Põllumajandus ja elurikkus: karjamaade ja karjakasvatajate kiituseks. Mõtteid seoses ÜPP tuleviku ja tarbijate teadlikkusega. I osa

Põllumajandusmaa elurikkusest oleme siin blogis mõnel korral juttu teinud, viimati näiteks 2020 sügisel loos Otsustamisel on Euroopa põllumajanduse tulevik, samuti kirjutas mullu sügisel EMÜ dotsent Eve Veromann mitmekesiste põlluservade ja -saarte sälitamisest ja taastamisest ning oktoobris jagasime Tartu Ülikooli ökoloogi Aveliina Helmi Tedx Tallinna konverentsil septemberis peetud kõnet Iga ruutmeeter loeb. On ilmne, et põllumajanduse intensiivistamine on oluliseks elurikkuse ohustajaks. Tuleb mõista sedagi, et praegu on elurikkusele ohuks ka kariloomade kadumine suurtel aladel. Eks sellestki on juba pikalt räägitud-kirjutatud, nt ammused lood ajakirjades Keskkonnajuht 2/1996, Eesti Loodus, 07/2004, Eesti Loodus, 01/2011 ja värskem 2020. aasta septembri Eesti Looduses, kuid laiem üldsus paistab siiski veel vähe teadvustavat traditsioonilise karjakasvatuse tähtsust elurikkusele.

Poliitikaotsustel on suur mõju sellele, kas toidu tootmise jälg keskkonnas on valdavalt negatiivne või hoopis elurikkust toetav. Senine Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on keskkonnale toonud rohkem halba kui head. Halvast poolest võib lugeda näiteks 2017. aasta blogipostitustest siin  ja siin, kuid ka head  ei maksa unustada. Käimasolev ÜPP reform pakub mõningaid võimalusi seniste vigade parandamiseks:

Alustuseks mingem ajas tagasi pisut rohkem kui sajandi, ruumis aga ülemerenaabrite rootslaste juurde. Rootsi oli esimesi Euroopa maid, kus eelmise sajandivahetuse eesrindlikud looduskaitsemõtted juurdusid ja nii võivad rootslased uhkustada ka meie maailmajao vanimate rahvusparkidega. Enamus neist asub maa põhjaosas, mida tol ajal peeti inimtühjaks kõnnumaaks. Täna teame, et tegu on saamide koduga ja suures osas nende põdrakarjamaadega, kuid see asjaolu tundus tollal ebaoluline.

Samas tuli loodust kaitsta ka riigi kesk- ja lõunaosas. Ja mida siis kaitsta, kui mitte oma õiteilu poolest kuulsaid puisniite? Paraku arvati tollal, et puisniidud on vanade laialehiste metsade jäänukid, mis on osalt õige, ja nende õiteilu ning üldse laiemalt liigirikkus on jäänuk ajast, mille suvist õitsemist veel taluniku vikat ei katkestanud. Nii otsustatigi pärast puisniitude kaitse alla võtmist niitmine lõpetada. Õnneks märgati mõne aja möödudes, et loodetud senisest veel suuremast õiterohkusest ei saanud asja, kummalisel kombel hakkas mõne aasta möödudes pärast niitmise lõppu ilu hoopis hääbuma. Selgus, et kulustumine ja kõrgrohustu vohamine surus liigirikkuse alla. Viga märgati ja niitmise ning karjatamisega alustati taas.

Sellest vanast õppetunnist on tänaseks õpitud kogu Euroopas. Mõistetud on sedagi, et kuigi puisniidud on oma liigirikkuse tõttu õigustatult kuulsad, ei piirdu kogu lugu siiski vaid nendega, vt nt Semi-natural pastures and meadows (European Forum on Nature Conservation and Pastoralism) ja Hay meadows (The Royal Society for The Protection of Birds).

Selliseid heina- ja karjamaid, mille traditsiooniline majandamine tegelikult elurikkust loob, on palju, nagu on tasapisi selgunud 20. sajandi jooksul, valdavalt juba pärast teist maailmasõda. Neid taimekooslusi, mis on kujunenud karjatamise ja heinavarumise tulemusel, kuid mille arengusse inimene muul viisil pole eriti sekkunud – pole kündnud ega külvanud, vaid ikka kasutanud seda taimkatet, mis vikati ja loomakoonu ning looduslike tegurite mõjul ise kujunes – hakati nimetama poollooduslikeks. Eks ikka seetõttu, et kindlasuunaline inimmõju on nende kujunemisel tähtis, kuid sama tähtsad on ka looduslikud tegurid. Uuemal ajal oleme võtnud kasutusse ka pisut luulelisemalt kõlava nime - pärandkooslused. See tähistab asjaolu, et need on maarahva pikkade põlvede tööga meile pärandatud. Et meie mail on enamus pärandkooslusi niidud, nimetatakse neid vahel ka pärandniitudeks.

Pärandkoosluste hoid on kujunenud Euroopa looduskaitse loomulikuks osaks. Loodusdirektiivi I lisa, mis loetleb Euroopa Liidu looduskaitsevõrgustiku Natura 2000 raames kaitset vajavaid elupaigatüüpe, sisaldab õige palju erinevaid poollooduslikke kooslusi. Meie rannaniidud, aruniidud, loopealsed ehk alvarid, nõmmed, luhad, puisniidud ja -karjamaad ning veel mõned on lisas kenasti kirjas. Euroopa Liiduga ühinedes võtsime kohustuse neid kaitsta, kuigi vajadus seda teha oli muidugi selletagi olemas.