Muljeid Euroopa Komisjoni briifingult Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika tulevikust

Poliitika kahesambaline struktuur ilmselt säilib, sel paistab olevat ka liikmesriikide toetus. See muidugi ei tähenda, justkui ei peaks keskkonnaühendused jätkuvalt kinnitama senist seisukohta, et kahesambaline struktuur on oma aja ära elanud, kuid tegelik võitlus kandub nüüd paratamatult sammaste rahastamisele. Kavandatavast eelarve jagunemisest sammaste ja riikide vahel paraku midagi uut teada saada ei õnnestunud, sest finantsraamistiku poolt määratletud teemadel Komisjon praegu teavet ei jaga. Siiski pole kellelegi saladus, et Brexit tähendab ilmselt survet kõigile ühenduse poliitikatele ning keskkonnaorganisatsioonid peaks jõuliselt võitlema selle eest, et kõik ÜPP kärped toimuksid esimese samba eelarves.

Senisest sai pisut selgemaks uus lähenemine, mille kohaselt allutatakse programmeerimisele uuel perioodil mõlemad sambad. Teatises nimetatud ÜPP strateegiakavad saavad olema vähem detailsed võrreldes tänaste maaelu arengukavadega, kusjuures senisest väiksem detailsus laieneb ka teisele sambale. Samas aga lubatakse, et see väiksem detailsus puudutab üksnes igasugust bürokraatlikku pudi-padi, mitte Komisjoni võimalust kontrollida kavade vastavust ühenduse eesmärkidele. See on iseenesest küll mõistlik, kuid tekitab veel suurema küsimuse, miks üldse kahesambalist struktuuri säilitada. Sellele kohtumisel vastust ei saanud.

Koos programmeerimisega suureneb loomulikult paindlikkus ja liikmesriikide otsustusõigus. Tänastest paiguti väga detailsetest reeglitest ühenduse tasemel soovitakse loobuda, asendades need ühiselt kokkulepitud eesmärkide ja liikmesriigi poolt strateegiakavadega määratletavate ning Euroopa Komisjoniga kooskõlastatavate meetmetega. Sellest kooskõlastamisest oli kohtumisel pikemalt juttu ning oli tunda, et Komisjon paneb sellele suurt rõhku. Samas siiski jäi mulje, et kuigi spetsiifiliselt see läbi mõeldud ei ole, pigem lähtutakse kogemusest, mis tänaseks on olemas maaelu arengukavadega.

Süsteemi mõistusepärane töölehakkamine sõltub tulevikus sellest, kas ühenduse tasemel suudetakse mõistlikul viisil kokku leppida eesmärgid, mida riigid siis strateegiakavades meetmetega sisustama hakkavad. Kui põllumajandusele ühiseid ambitsioonikaid keskkonnaeesmärke ei suudeta sõnastada, tooks selline paindlikus kõige madalamate nõuete nimel peetava võidujooksu ohu. Avalikustatud teatises paraku selliseid täpseid eesmärke ei leia. Keskkonnale on küll pühendatud terve alapeatükk, kus konkreetsust on kahjuks vähevõitu. Kohtumine sellesse, milliseid eesmärke Komisjon näeb, selgust samuti ei toonud, kuigi arutelu all olid üsna mitmed põllumajanduse keskkonnaaspektid.

Seega leidis kinnitust, et keskkonnaühendustel tuleb jõuliselt nõuda keskkonna kaitseks selgeid eesmärke. Nagu eelmises postituses kirjutasin, oleks sellisteks eesmärkideks näiteks põllumajandusega seotud elurikkuse kaitse (kõrge loodusväärtusega põllumajandus, eriti pärandkoosluste säilitamine ja taastamine, põllulindude allakäigu peatamine ja tagasipööramine, tolmeldajate ja mullaselgrootute hoid ning põllumajandusloomade ja kultuurtaimede tõugude ning sortide jätkuv kasvatamine), taimetoitainete (lämmastiku ja fosfori) leostumise ning pestitsiidide kasutamise ja sellega kaasneva keskkonnakahju vähendamine, mulla orgaanilise aine säilitamine ja kasvuhoonegaaside emissiooni kärpimine, vee mõislik kasutamine jpm. Paistab, et peame olema valmis pakkuma ise ka nende eesmärkide täitmise mõõdikuid, sest vastus stiilis „aga kuidas seda mõõta” on ettepanekutele kiire tulema.

Sellest, kui jõuliselt suudame neid eesmärke nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus kuuldavaks/nähtavaks teha, sõltub ka nende jõudmine ÜPP tulevikku reguleerima hakkavatesse õigusaktidesse. Tööd on palju.