Rahvusvaheline kala ja koostöö väljakutsed

Euroopa angerjas on unikaalseim kala meie vetes, mitte ainult enda välimuselt, vaid ka tema elukaar on väga eriline - tema geograafiline leviala ulatub Sargasso merest Atlandi ookeani, Vahemere, Põhjamere ja Läänemereni. Siinjuures on tegemist ühe populatsiooniga ja me ei saa rääkida Pärnu või Biskaia lahe, Peipsi või Võrtsjärve angerjast. Kõik angerjad pärinevad Sargasso merest, kust nad rändavad tuhandete kilomeetrite kauguselt meie vetesse.

Eriliseks teeb angeja ka nende elufaas Euroopa vetes, kus nad elavad nii riimveelises rannikumeres kui ka magevees jõgedes-järvedes. Seejuures suudavad nad liikuda lühidalt maismaal ja ronida üles järskudest takistustest. Oma elukaare lõpus suunduvad angerjad tagasi Sargasso mere suunas, kuhu nad lähevad kudema. Seejuures aga pole teadlased veel ühtegi kudevat angerjat kohanud, mistõttu puudub meil teadmine keskkonnatingimustest ja eeldustest, mis oleks kudemiseks vajalik. Seetõttu on angerjas üks salapärasemaid loomi meie looduses.

Väga suurel ja mitmekesisel alal liikuva liigi kaitse on väga raske. Siia lisandub ka röövpüük ja angerjamaias must turg Aasias, mille suuruse ja mõju hinnangud erinevad väga suurel määral. See kõik kokku eeldab, et olukorra parandamiseks suudetakse teha koostööd kohalikul, siseriiklikul ja laial rahvusvahelisel skaalal. Vaja on mitte ainult regulatsioone luua, vaid neid ka jõustada. Tarvis on taastada elupaike, jõgedelt eemaldada takistusi ning pidurdada inimtegevusest tulenev suremus. Suure küsimusena püsib, kas rahvusvaheline koostöö suudab Euroopas pidurdada Taani väinadest välja püütud angerja hulka ja võtta kontrolli alla klaasangerja musta turu suunaga Aasiasse.

Siseriiklik koostöö teadlaste, otsustajate ja kohalike kogukondadega nõuab kindlasti lahendusi. Liigiliselt muutuvad veekogud muudavad ka kalurite võimalusi ja info, mida kohalikud kogukonnad siin vajavad, aitab riiklikke plaane luua.

Ümberasustamine

Eestis püütud angrejast pärineb üle 95% Võrtsjärvest, kuhu teda on juba 1955. aastas alates asustatud. Angerjat asutatakse klaasangerja faasis ja kogu ümberasustatud angerjas on osa samast populatsioonist. Seepärast peab selline ühest kohast püüdmine, et teise kohta asustamine olema väga põhjendatud, eriti kui seda tehakse väidetava looduskaitselisel eesmärgil.

Kaks küsimuse kohta ongi, kas asustada ja kas püüda. Eesti puhul on väga oluline Narva jõgikonna ümberasustamise otstarbekuse hindamine. Rannikumerre tagasi jõuab angerjat Eestis väga vähe, seega ei ole senised ümberasustamised väga viljakad olnud. Samas on angerjas oluline Võrstjärve rannakaluritele ja nende perekondadele, kellele on igasugune muutus sotsiaalmajanduslike tagajärgedega. Liigi kadumisega on ohus eriline Võrtsjärve rannakaluri kultuur ning elu kestmine maapiirkonnas.

Kuna pikkalt pole suudetud teha rahvusvahelist, üleeruoopalist ega siseriiklikku otsust, mis oluliselt parandaks angerja käekäiku, siis olemegi põhimõtteliselt aastakümneid ühel kohal sammunud. Kui kala ei ole, ei saa seda ka püüda. Seepärast on kalurid siin oluline osa otsustustest ja plaanidest. Planeeritavad angerja tegevuskavad peavad seega panema tähele angerja tegelikku olukorda ja kalurikogukondade vajadusi. Keegi ei võida sellest, et kalurid hätta jäävad ja nui neljaks angerja piiramatut püüki nõuavad.

Mida teha?

Looduskaitse edulugude seas on ikka need, kus suurte pingutustega on suudetud mõni liik täielikust väljasuremisest päästa. Lähiajaloost kasvõi näiteks merikotkas meie kodumere kallastel ja pingutused, mida lendorava madalseisu väljatoomiseks tehakse. Tänu elukeskkondade taastamisele ning rändetakistuste eemaldamisel on taastumas lõhe populatsioonid, kes veel mõni kümmend aastat tagasi olid pea kadunud meie vetest.

Kuidas päästa liiki väljasuremisest?! Oluline angerja säilimiseks on rahvusvaheline koostöö, ettevõtjate ja kohalike kogukondade soov olukorda parandada, regulatsioonid koos riikliku toega ja tihe koostöö teadlastega. Kõik see peab ühte eesmärki kandma: päästa Euroopa angerjas väljasuremisest. Teadlaste tihe koostöö annab jooksvaid hinnangud, mida tehakse õigesti ja mida halvasti. Ja vajadusel teha parandusi kaitsemeetmetes ja regulatsioonides. Seni pole suudetud kõiki neid vajalikke osapooli kokkukõlama ja tööle panna.

Üldiselt tasub igaühel kaaluda, kas ollakse valmis ära sööma maailma viimast angerjat või inimesena rahul, kui sellel sündida lastakse. Ei kalur, teadlane, looduskaitsja ega muud huvilised ei soovi angerja kadumist. Seega tuleb leida lahendus - pigem varem, kui hiljem, et angerjafestivalist ei saaks angerja meenutamise festivali.  

Artikkel tõukub 15. novembril toimunud seminarist angerja seisundist ja kaitstusest, mille korraldas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ja Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kalanduse teabekeskus. Seminaril esinesid teadlased Eesti ülikoolidest, keskkonnaorganisatsioonide, kalurite ja ministeeriumite esindajad.