Kohalikud ja kaugemalt tulijad aerutasid ja arutasid Orajõel

24.-26. septembrini 2021 toimus ülemaailmne loodushariduslik ja kodanikuteaduse üritus The Home River Bioblitz 2021, mida vedas eest jõgede hea käekäigu eest seisev vabaühendus River Collective. Eesmärk oli tutvustada kogukondadele ja ka teistele huvlistele nende kodujõe väärtusi ning koguda loodusvaatlusi. Üritust korraldati teist korda ning seda 70 erinevas paigas kokku 27 riigis viiel erineval mandril. Tähtis oli just kogukonna sidumine oma kodujõega.

Kogutud loodusvaatlusi analüüsinud Jelena Belojević tõi välja, et kokku sisestati sel aastal kogu maailmas Home River Bioblitzi ajal jõgede ääres vaatlusi 2470 liigi kohta, kellest valdava osa moodustasid putukad ja taimed.

Eestis kogunesid loodusehuvilised pühapäeval, 26. septembril 2021 Põlva linnast läbivoolava Orajõe äärde. Kokku osales 25 inimest ning kogu ürituse tegid neist kanuudel kaasa 21. Arvestades ürituse üht eesmärki, kohalikele nende kodujõe tutvustamine, on rõõmustav, et peale kuue inimese (korraldaja k.a), olid kõik lähikonna elanikud või sealt pärit.

Orajõgi on umbes 46 km pikk ja meie retk asetses selle alamjooksul, lõpetasime 3,5 km enne suubumist Ahja jõkke. Orajõel on 7 lisaoja ning temasse suubuvad ka mõned kraavid. Orajõgi ise asub suures jõgede võrgustikus, suubudes Ahja jõkke, mis omakorda suubub Emajõkke, olles jällegi seotud Võrtsjärve ja Peipsi järvega ning paljude teiste vooluveekogude ja järvedega.

Ees ootas umbes 8,3 km Orajõe alamjooksu vaikset voolu, Põlva paisjärve ületamine, mitmed peatused aruteludeks ja ümbritseva keskkonna ning elustiku tutvustamiseks. Kanuuretke teekonna Jaanimäe teest Võru maantee ligidalt kuni Himmasteni võiks jaotada kolmeks lõiguks: Orajõgi paisjärveni, Põlva paisjärv ja paisust Himmasteni.

Alustasime kanuuretke ning ees ootas kitsal jõel takistustest mööda tüürimine, alt või üle saamine, esimesed linnavaated mööda veeteed Põlvasse sisenemisel ning Põlva paisu poolt tõstetud veetaseme jäljed kallastel, mis paistsid välja, sest hetkel oli paisjärves veetase remonttööde tõttu madalamal.

II Põlva paisjärv

Põlva turu lähedal Orajõge ületavast Kesk tänava sillast algas paisjärv, millest aerutasime üle. Põnev oli näha vaadet Põlvale paisjärve pealt ning samuti, kui kiiresti olid hakanud juunis alandatud veetasemega järves kasvama suured veetaimed. Peale paisjärve ületamist tuli ilmselt matka raskeim osa - kanuude vedamine paisust mööda tagasi jõele. See oli ka omamoodi mõtlemapanev, sest meie inimestena saame liikuda maa peal takistusest mööda, kuid seda ei saa teha suur osa vee-elustikust. Arutasime ka paisu mõjust loodusele ja Orajõe kaladest, sellest täpsemalt allpool.

Põline põlvakas Madli-Johanna: "Mulle kui põlisele põlvakale oli matk väga põnev - Orajõge olen ju kõikvõimalike sildade kaudu sadu kordi ületanud, kuid mööda jõge kanuutanud mitte kunagi. Eriti huvitav oli näha, milline näeb välja jõgi ülalpool Põlva paisjärve, kus hetkel on paisutuse mõju kadunud. Matka saatsid silmiavardavad vestlused paisutuse mõjust loodusele, Põlva järve ajaloost ja tulevikuväljavaadetest. Kindlasti on palju minusuguseid, kelle jaoks järv on kogu aeg olemas olnud ja muutunud nii loomulikuks, et selle olemasolus või õigsuses ei olegi tekkinud kahtlust, kuid nüüd on olemas ka alternatiivne vaade."

III Põlva pais - Himmaste

Põlva paisust u 170 m allavoolu jõudsime Tilsi vesiveski varemeteni, mis oli Liivimaa 1624. aasta maarevisjoni järgi Põlvamaa vanemaid veskeid, kus toimus linatöötlemine ja laastu löömine. Peale I maailmasõda toodeti seal elektrit.

Siin lõigus oli jõgi muutunud laiemaks, kuid endiselt olid kohati üle jõe langenud mitmed puud ning üle jõe laiusid vanad sillad, mille alt napilt läbi mahtusime.

