Nitraadidirektiivi muutuse head ja vead

Direktiivi eesmärgiks on vähendada põllumajanduslikku päritolu nitraatide põhjustatud veereostust ja hoida ära edasine reostumine. Riigid peavad määrama tundlikud alad, kust pärit vesi põhjustab või võib põhjustada vee reostumist ning rakendama töösse tegevuskavad olukorra parandamiseks. Riikidel on õigus jätta alad täpsustamata ja rakendada tegevuskava kogu territooriumil.

Täpsemalt on vajalikud meetmed lahti kirjutatud direktiivi lisades. Üldiseks nõudeks on väetamine vastavalt taimede vajadusele. Sõnnikuga antavale lämmastikule on seatud konkreetne piir kuni 170 kg/ha. Mineraalsele lämmastikule taolist täpset arvulist künnist seatud pole. Pole ka seatud selget arvulist piiri lämmastikubilansile ega kasutustõhususele. See võib olla üheks põhjuseks, miks direktiivi eesmärkide täitmisel ollakse jätkuvalt hädas.

Hiljuti Euroopa Komisjoni poolt algatatud direktiivi muudatus neid kitsaskohti paraku ei käsitle. See keskendub vaid vajadusele kuidagi enam-vähem mõistlikult kasutada ära see sõnnik, mis tihedama põllumajanduloomade asustusega piirkondades üle jääb.

Selleks on kavandatud sõnnikust valmistatud väetistele, mis oma omadustelt on sarnased mineraalväetistele, kehtestada luba anda põllule täiendavalt kuni 80 kgN/ha. Mitmed keskkonnaühendused nägid selles nitraadidirektiivi nõrgendamist ja olid muutusele vastu. Veidi kriitikat ka arvestati (näiteks oli eelnõus algselt kavandatud 100 kgN/ha, kuid seda otsustati vähendada). Siiski võib muudetavas direktiivis näha ka positiivset.

On üsna tõenäoline, et need uued väetised asendavad osaliselt traditsioonilise mineraalväetise kasutust. Sünteetiline lämmastikväetis on aga peamine esmane reaktiivse lämmastiku liia põhjus, seega selle kasvõi osalinegi vähendamine peaks olema kasulik nii maismaa- kui ka veeökosüsteemidele.

Kas Eestis tulevikus tekib võimekus taolisi väetisi ise toota, on hetkel selgusetu. Lähtudes loomade keskmisest asustustihedusest võiks arvata, et puudub nii vajadus kui ka võimalus. Kui aga vaadata meie loomakasvatuse struktuuri, kus suurem osa põllumajandusloomi on koondunud suurtesse lautadesse, siis võib-olla pole see võimatu ja ehk võib osutuda isegi mõttekaks.

Et praegu paistab eelnõul olevat piisav toetus, siis ilmselt võetakse see mingis mitte kauges tulevikus ka vastu. Kas sellest tekib ka Eesti põllumajanduses mingi oluline nihe, näitab aeg.

Veidi kaugemale edasi vaadates tuleb siiski nitraadidirektiivis senisest tõsisemalt käsitleda kogu lämmastikukoormust, mitte üksnes sõnnikust pärinevat. Lämmastikuringe on inimtegevusest suhteliselt enim rikutud aineringe üldse, kuigi seda teatakse paraku vähem kui süsinikuringega seonduvat. Tänane nitraadidirektiiv ega ka ükski teine Euroopa Liidu õigusakt seda probleemi kuidagi ei leevenda. Et aga tegu on väga suure, kuigi väheräägitud keskkonnaprobleemiga, on aeg asuda seda tõsisemalt lahendama.