööre olla väga kiire.  Aga maailm liigub rohelisema ja puhtama eluviisi poole, sest see on meie ainus ellujäämise garantii. Me võime vaielda selle üle, et mis on kliima muutumise põhjus, kuid oluline on selleks muutuseks valmis olla ja õppida muutunud oludes hästi toime tulema. Selliste järskude muutuste puhverdamiseks on meil eluslooduse abi vaja.

Kas need meetmed, mis praegu kuni 2027. aastani on plaanis, on piisavad, et ära hoida seda katastroofi?

Nad ei ole piisavad katastroofi ära hoidmiseks ja nad ei saagi üksi seda teha. Püüame koostöös põllumajandustootjatega teha nii palju kui võimalik, et võimalikult palju loodukeskkonda ja liike põldude vahele tagasi tuua. Et loodus saaks seal oma elu elada ja moel või teisel aidata, ja me püüame teha seda nii, et põllumehed ka piisavalt toitu saaksid toota. Ma kindlasti ei taha põllumajandust ja keskkonda vastandada - üks ei saa ilma teiseta. Põllumehed on targad inimesed, kes elavad loodusega päevast päeva koos. Nad saavad sellest aru. Keskkonnatoetuste abil me aitamegi leida kompromissi põllumajandustootmise ja eluslooduse vahel. Need toetused on abiks sellel teel.

Millised suuremad katsumused pärandniitude taastamisel ees seisavad?

Meil on praegu taastatud ja hoolduses üle 38 000 hektari pärandniite. Võib arvata, et suuremad, kergemini taastatavad ja ligipääsetavamad alad on juba hooldusesse võetud. Samas on alade sidususe poolest ülioluline hakata taastama ja hooldama ka väiksemaid ja keerulisemaid alasid. Selleks tuleb veenda maaomanikke. Nõustamist ja tuge vajavad nii uued maaomanikud kui praegused hooldajad. Seda süsteemi praegu luuakse. Niita ja karjatada saab ainult neid alasid, mis on juba taastatud ehk siis pärandniitude taastamise piisav rahastamine on väga oluline. Pärandniitudega tegelevad Maaeluministeerium, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, PRIA, RMK – jõuan siit jälle tagasi koostöö juurde. See on meil hea. Tihti ei sobi pärandniitude hooldamiseks suur põllumajandustehnika, hooldajad vajaksid tuge väiksemate ja spetsiifilisemate masinate ostmiseks. Koostöös nopime välja kõige paremad lahendused. Et loodus oleks kaitstud, liigid oleksid alles, elurikkus ja elupaigad säiliks, et hooldajad ja maaomanikud oleksid rahul, et kogu tegevus oleks korrektne ja õiguslikult pädev. See on üks suur osa minu tööst ja kohati ka päris suur katsumus.

Unistades, milliseid meetmeid, seadusi võiks muuta või vastu võtta PLK hoiuks?

Kui need samad kitsaskohad, mida eelnevalt  välja tõin, saaksid lahendatud. Alade taastamine on spetsiifilne, keerukas ja kallis tegevus, seda oleks vaja toetada. Ja luua tugiteenus nii algajatele kui kogenud pärandniitude hooldajatele. Selleks on plaanis nõustamissüsteem välja töötada. Paljud hooldajate vead tulenevad teadmatusest, mitte pahatahtlikkusest. Kui ma unistan, siis võiksid kõik Eesti pärandniidud, nii kaitsealadel kui väljaspool kaitsealasid, olla taastatud ja kasutuses heina- ja karjamaadena. Ning nendel maadel kasvanud lihaveiste ja lammaste liha oleks Eesti poodide lettidel müügil, näiteks niiduliha märgistusega. Reaalsus on see, et tahe võib ju olla, aga paljugi jääb siiski raha taha pidama. Ka pärandniitude niitmine ja karjatamine on põllumajandustegevus ja see peaks olema tasuv. Väiketehnika, karjatamis- ja loomapidamistarvikud - kui selle ostmist toetatakse, siis sellest on väga suur abi.

Kas nõustamissüsteem on juba planeeritud?

Jah. Eesti alustas eelmisel aastal LIFE-IP projekti, mille üks osa on poollooduslike koosluste hooldajatele nõustamissüsteemi väljatöötamine. Põllumajanduses töötavad konsulendid väga edukalt, see süsteem on väga hästi käima läinud. Samasugune võimalus nõu küsimiseks peaks olema ka poollooduslike koosluste hooldajatel. Nõustamissüsteem on loodetavasti paari aasta pärast meil juba töös ja ma arvan, et see teeb asjad väga palju paremaks.

Kuidas sa tööd ja looduse armastust oma sees tasakaalus hoiad?

Hoian, mida armastan! Mulle tõesti meeldivad pärandniidud. Kui enne rääkisin, et maal peab olema ka ilus elada lisaks sellele, et seal on vaikne, rahulik ja puhas õhk,  mõtlengi siinkohal ilusat maastikku, vaadet, mis teeb rõõmu.

Aga ilus on nii subjektiivne. Mulle tundub, et see on see mitmekesisus, mis inimesele meeldib ja tavaline muruplats ei ole huvitav vaadata.

Absoluutselt, nii see on! Ühelt poolt mulle meeldib korrastatus, aga lehti ma ei riisu ja kõikjalt muru ära ei niida, sest elurikkus, mitmekesine maastik ja kõik teised liigid mu ümber – see meeldib mulle veel rohkem. Neli aastaaega, tärkamine, õitsemine, viljumine, närbumine, see on looduse loomulik ringkäik, midagi kindlat praeguses nii ebakindlas maailmas. Tead ette, et alati tuleb kevade järel suvi ja suve järel sügis ja talv, loodus tärkab ja hääbub. Selles on mingi rahustav komponent ja minu arvates see aitab meie närvilises maailmas hoida tasakaalu. See on minu vaimne vitamiin.