Üle Orajõe oru kõrguva raudteesilla juures tutvustas jõega seotud selgrootuid meile Urmas Tartes. Tutvusime nii kiirevoolulise kärestiku elustikuga kui ka rahulikuma jõeosa elustikuga ja samuti kallastel toimetavate elukatega. Heaks näiteks erinevate elupaikade seotusest on ehmestiivalised ehk rahvapäraselt puruvanad. Nemad elavad osa elust vee all ning elu lõpus lendavad maismaale sigima ja munema.

Väljavõtted matkal intervjuust Urmas Tartesega: “[Vooluveekogu] ökoloogilise seisundi jaoks on põhiline see, et tal ei oleks voolutakistusi ja kui on, et siis sealt oleksid läbipääsud-ringipääsud. Peame silmas ennekõike siis erinevaid paisusid … ja kui ei ole sealt läbipääsu jõeelanikele, siis on ökoloogiline seisund kehva. Kuid eks sellele ökoloogilisele seisundile mõjutab ka loomulikult … keemiline pool ehk siis ju, mis siia vette satub, kas nad on siis asumitest, meie igapäevaelust, meie enda käitumisest kasvõi jõe kaldal pikniku pidades või siis kõige suuremad kogused on ka sealt, kus põldude peal midagi tehakse või ka metsas midagi tehakse eks ka sealt satub veekogudesse väga palju erinevaid asju, mis mõjutavad ka ökoloogilist seisundit. … Kõik sõltub konkreetsest kohast, konkreetsest jõest, konkreetsest olust, et kasvõi näiteks üheksakümnendate alguses oli aeg kui kõikide veekogude seisund läks paremaks, sellepärast, et sinna tuli vähem põllumajandusreostust sisse ennekõike … aga nüüd on juba olud jälle natukene teistsugusemad noh pisut sinna-tänna ja eks ju suuremaid allikaid ongi ütleme põllumajanduse kõrval metsandus ise oma nii-öelda raiumistega, kus hakkab siis ju vesi välja uhtuma kõiksugu võimalikke asju. … Need [riik ja kogukond] on ju nii omavahel läbipõimunud asjad, et ju väga lihtne on öelda sellist asja, et kui kõik inimesed käituksid, kuidas öelda, hästi teadlikult ja mõistlikut, siis poleks ju mingeid riiklikke regulatsioone mittekusagil vaja, ükskõik, olgu ta keskkonnaseisundi hoidmine või olgu ta pandeemia ohjamine või mingisugune muu majanduslik kasvõi mingi muu pool - see on nagu selline lihtne tõdemus, mis meid muidugi kahjuks ei aita palju edasi ja teistpidi on ikka see ütleme igaühe nii-öelda käitumine, ka pisiasjadest tekivad suured asjad vahel, et ega sellest hakkab pihta sageli, ja kui me ei oska igaühe oma isiklikes käitumises võib-olla selliseid mõistlikke otsuseid teha ega see ju lõpuks ühesõnaga taandub selle peale, et kunagi see kehv nii-öelda ütleme kasvõi see jõe ääres kujundlikult öeldes kommipaberi mahaviskaja lõpuks teeb suure tehase, millel on samasugune kommipaberi mahaviskamise nii-öelda efekt, ainult et miljoneid kordi suurem, et see nihuke kujund, et see ei ole loomulikult otsene pool … aga kujundina käitumist iseloomustada, et see on nagu üks aspekt. Arusaadavalt [langeb vastutus] nendele inimestele, kes kohapeal elavad ja tegutsevad, kellest ju otseselt sõltub veekogude seisund, et siin ei ole ju küsimust, et ega Toompea valitsus siin Orajõele mingisugust eriti otsest mõju ju ei avalda peale muu, kui siis mingisuguste regulatsioonide veekasutuse ja muude asjade osas. Ja teistpidi muidugi, on muidugi see huvitav paradoks, et kui mingisugune jama kusagil on juhtunud, et siis muidugi tavaliselt ju riik maksab selle kinni üheskoos, et siis me kõik maksame kinni mingisuguse keskkonnareostuse kõrvaldamise, et seda enam ju me kohalikule kogukonnale ei jäta. … Kokkuvõttes mõlemad [riigi ja kogukonna vooluveekogude kaitsmise osa] on tähtsad ja asi hakkab meist igaühest endast. “

Märgata võis ka umbes kolme väikest paljandit, kuhu on hea pesa uuristada nt jäälinnul, keda kanuukolonni esimesed ka matkal nägid. Himmaste poole jõudes oli Orajõgi klassikaline alamjooksu jõgi - suurte loogetega ja madalate lammialadega.

