Mis on kestlik kalandus?

Olukord Läänemeres pole sugugi parem. Läänemeres elab umbes 100 liiki kala, kes on osa keerukast ökosüsteemist. Paraku täna on Läänemere ökosüsteem tasakaalust väljas. Paljud olulised tippkiskjad, näiteks Atlandi tursk ja Euroopa angerjas, on paljudest piirkondadest täielikult kadunud. Oma koha on võtnud sisse aina jõulisemalt võõrliigid nagu näiteks ümarmudil ja hõbekoger ning meres leiab laialdasemalt eutrofeerumist taluvaid liike, kes tihti on kalurile väheväärtuslikud või ökosüsteemile kurnavad. Mereinstituudi teadlaste hinnangul kõigest 37,5% Eesti rannikumeres elavate kalade asurkondadest on täna heas olukorras. See tähendab, et heas seisus on suuresti alla poole kala populatsioonidest.

Piirkonniti võivad kalade olukorda mõjutada erinevad põhjused. Kuid kõikjal kuhu me ka ei vaataks on üheks olulisemaks teguriks kalandus, mis ei ole kestlik. Aina suuremat rolli mängivad kliimamuutused, mille tõsisemaid tagajärgi me alles hakkame nägema. Läänemere kehvas olukorras mängib olulist rolli eutrofeerumine. Aga ka liigsetest toitainetest vaevatud merest oleme aastaid püüdnud rohkem, kui Läänemere ökosüsteem seda talub.

Viimasel neljal aastat on ELF koostöös Maailma Looduse Fondi, WWFiga välja töötanud kestliku kalatoidu juhise Kalafoor. Selle algatuse vedamine, kestliku kalatoidu juhise tutvustamine osapooltele ning avalikkuse teadvustamine ongi olnud mu üks peamistest ülesannetest. Kestliku kalatoiduga seotult olen ka osalenud arvukatel kohtumistel, nii ametlikel, kui ka vähem ametlikemal, et üheskoos kalurite ja nende esindajate, kaupmeeste ning restorani pidajatega, keskkonnaametnike ja -teadlastega arutada, ühiselt mõelda ja lahendusi leida, kuidas Läänemere olukorda paremaks muuta. Kõiki neid tegevusi seob märksõna “kestlik kalandus”. Täna soovingi sellest rääkida. Miks peaks looduskaitseorganisatsioon tegelema kestliku kalandusega? Kuidas seda pealtnäha lihtsat terminit mõista ning mismoodi ELF seda defineerib? Aga võibolla kõige olulisemana, miks on kestlik kalandus meile kõigile oluline?

Õnneks on ka positiivseid noote. Tasapisi on olukord paremaks muutunud. Arenenud on riikidevaheline koostöö ning rahvusvaheline teaduskompetents, püügil kasutatakse aina enam väiksema keskkonnamõjuga vahendeid ning tõusnud on inimeste teadlikkus. Kahjuks aga on taastumine olnud palju aeglasem kui hävingu tempo ja paljudes kohtades me püüame taastada, teadmata, mida me oleme juba kaotanud.

Mere ökosüsteemide kehv olukord on üks peamisi põhjuseid miks looduskaitseorganisatsioonid peavad jõulisemalt ning fokusseeritumalt tegelema selle nimel, et kalandusega seotud osapooled astuksid kiiremaid samme kestliku kalanduse suunas.

Aga kuidas siis ikkagi defineerida kestliku kalandust? 

Mis iseloomustab kestliku kalandust Eestimaa Looduse Fondi nägemuses? Selle selge sõnastamine hädavajalik esimene samm, et siis ühiselt selle nimel tööle asuda. Täpne sõnastus lubab paremini analüüsida olukorda kus täna oleme, hinnata meie töö mõju ning suunata vajalikke muutusi.

Senimaani peegeldab ELFi arusaamist kestlikust kalandusest ennekõikke kestliku kalatoidu juhis Kalafoor, kus kümned kaubanduses leiduvad kalaliigid ja mereannid on jaotatud kolme kategooriasse. Rohelise kategooria kalu ehk kategoorias, kus asuvad kestliku kalanduse teel saadud liigid, iseloomustab kolm omadust: esiteks, kalade olukord nende keskkonnas on hea; teiseks, kalade püüdmisel kasutatakse püügivahendeid ning meetode, millel on keskkonnale minimaalne mõju; ning kolmandaks, püük on hästi juhitud, reglementeeritud ning läbipaistev. Sisevete kalade ning kasvatusest pärineva mereandide puhul on kategooriad mõnevõrra kompleksemad. Näiteks vooluvete puhul mängib rolli ka paisude mõju ning kasvatuse kalade puhul toiduks kasutatav tooraine. Nende kõigi kategooriate kohta võiks pikalt rääkida aga see ei ole selle loo eesmärk. Ilmselgelt on selliste hinnangute tegemine keerukas ning nõuab tohutu hulga teadustööde läbitöötamist. Iga liigi puhul peab arvestama nii püügipiirkonna kui ka püügiviisiga. Nii võib näiteks kohale anda väga erineva hinnangu, sõltuvalt kas ta on püütud Mustast merest, Pärnu lahest või Peipsi järvest, nakkevõrguga või mõrraga.

Selle lähenemise järgi iseloomustab kestliku kalandust mitmete asjaolude koosmõju, võttes arvesse nii kalade ökoloogia, kui ka inimeste majandustegevuse. Kompleksne aga paraku mitte piisav. Kestliku kalanduse ja merekeskkondade kaitsega tegelevate organisatsioonide seas on juba aastaid toimunud arutelu, kuidas muuta kestliku kala määratlemine terviklikumaks, võttes arvesse ka inimese - kaluri kes selle kala püüab ning kogukonna kes sõltuvad mingilgi määral kalandusest. Me vajame kestliku kalanduse käsitlust, mis haarab endasse parima teadmise kalade ökoloogiast, hindab majandustegevuse mõju keskkonnale aga ka kalanduse sotsiaalmajandusliku jälge rannarahvale.

