Läänemere kalandus vajab populatsioonide taastumist
.jpg)
Läänemere kalavarude seis on endiselt murettekitav. Paljud kalaliigid on olnud surve all aastakümneid ning senised poliitilised otsused pole paljude populatsioonide langust piisavalt peatanud. Tursk, mis oli kunagi Läänemere kalanduse üks tugisambaid, on jätkuvalt nii kehvas seisus, et teadlased soovitavad mitte üldse seda püüda - kvoodiks 0. Ka Läänemere lääneosa räime olukord on kriitiline - populatsioonid mis veel mõned aastad tagasi olid hea tervise juures. Lõhe puhul on viimastel aastatel kuderänne jäänud alla sihttaseme ning isegi tugevamad lõhepopulatsioonid ei pruugi lähiaastatel anda piisavalt järelkasvu.
See ei tähenda, et kalanduse tulevik on kadunud. Küll aga tähendab see, et senine loogika - püüame maksimaalselt nii palju, kui praegune teaduslik mudel veel lubab - ei ole enam piisav.
Läänemeri ei koosne üksikutest kalaliikidest
Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu ehk ICES annab igal aastal teaduslikku nõu, mille põhjal Euroopa Liidu kalanduse eest vastutavad ministrid püügilimiite kokku lepivad. Eestis on selleks täna regionaal- ja põllumajandusminister. See nõuanne on hädavajalik, kuid paraku näitavad minevikus tehtud otsused, et pelgalt ICESi maksimaalse soovitusliku püüginumbri järgimine ei taga automaatselt kalavarude kiiret taastumist.
Probleem on selles, et paljud senised nõuanded on ehitatud eelkõige selle ümber, kui palju võiks lühikeses vaates püüda, mitte selle ümber, kuidas viia nõrgenenud varud kindla aja jooksul tagasi heasse seisundisse. Kui varu on juba habras, siis “maksimaalselt jätkusuutlik” püügitase võib praktikas tähendada liiga aeglast taastumist või lausa uut langust. See on ohtlik piirialal toimetamine.
Teine oluline probleem on tõsiasi, et kvoote arutatakse liigipõhiselt: räim eraldi, kilu eraldi, tursk eraldi, lest eraldi. Meres elavad need liigid aga koos.
Kilu ja räim on toit tursale, lõhele, lindudele ja mereimetajatele. Kui saagikalade varud nõrgenevad, kandub mõju edasi kogu toiduvõrgustikku. Kui lesta püük toob kaasa tursa kaaspüüki, mõjutab lesta kvoot ka tursa võimalust taastuda. Kui räime ja kilu omavahel segi raporteeritakse, muutub ka teaduslik pilt varude seisust ebatäpsemaks.
Seetõttu rõhutavad Läänemere keskkonnaühendused, et 2027. aasta püügivõimalused peavad olema taastumiskesksed, ettevaatuspõhised ja ökosüsteemi arvestavad. See tähendab, et otsus ei tohi lähtuda ainult küsimusest “kui palju võib veel võtta?”, vaid ka küsimusest “kui palju peab merre jääma, et varud päriselt taastuksid?”.
Kui kalavaru on juba nõrk, ei piisa sellest, et püük jääb üldise ühe liigipõhise teadusnõuande piiridesse. Vaja on ka meedet, mis aitavad vältida populatsiooni vähenemist tasemele, kus tekib reaalne väljasuremisoht. Läänemere mitmeaastases kavas on oluline kaitsemehhanism: püügivõimalused tuleb seada nii, et kalavaru kudekarja langemise risk alla kriitilise piiri jääks alla 5%. See on mõeldud selleks, et vältida olukorda, kus püük lükkab juba nõrga varu veel sügavamasse kriisi.
Paraku on viimastel aastatel olnud näiteid, kus poliitilised otsused on seda kaitsepiiri tõlgendanud liiga lõdvalt. Avamere räime puhul otsustati 2026. aastaks kvooti suurendada, kuigi varu oli kehvas seisus ja napilt kriitilisest piirist kõrgemal. Selline lähenemine võib anda lühiajalist leevendust sektorile, kuid seab ohtu sama sektori tuleviku.
Terve kalandus saab püsida ainult tugevatel kalavarudel. Kui kalavarud ei taastu, ei taastu ka kindlus rannakogukondadele, töötlejatele ega kaluritele.
Mida soovitavad Läänemere keskkonnaühendused
Ühise positsioonipaberi sõnum on lihtne: 2027. aasta püügivõimalused tuleb seada selgelt ettevaatlikumalt kui seni. Peamised soovitused on järgmised.
- Püüki tuleb hoida allpool teadusliku nõuande ülemist piiri
- Nõrgad varud vajavad taastamiskavasid
Tursa, lääneosa räime ja teiste kehvas seisus varude puhul ei piisa iga-aastasest kvoodivaidlusest. Vaja on selgeid taastamiskavasid: millise aja jooksul, milliste piirangute ja milliste lisameetmetega varu taas heasse seisu viiakse.
Kudemisalad ja noorkalade kasvualad tuleb päriselt kaitsta
Kalavaru ei taastu ainult kvoodi vähendamisest. Kui kudemisalad on kahjustatud, merepõhjas napib hapnikku või noorkalade elupaigad on halvas seisus, tuleb tegeleda ka nende põhjustega. Eriti tursa ja räime puhul on elupaikade kaitsel ning taastamisel väga suur tähtsus.
Püüki tuleb ajas ja ruumis paremini planeerida
Kriitilistel perioodidel, näiteks kudemise ajal, on vaja kasutada ruumilisi ja ajalisi püügipiiranguid. Samuti tuleb sulgeda või piirata püüki piirkondades, kus segunevad erinevad kalapopulatsioonid ja kus nõrgemate varude kaaspüügi risk on suur.
Kaaspüük ja valeandmed tuleb kontrolli alla saada
Kui tursa varu on kriitilises seisus, ei saa selle kaitset rajada lootusele, et kaaspüük jääb väikeseks. Kõrge riskiga püükidel peab olema tõhus järelevalve, sealhulgas elektrooniline kaugseire, sõltumatu kontroll ja parem proovivõtt sadamates. Sama puudutab räime ja kilu vale raporteerimist, mis moonutab nii statistikat kui ka teadusnõuannet.
Meri vajab ökosüsteemipõhist lähenemist
Kalandusotsused peavad arvestama toiduvõrgustikuga. Kui tursk vajab taastumiseks rohkem toitu, ei saa kilu ja räime kvoote vaadata ainult nende liikide enda arvukuse põhjal. Kui lõhe rändab läbi piirkondade, kus kohtuvad tugevad ja nõrgad populatsioonid, ei saa segapüüki käsitleda riskivabana.
- Kalanduspoliitika peab vaatama kaugemale ühest aastast
Kalureid toetavad lahendused
Ettevaatlikum kalandusjuhtimine esitatakse sageli vastandusena: looduskaitsjad ühel pool, kalurid teisel. Tegelikult on küsimus vastupidine. Kui kalavarud ei taastu, kaotavad kõik: meri, kalurid, rannakogukonnad ja kala hindavad inimesed.
Tugevad kalapopulatsioonid on kalanduse majanduslik alus. Terve meri ei ole kalanduse pidur, vaid selle eeldus. Just seetõttu tuleb 2027. aasta püügiotsustes lähtuda taastumisest, mitte poliitilisest mugavusest.