Paisu mõjud

Keskkonnaagentuuri 2021. aasta andmete järgi on Orajõel kümnest paisust hävinud või lammutatud neli. Kuuest allesolevast rändetõkkest pole vaid Tilsi vesiveski varemed enam vee-elustikule suureks tõkkeks. Kalapääsu pole ühelgi säilinud paisutusel. Kõrgeim on Põlva pais (enne remonttöid 3,35 m) ning Põlvast ülesvoolu jääv Raudsilla pais on samuti umbes kolm meetrit kõrge. Tänapäeval allesjäänud kuuest paisust on otstarbeks märgitud: kaks otstarbeta, neli rekreatiivseks ning kaks ka hüdroenergiat tootvaks (millest Põlva pais edaspidi hüdroenergiat ei tooda).

Ühelt poolt on paisjärv Põlvas olnud pikalt ja paljudele inimestele harjumuspärane ning samuti pakub võimalusi minna selle äärde loodud randa ujuma, käia paadiga seisva vee peal kalastamas, lihtsalt jalutada järve ääres ja varem toota Eestis tasase maastiku ja väikeste vooluhulkade tõttu ebaefektiivset hüdroenergiat. Teisalt, on jõe voolu takistamisel paisuga mitmed negatiivsed mõjud vee-elustikule ja elupaikade sidususele. Kui loodud paisjärv pakub seisva veega elupaika mitmetele kalaliikidele (nt särg, ahven, haug jt), siis pole see sobiv mitmetele teisele kalaliigile, kes oleksid muidu loomulikud paisjärve mõjualal vooluveekogus elades (nt jõeforell, võldas, trulling jt). Kõigile eelmainitud kalaliikide populatsioonidele, kuid eriti rohkem rändavatele kaladele (jõeforell, harjus, teib) mõjub tõenäoliselt kehvasti elupaikade killustamine, mida põhjustab rändetõkkeks olev pais. 2009. aasta jõgede hüdrobioloogilise seire järgi leiti Orajões Põlva paisjärvest ülesvoolu punktides kokku kuus kalaliiki ning paisjärvest allavoolu 14 kalaliiki. Paisjärvest ülesvoolu puudus indikaatorliik jõeforell. Tavaliselt vähenebki jõgede lähte suunas kalaliikide arv, kuid arvatavasti on otsene mõju ka paisul.

Jõgedele on omane setete transport ning paisjärves on jõe vool raugenud ja sinna kogunevad setted, mis omakorda võivad soojade ilmadega põhjustada vetikate õitsenguid ning halvendada veekvaliteeti. Põlva paisjärves ongi tihti suviti olnud olukord, kus ei soovitata ujuma minna. Lisaks kommenteerisid kohalikud matkal, et tihti eelistataksegi käia ujumas hoopis Põlva lähedal asuvate järvede ääres (nt Palojärve).

Põlvas elav matkakorraldaja Levo: “See matk veenis mind selles, et asulaid läbivad jõed on võimalik viia, ja saab viia looduslikku seisu. Ning ainult sellisena saame maksta võla mis jõgede reostamise, kraavitamise ja tammistamisega oleme varem teinud. Ise pole vaja isegi midagi välja mõelda, Taani näide on ees. Tuleks vaid kontrollida üle Taani tulemused, kas lahendused tõesti annavad samu tulemusi kka Eesti oludesse üle kandes ning alustada jõgede looduslike olude taastamist. Looduslikus seisus jõed oleks rohkem väärt nii kaladele, veeorganismidele, kohalikele elanikele, kalameestele kui ka turismiteenuste pakkujatele.”

Orajõe arenguvõimalused Põlva paisjärve alal - võimalik on ka taastada vabalt voolav jõgi, kuid samas säilitada järv

Võimalik on avada pais ning taastada vabalt voolav Orajõgi ja selle lammiala, mis toimiks väärtusliku elupaigana ning millel võiks koos jõega loogelda näiteks maapinnast kõrgemal laudadest promenaad. Kui aga kohalikule kogukonnale on oluline säilitada ka linnale sümboolne järv, siis on võimalik ka juhtida jõgi takistusteta voolavalt järvest mööda, nii et järve tuleks vett juurde väikest torust. Seejuures saaks järv jääda sama suureks, kui praegu või ka muuta selle väiksemaks. Selline lahendus võib küll esialgu olla kallim, kuid vee-elustikule oleksid tagatud rändevõimalused, kogukonnale jääks alles järv. Positiivne on ka, et niimoodi ei jõua järve nii palju setteid kui varem, mis omakorda parandab veekvaliteeti.

Olukord saab ka jääda nii nagu praegu, kus mingi aja tagant peab paisjärve puhastama setetest. Selle variandi negatiivne pool on aga, et vee-elustikule pole tagatud rändevõimalusi ning veekvaliteedi probleemid ilmselt tekivad uuesti.

Hea näide sellisest lahendusest on Taanist Rækker Mølle linnast läbivoolava Ganer Å jõel asuvast paisjärvest. Aitäh Kristiina Mardile näite jagamise eest!

Aitäh matkajuht.ee, muhevaim.ee, Himmaste koolimaja, Karl Tammiste korraldamise aitamisel, Madli-Johanna Maidla ja paljud teised, kes aitasid kaasa selle retke õnnestumisele!