Kommentaar: Toidujulgeolek on lahutamatu keskkonnajulgeolekust
Sõda sunnib korraks unustama ÜPP (ehk Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika) bürokraatia detailid ja mõtlema suurele pildile - miks me üldse sellega tegeleme. Seda enam, et mitmelt poolt kostab hääli vajadusest lükata keskkonnaküsimused mingisse määramata tulevikku.
Selge on see, et toidutootmine on julgeolekuküsimus. Toit ei teki poes. Sõja - ja mitte ainult sõja, vaid ka väiksemate kriiside korral - ei pruugi toit kaugelt kohale jõuda. Seega peame suutma hädavajaliku toidu toota võimalikult kodu lähedalt. Kodulähedane toidutootmine on mõistlik ka keskkonna vaates.
Ent võime toota toitu kodukamaral ei taga tegelikut toidujulgeolekut, kui tootmise töös hoidmine sõltub täielikult sisseveetavatest sisenditest. Venemaalt pärit väetiste ja energiakandjate toel toitu toota ning loota, et nii saab sõja üle elada on sama, mis sooja saamise lootuses majale tuli otsa panna.
Rohepööre toidutootmises, laialdane üleminek mahepõllumajandusele, loomade karjatamine pärandniitudel ja teistel püsirohumaadel ning samas pestitsiidide, mineraalväetiste, importsöötade ja fossiilkütustel põhineva energia kasutamise kiire vähendamine on samavõrd vajalikud julgeolekule kui need on kasulikud keskkonnale.
Postituse autor: Alex Lotman, ELFi põllumajandusekspert
