Kõik uudised
Postituse autor: ELFi põllumajandusekspert Aleksei Lotman.
Märgalaviljeluse võimalikkusest Euroopa Liidus
3. juunil 2018 tegin selles blogis ÜPP järgmise perioodi määruste eelnõude esmase analüüsi. Leidsin selles, et vaatamata paiguti õigele retoorikale, ei ole reformikava sugugi piisava ulatusega suunamaks Euroopa põllumajandust tõeliselt säästvale teele. Praeguseks on Euroopa Parlamendis valminud ÜPP eelnõude kohta raportid nii põllumajanduse ja maaelu komisjonis kui ka keskkonnakomisjonis, samuti on avaldatud parlamendiliikmete arvukad muudatusettepanekud. Ühtteist, kuigi märksa vähem, on avalikult teada ka Nõukogus toimuvast menetlusest. Kuigi ettepanekuid on seinast seina, paistab juba praegu, et suures plaanis jäävad määrused õige sarnasteks Euroopa Komisjoni poolt pakutud eelnõudega. Nende kõigi analüüs on ajamahukas ettevõtmine.
.jpg "Näide märgalaviljelusest. Hundinuia kasvuala Hollandis.")
Praegu aga vaataks ÜPP reformi valguses ühte kitsast, aga olulist teemat, millel on seos nii kasvuhoonegaaside emissioonidega põllumajandusmaalt kui ka näiteks põllumajanduse elurikkusega ja taimetoitainete äravooluga: märgalaviljelust.
Märgalaviljelus on eesti keeles üsna uudne mõiste, mida on hakatud kasutama inglisekeelse „paludiculture” vastena, kusjuures ka viimane on terminina pigem uuepoolne. Mõte ise pole aga sugugi läbinisti uus ja tähendab märgalade säästvat kasutamist põllumajanduses, kitsamas mõttes aga varem kuivendamisega rikutud märgalade taastamist koos sellele järgneva säästva kasutamisega.
Kui otsida pakutava ÜPP reformiga kaasnevas paindlikkuses positiivset, on selleks potentsiaalne võimalus selliseid uusi (ja unustatud vanu) säästvaid viljelusviise arendada, mis tänase ÜPP paindumatu bürokraatia tingimustes kergesti „mittepõllumajandusliku tegevuse” sildi võivad külge saada. Täiendavat tuge annab see, et Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Hogan on ise sellesisulisi avaldusi teinud, sealhulgas maininud märgalaviljelust ka otsesõnu näiteks Euroopa Parlamendis esinedes.
Seejuures on huvitav, et volinik mainis märgalaviljelust kui ühte võimalikku näidet ökoskeemide rakendamiseks. Ökoskeemid on üks pakutava reformiga kaasnevatest uuendustest. Erinevalt ammu tuttavatest ÜPP teisest sambast rahastatud põllumajanduse keskkonnameetmest on neid kavas rahastada esimese samba eelarvest. See on siiski erinevus, mis on oluline eelarve kavandajatele ja toetuste administreerijatele, keskkonna poolt põllumajandusele sisuliselt otsa vaatajaile ja meetmeid tegelikult rakendama hakkavatele talunikele see vahe oluline pole. Samas on oluline sisuline vahe see, et erinevalt mitmeaastastest põllumajandus-keskkonnameetmeist saavad ökoskeemid eeldatavalt olema üheaastased.
See määrab suuresti ära, milliste märgalaviljeluse vormide puhul on ökoskeemid potentsiaalselt sobivad: eelkõige on selleks väga märgade pool-looduslike koosluste hooldus, mis mahub märgalaviljeluse alla selle mõiste laia käsitluse korral. Nimelt, loodusliku veerežiimiga luhtade ja sooniitude puhul on senised mitmeaastased kohustused osutunud keerukaks täita, sest märjal aastal lihtsalt ei ole võimalik sellises kohas heina niita, veel enam aga seda koristada. Seetõttu on paljud põllumajandustootjad loobunud sellistele aladele kohustuste võtmisest, kuigi paljudele nõudlikele märgalalindudele on just sellised alad niidetuna vajalikud, olgu või mõne aasta tagant niites. Nii tulebki uuel perioodil kaaluda tõsiselt, kas mitte osa pool-looduslikest kooslustest, eelkõige just need kõige märjemad, viia ökoskeemide alla.
