Kiireid mõtteid Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile seoses ÜPP uue perioodi eesmärkidega Eestis

Põllumajandusega ja kalandusega seotud elurikkus on üks toidujulgeoleku tagajatest. Põllumajandus ja kalandus vajavad toimimiseks elurikast mulda ja loodust, vabalt voolavaid puhtad vooluveekogusi ja heas seisukorras mereökosüsteeme; sõltume ka tolmeldajatest, kahjurite looduslikest vaenlastest jpt elurikkusest tulenevatest loodushüvedest. Seetõttu peab elurikkuse kaitseks mõeldud meetmeid käsitlema ühtlasi ka toidujulgeolekut soodustavatena.

Samas võib põllumajandus ka ise toetada elurikkust, mille äratundmisest on sündinud kõrge loodusväärtusega (KLV) põllumajanduse kontseptsioon. KLV põllumajanduse olulisimaks komponendiks on pärandkooslused (pärandniidud, poollooduslikud kooslused), aga tähtsat rolli mängivad ka mosaiiksust suurendavad maastikuelemendid. KLV põllumajanduse säilimiseks on vajalik piisav karjatatavate loomade arv, mis tänases Eestis tähendab eelkõige toimivat lihaveise- ja lambakasvatust (vajalik on kindlasti toetada ka neid piimakarjapidajaid ja hobusekasvatajaid, kes loomi karjatavad). Muuhulgas tuleb kindlasti senisest tõhusamalt toetada kiskjakahjude ärahoidmise meetmete rakendamist, sest need võivad paiguti olla väga kulukad. KLV põllumajandus eeldab erineva suurusega tootjate olemasolu. Et praegu on eelkõige väiksemad tootjad tugeva surve all, tuleb enam toetusi neile suunata. Samuti tuleb tagada, et KLV põllumajandusmaa oleks puude arvust või maastikuelementide olemasolust sõltumata täies ulatuses pindalapõhise sissetulekutoetuse õiguslik.

Pärandkooslused on kõige olulisem põllumajandusliku elurikkuse osa. Seetõttu tuleb kindlasti jätkata pärandkooslusi toetava meetmega ka uuel perioodil. Pärandkooslused väärivad kaitset ja hooldust sõltumata sellest, kas need asuvad kaitstavatel aladel või väljaspool neid. Seni on otseselt pärandkooslustele suunatud toetusi makstud vaid kaitsealadel. Käesoleval perioodil on mõningat leevendust toonud väärtuslike püsirohumaade toetuse meede. Täpsemalt saab öelda vaid pärast nende kahe meetme rakendamise analüüsi, kuid mingil kujul tuleb neid mõlemat meedet uuel perioodil jätkata ja nende eelarvet suurendada. Pärandkooslused ja teised elurikkad püsirohumaad peaksid olema ka täies ulatuses pindalapõhise sissetulekutoetuse õiguslikud puude arvust sõltumata. Kuivõrd pärandkooslused jt elurikkad püsirohumaad on oluliseks ressursiks lihaveise- ja lambakasvatuses panustab nende kaitse ka toidujulgeolekusse.

Põllumajandusmaa mosaiiksus on seotud erinevate maastikuelementide olemasoluga. Maastikuelemendid peaksid olema täies ulatuses toetusõigusliku pinna osa, samuti tuleb tagada neile asjakohased toetused sarnaselt praegu kehtivate ökoalade toetuse ja ökosüsteemi teenuste toetusega. Maastikuelementidel jt põllumaa elurikkust toetavatel aladel ei tohiks rakendada kunstlikke takistusi nende karjatamisel, reguleerides vajadusel asjakohastel juhtudel karjatamise viisi, koormust või ajastust. Maastikuelemendid on olulised tolmeldajate jt kasurite elupaigad, seega panustab nende säilitamine ka toidujulgeolekusse (arvestada tuleb ka nende võimaliku panusega sõjalisse julgeolekusse). Toetuste jagamise tingimused peavad toetama maastikuelementide rajamist ja hoidmist, kusjuures reeglid ega tohi takistada uute maastikuelementide paigutamist viisil, mis ei sega tootmist ja arvestavad põllutöömasinate tööraadiusega, maaparandussüsteemide jm infrastruktuuri paiknemisega jne. Nii teeservad kui kraaviperved saavad sobiva käsitlemise korral toimida maastikuelementidena.