Kalanduse kestlikus või siis sünonüümina kasutatud kalanduse jätkusuutlikus on kalanduse juhtimisel olnud üheks eesmärgiks juba 1970ndatest aastatest. Küll aga on seda defineeritud hoopis erinevalt, kui eelnevalt välja toodud eesmärgid. 50 aastat tagasi räägiti kalanduse jätkusuutlikusest ennekõikke kalade bioloogia perspektiivist. Fookus oli kalavarude suurusel ehk biomassil ning eesmärk oli seada maksimaalne jätkusuutlik saagi ehk Maximum Sustainable Yield, MSY suurus. Selle lähenemise nõrkus aga on, et ta keskendub ainult ühele liigile, arvestamata püügi mõju teistele toiduahelas asuvatele liikidele, püügivahendite mõju merekeskkonnale, kaaspüüki, jne. 1987. aastal defineeriti Brundtlandi komisjonis jätkusuutlik areng, mille aluseks on kolm tugiposti: keskkonna, majanduse ja sotsiaalne jätkusuutlikkus. Selle definitsiooni nõrkuseks on aga ambivalentsus ning tõsiasi, et seda on keeruline mõõta. Mitmetimõistetavus sünnitas arvukaid definitsioone kestlikule kalandusele, sõltuvalt kontekstist ja autori eesmärkidest. Kalanduse ega kalade olukorda see aga kuidagi ei parandanud. Juba 1999 aastal kirjutas FAO, et kestlikust kalandusest rääkides teevad nii riigid, kui ka riikide vahelised organisatsioonid liiga palju kompromisse, mis ennekõikke iseloomustavad lühiajalist kasu, kui et tulevikku vaatavat kurssi. Seda kõike iseloomustab hästi olukord, kus me täna oleme, vaatamata sellele, et kestlik kalandus on eesmärgiks olnud juba pea 50 aastat.

Seega, kestlikkuse saavutamiseks peame me arvestama ning kaasama sellesse protsessi ka inimesed. Maailma Looduse Fond on sõnastanud, et edu looduskaitses on võimalik saavutada ainult inimesi kaasates - keskkonnakaitselisi tegevusi peab nägema kui üht osa lahendusest laiematele sotsiaalsetele väljakutsetele. Seda tuleb ja peab arvestama ka kestliku kalanduse nimel töötades. Kestlik kalandus peab peegeldama ökoloogilist olukorda, sotsiaalset reaalsust ja majandustegevust võrdselt olulisena, tegemata kompromisse ühe komponendi kasuks.

Kõike seda kokku võttes oleme üheskoos teiste Euroopa looduskaitse organisatsioonidega jõudnud definitsioonini, mis ütleb:

“Kalandus on kestlik, kui 1) säilitatakse ja taastatakse kalanduse ökoloogiline alus, tagades sellega, et tulevased põlvkonnad ei satuks ebasoodsasse olukorda; 2) et kalapüügist saadav kasu tugevdaks kogukonna/ühiskonna vastupanuvõimet; ning 3) kalanduse juhtimises kasutakse ettevaatuspõhimõtteid, mis hõlbustavad püügi, püügikoormuse ja püügivahendite vajalikku kohandamist läbipaistvuse ja avaliku aruandlusega.”

Latt on kõrgele seatud ning vaja on tohutult tööd, et välja töötada viisid kuidas selliselt defineeritud kalandust mõõta ja olemasolevat olukorda sinna suunas tüürida. Ilmselgelt tuleb seda määratlust kasutades arvestada ka kohalike eripäradega ning vajadusel kohandada. Oluline on, et peamised põhimõtted säiliksid: loodust on vaja kaitsta ning keskkonda hoida. Ainult elurikas keskkond ning heas seisus ökosüsteemid saavad toetavad majandustegevust ja inimeste heaolu. Majandustegevus, mis arvestab ökosüsteemi piiridega ning millele on minimaalne keskkonnamõju annab võimaluse ka tulevastele põlvedele tegeleda traditsioonilise majandustegevustega ning vastu seista muutustele mille üle meil puudub kontroll, nagu näiteks kliimamuutused.

Paraku oleme täna olukorras, kus me ei saa samamoodi jätkata nagu viimastel aastakümnetel. Selleks, et kalandus kestaks Läänemere äärsetes kogukondades, peame täna vähem püüdma, peame minimiseerima püügivahenditest tuleva keskkonnamõju ning olema valmis muutma ka valikuid mida teeme kalaleti ees. Läänemere ökosüsteem on muutunud ning muutumas, nii peab muutuma ka inimtegevus selle ääres, alates viisist kuidas kala püüame kuni selleni, millist kala sööme.

ELF on ühte esimestest sammudest juba tegemas. Selleks, et inimesteni jõuaks täpsem teadmine, millist kala süüa ehk milline kala on kestlik uuendame ka kestliku kalatoidu juhise soovitusi. Järgmisel aastal uuenev kestliku kalatoidu juhis võtab uusi hinnanguid tehes selle definitsiooni kasutusse. Lisaks kalade olukorrale, püügi mõjule ja viisile, kuidas püük on juhitud, arvestavad värsked hinnangud ka kogukondade kaasatust kalandusse, inimõiguste komponenti, kalanduse süsiniku jalajälge ja hüljatud võrkude mõju ökosüsteemile. Kõik see võiks anda veelgi terviklikuma pildi, milline on kestlik kalandus ning millist kala on kestlik toidulauale tuua.