Samas märgalaviljelus selle kitsamas tähenduses ehk kuivendatud turvasmuldadel olevate põldude veerežiimi taastamine koos järgneva kasutamise korraldamisega eeldab kindlasti mitmeaastast vaadet, seega on traditsiooniline põllumajandus-keskkonnameetmele omane lähenemine siin kohasem. Veel enam, tihti on siin oluline ka esmane investeering senise kuivenduse kaotamiseks või ümberkorraldamiseks, seega ka vähetootliku investeeringu toetus, mis samuti kuulub teise samba rahastamise alla nii täna kui ka kavandatava reformi kohaselt. Tegu on ka piisavalt uuendusliku asjaga, mis muudab selle rakendamise võib-olla sõltuvaks koguni innovatsioonitoetustest, mis samuti kuuluvad teise samba alla.
Kuivõrd uue eelarveraamistiku eelnõu kärbib teise samba rahastust suhteliselt enam kui esimese samba oma, muudab see piisavate vahendite leidmise märgalaviljeluse arendamiseks mõneti keerukaks, kuid loodetavasti mitte võimatuks.
Märgalaviljelus on eesti keeles üsna uudne mõiste, mida on hakatud kasutama inglisekeelse „paludiculture” vastena, kusjuures ka viimane on terminina pigem uuepoolne. Mõte ise pole aga sugugi läbinisti uus ja tähendab märgalade säästvat kasutamist põllumajanduses, kitsamas mõttes aga varem kuivendamisega rikutud märgalade taastamist koos sellele järgneva säästva kasutamisega.
Kui otsida pakutava ÜPP reformiga kaasnevas paindlikkuses positiivset, on selleks potentsiaalne võimalus selliseid uusi (ja unustatud vanu) säästvaid viljelusviise arendada, mis tänase ÜPP paindumatu bürokraatia tingimustes kergesti „mittepõllumajandusliku tegevuse” sildi võivad külge saada. Täiendavat tuge annab see, et Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Hogan on ise sellesisulisi avaldusi teinud, sealhulgas maininud märgalaviljelust ka otsesõnu näiteks Euroopa Parlamendis esinedes.
Seejuures on huvitav, et volinik mainis märgalaviljelust kui ühte võimalikku näidet ökoskeemide rakendamiseks. Ökoskeemid on üks pakutava reformiga kaasnevatest uuendustest. Erinevalt ammu tuttavatest ÜPP teisest sambast rahastatud põllumajanduse keskkonnameetmest on neid kavas rahastada esimese samba eelarvest. See on siiski erinevus, mis on oluline eelarve kavandajatele ja toetuste administreerijatele, keskkonna poolt põllumajandusele sisuliselt otsa vaatajaile ja meetmeid tegelikult rakendama hakkavatele talunikele see vahe oluline pole. Samas on oluline sisuline vahe see, et erinevalt mitmeaastastest põllumajandus-keskkonnameetmeist saavad ökoskeemid eeldatavalt olema üheaastased.
See määrab suuresti ära, milliste märgalaviljeluse vormide puhul on ökoskeemid potentsiaalselt sobivad: eelkõige on selleks väga märgade pool-looduslike koosluste hooldus, mis mahub märgalaviljeluse alla selle mõiste laia käsitluse korral. Nimelt, loodusliku veerežiimiga luhtade ja sooniitude puhul on senised mitmeaastased kohustused osutunud keerukaks täita, sest märjal aastal lihtsalt ei ole võimalik sellises kohas heina niita, veel enam aga seda koristada. Seetõttu on paljud põllumajandustootjad loobunud sellistele aladele kohustuste võtmisest, kuigi paljudele nõudlikele märgalalindudele on just sellised alad niidetuna vajalikud, olgu või mõne aasta tagant niites. Nii tulebki uuel perioodil kaaluda tõsiselt, kas mitte osa pool-looduslikest kooslustest, eelkõige just need kõige märjemad, viia ökoskeemide alla.
Samas märgalaviljelus selle kitsamas tähenduses ehk kuivendatud turvasmuldadel olevate põldude veerežiimi taastamine koos järgneva kasutamise korraldamisega eeldab kindlasti mitmeaastast vaadet, seega on traditsiooniline põllumajandus-keskkonnameetmele omane lähenemine siin kohasem. Veel enam, tihti on siin oluline ka esmane investeering senise kuivenduse kaotamiseks või ümberkorraldamiseks, seega ka vähetootliku investeeringu toetus, mis samuti kuulub teise samba rahastamise alla nii täna kui ka kavandatava reformi kohaselt. Tegu on ka piisavalt uuendusliku asjaga, mis muudab selle rakendamise võib-olla sõltuvaks koguni innovatsioonitoetustest, mis samuti kuuluvad teise samba alla.
Kuivõrd uue eelarveraamistiku eelnõu kärbib teise samba rahastust suhteliselt enam kui esimese samba oma, muudab see piisavate vahendite leidmise märgalaviljeluse arendamiseks mõneti keerukaks, kuid loodetavasti mitte võimatuks.
Postituse autor: ELFi põllumajandusekspert Aleksei Lotman.