Lisame siinkohal, et projekti „Loodusrikas Eesti“ raames valmistatakse ette detailsemaid soovitusi maastikuelementide säilitamiseks, hooldamiseks, taastamiseks ja rajamiseks, mida tuleks kindlasti ÜPP uue perioodi rakenduskava ettevalmistamisel arvestada.

Põllumajanduse geneetilised ressursid on samuti oluline osa elurikkusest ja samas aitavad ka tagada toidujulgeolekut, vähendades liiga kitsa sortide või tõugude valikuga, samuti sortide ja tõugude sisese päriliku muutlikkuse vähesusega seotud riske. Vastavad programmid (kättesaadavad SIIN ja SIIN) tuleb täita võimalikult suures ulatuses ning kindlasti tuleb jätkata toetusi ohustatud tõugudele ja kohalikele sortidele.

Maaparanduse puhul tuleb senisest enam arvestada elurikkuse, veekeskkonna ja kliimaga. Välistada tuleb veeselgrootute, kahepaiksete, kalade jt veeorganismide elupaikade kahjustamist ning leevendusmeetmed peaksid saama kõigi maaparandustööde osaks, samuti tuleb hoogustada maaparanduse keskkonnameetete rakendamist olemasolevatel maaparandusehitistel (vt. nt. SIIT). Maaparandusega seotud toetused peavad olema suunatud eeskätt kuivenduse keskkonnamõjude leevendamisele ja heastamisele, sh võimaldama keskkonnarajatiste rajamist olemasolevatele süsteemidele ilma süsteemi ennast uuendamata/rekonstrueerimata. Kuivenduse asemel tuleb eelistada kahepoolset reguleerimist, mis vähendaks põuaga seotud riske, arendada tuleb märgalaviljelust. Eriti oluline on vältida edasist turvasmuldade kuivendamist; vaja on hakata leevendama senise kuivenduse mõjusid, vähendamaks veekeskkonna koormamist, elurikkuse survestamist ja KHG heiteid. Turvasmuldadel asuvad põllumajandusmaad on sobilikud eelkõige püsirohumaadeks ja/või märgalaviljeluseks. Märgalaviljeluse arendamiseks on esmatähtis piloteerimine: selleks sobilike pilootalade leidmine ning pikaajalise seiresüsteemi üles ehitamine. Veekeskkonna hea seisundi tagamisega on tihedalt seotud mulla veepidamisvõime - toetada tuleb selle tõstmist põllumaadel, et aeglustada vee ja koos sellega toitainete äravoolu.

Kindlasti tuleb jätkata (ja senisest enam nende rakendamist soosida näiteks nõustamise teel) tänaseid vee- ja mullastiku kaitse meetmeid, sh igakülgselt soodustada mullaelustiku taastamisele ja hoidmisele suunatud taastava põllumajanduse põhimõtete rakendamist. Toetamist väärivad kultuuride mitmekesistamine, taime- ja loomakasvatuse integreerimine ning erinevate tootjate (eelkõige taime- ja loomakasvatajate) omavaheline koostöö. Põllumajandustoetuste eesmärgiks peaks olema mullaelustiku hea või väga hea seisund, võimaldades samas maaharijal paindlikult kombineerida erinevaid võtteid selle tulemuseni jõudmiseks.

Mahepõllumajanduse arengule tuleb taas puhuda hoog sisse. Eesti oli teel saamaks Euroopa suurima mahepõllumajanduse osakaaluga maaks, kuid viimastel aastatel on mahemaa osakaalu kasv pidurdunud. Ilmselt tuleb mahepõllumajanduse toetusi ajakohastada, samuti tuleb kasutada tootmisega seotud toetuste võimalusi maheviljeluse arendamisel. Tuleb seada selge suund mahetoodete eelistamisele avalikes hangetes nii keskvalitsuse kui omavalitsuste tasemel. Maheviljeluse väiksem sõltuvus importsisenditest teeb selle arengust samuti julgeolekuküsimuse.

Toetada tuleb ka taastava põllumajanduse põhimõtete rakendamist: nii füüsiliste kui keemiliste mullahäiringute minimeerimine, mulla kaetuna hoidmine, elavate juurte pidev olemasolu mullas, põllukultuuride, maastike ja ettevõtluse mitmekesisus ning taime- ja loomakasvatuse integreerimine

Tavatootmises tuleb senisest enam rakendada saastamist vähendavaid praktikaid nagu toitainebilanss, täpsiväetamine ja integreeritud taimekaitse. Viimane on küll ammu kohustuslik, kuid selle sisustamisega ei saa päris rahul olla. Kuivõrd sellised praktikad, samuti taastava põllumajanduse põhimõtete rakendamine nii tava- kui mahetootmises vähendavad sõltuvust importsisenditest, on tegu samuti julgeolekusse panustava meetmega. On oluline arvestada, et välistest sisenditest võimalikult vähe sõltuv toidutootmine on ühtlasi sektori suurema majandusliku stabiilsuse alustala, tagades samal ajal ka looduskeskkonna parema seisundi.

Kokkuvõttes on toidutootmise valdkonna rahastuse jaotamisel oluline:

1. toetada väliste sisendite vajaduse vähendamist põllumajandustootmises, sh toetada taastava põllumajanduse põhimõtete rakendamist nii tava- kui maheviljeluses, muuta toitainebilansi rakendamine kohustuslikuks ning tõhustada täppisväetamise ja integreeritud taimekaitse rakendamist,

2. toetada mullaelustiku seisundi parandamist ja heas seisundis hoidmist, elurikkuse tõstmist ja kõrgel tasemel hoidmist ning ökosüsteemiteenuste säilitamist ja taastamist,

3. soodustada taime- ja loomakasvatuse integreerimist segatootmise ja/või taime- ja loomakasvatajate koostöö toetamise teel,

4. ​​suunata suurem osa sissetulekutoetustest väikestele ja keskmise suurusega tootjatele,

5. toetada karjatamispõhist loomakasvatust,

6. tagada kõrge loodusväärtusega (KLV) põllumajandusmaade, sh pärandkoosluste ja väärtuslike püsirohumaade täielik toetusõigus, sõltumata puude arvust või maastikuelementidest ning suurendada KLV põllumajanduse toetamisega seotud eelarvet,

7. lugeda maastikuelemendid täielikult toetusõiguslikuks pinnaks ning võimaldada nende karjatamine ilma kunstlike piiranguteta,

8. täita maksimaalses ulatuses riiklikud geneetiliste ressursside programmid, sh jätkata ja laiendada ohustatud tõugude ja kohalike sortide toetusi,

9. toetada kuivendamise keskkonnamõjude leevendamist ning turvasmuldade kuivendamise lõpetamist, sh märgalaviljeluse piloteerimist ja seiret ning sihitada toetused vastavalt,

10. eelisarendada mahetootmist, sh suurendada vastavaid toetusi, eelistada mahetooteid läbi avalike hangete.

Elurikkuse säilitamine, mullaviljakuse taastamine, kestlike tootmisviiside laiendamine ning kohaliku ja välistest ressurssidest vähem sõltuva toidutootmise toetamine tagavad Eesti toidujulgeoleku, toidutootmise majandusliku vastupidavuse ja samal ajal senisest parema keskkonnaseisundi. Seeläbi on toetatud ka riiklik julgeolek ning majanduslik stabiilsus.

Elupaikade, sh maastikuelementide rajamine tõstab saagikust, mullaelustiku taastamine vähendab väetisekulu ning välistest sisenditest vähem sõltuv tootmine tõstab kasumlikkust. Sealjuures on elurikkuse investeeringutelt saadav rahaline kasu ajas kasvav, alustades mõnest eurost esimestel aastatel ning küündides kuni 12 tagasi saadud euroni iga investeeritud euro kohta üle 10 aasta möödudes (FAO, IPBES ja Euroopa Komisjoni hinnangud). Seega on põllumajandusmaade elurikkuse suurendamine ja mullaviljakuse taastamine pikemas vaates kasulikud ka igale põllumehele.