ÜPP reform: põllumajanduspoliitika tuleb roheleppega kooskõlla viia - millist põllumajandust üldse toetada?

Elu nõuab suuremat tähelepanu põllumajanduse keskkonnaaspektidele

“Talust taldrikule” strateegias rõhutatakse õigusega pakilist vajadust vähendada meie sõltuvust pestitsiididest ja antibiootikumidest, kahandada liigset väetamist, kasvatada mahepõllumajandust, parandada loomade heaolu ja pöörata tagasi elurikkuse kadu. Elurikkuse strateegia põllumajandusega seotud teemadest tuleb esile tuua vajadust vähendada 2030. aastaks pestitsiidide kasutust ja sellest tingitud riski elurikkusele vähemalt 50% (sh. sama palju ka kõige ohtlikumate pestitsiidide kasutust), tagada kõrge elurikkusega maastikuelementide olemasolu vähemalt 10% põllumajandusmaa pinnast, saavutada 2030. aastaks mahepõllumajandusmaa osakaaluks vähemalt 25%, suurendada puudega põllumajandusmaa osakaalu ning kaitsta põliseid sorte ja tõugusid, et peatada põllumajanduse geneetilise mitmekesisuse kadu. Sarnaseid, mõneti ehk ambitsioonikamaid, eesmärke on keskkonnaühendused seadnud ka oma senises töös toidu- ja põllumajanduse valdkonnas, näiteks: Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas tuleb teha olulisi muudatusi (2017), avalik kiri EL otsustajatele “ÜPP 2020. Jätkusuutliku põllumajanduse poole” (2017), ÜPPi keskkonnamõju ei rõõmusta (2018), avalik kiri Euroopa Komisjoni asepresidendile Frans Timmermansile seoses “Talust taldrikule” strateegia säästliku toidu tootmise aspektidega(2019) jne.

Ka ÜPP strateegiakavade määruse eelnõus kajastub arusaam keskkonna tähtsusest põllumajandusele. Nimelt on keskkond ja kliima üks eelnõu artiklis 5 toodud kolmest üldeesmärgist ning artiklis 6 toodud erieesmärkidest kolm on seotud keskkonnaga:

"Talust taldrikule" ja elurikkuse strateegia annavad neile eesmärkidele täiendava kaalu ning täpsemad sihid.

Suurema loodusväärtusega põllumajandusmaa saab täna vähem toetusi  võrreldes intensiivtootmise lihtsustatud maastikuga

Vaadates, millised on ÜPP „tööriistakasti” võimalused nende eesmärkide täitmiseks, tuleb alustada kõige algusest: mida loetakse põllumajanduslikuks tegevuseks ja millist maad põllumajandusmaaks. Sellest sõltub, millist põllumajandust üldse ÜPP vahenditest toetatakse. Seni on siin kõige suuremaks hädaks olnud „puudega maade” ja maastikuelementide väljaarvamine põllumajandusliku maa seast. Seda ka siis, kui sellel maal tegelikult toimub põllumajanduslik tegevus, näiteks sööda varumine või loomade karjatamine. Asi algas üle-eelmise reformi järel Euroopa Komisjoni väljaantud juhendist, mis pidas maad, kus oli üle 50 puu hektari kohta, „reeglina” abikõlbmatuks otsetoetuste mõttes. Eelmise reformi järel seadis Euroopa Komisjon maksimaalseks puude hulgaks 100 puud hektari kohta. Mõne üsna bürokraatliku toiminguga on seda võimalik suurendada. Kahjuks jättis Eesti piiri 50 puu peale, mis on meie oludega selgelt sobimatu ja kõrge loodusväärtusega põllumajandust diskrimineeriv.

Teistpidi on senine ÜPP ja selle rakendamine Eestis väga heldelt pidanud toetusõiguslikuks rohupurustamist. Jahvatedes kasvava rohu puruks toetuse saamise eesmärgil ja jättes selle rohumaale laiali ei tooda me ju mitte midagi, kuid kulutame samal ajal kütust ja aega ning hävitame mõttetult rohus elavaid putukaid. Tegu on ressursside kulutamisega, mis oli õigustatud aastatuhandevahetuse paiku, kui Eesti põllumajandustootmine oli ajutises madalseisus ja põllumajandusmaad ähvardas võsastumine. Praegu, mil rohupurustamine konkureerib maa ja toetuste pärast toidutootmisega, pole sellise tegevuse jätkuv toetamine kuidagi õigustatud.

Lõpetagem kõrge loodusväärtusega põllumajanduse diskrimineerimine

Käimasoleva ÜPP reformi mõte on anda liikmesriikidele enam iseseisvust toetusõigusliku maa ja tegevuste määratlemisel. Mõisted „põllumajanduslik tegevus” ja „rahastamiskõlblik hektar” jäävad eelnõu kohaselt liikmesriigi määratleda, lähtudes määrusega antud raamidest. Eesti ei tohi mingil juhul jätta inertsist kehtima õigustamatut ja kahjulikku 50 reeglit. Igasugune maa, kus toimub põllumajanduslik tegevus, nagu loomade karjatamine või heinategu, peab olema toetusõiguslik pindala seotud ÜPP toetustega. Nagu on kirjas ÜPP strateegiakavade määruse eelnõu sissejuhatuse punktis (5) „„Põllumaa“ raammääratlus peaks olema kehtestatud viisil, mis võimaldaks liikmesriikidel hõlmata erinevaid tootmisviise, sealhulgas süsteeme, nagu agrometsandus, ning põõsaste ja puudega põllumaad...”.

Olukord, kus toetatakse mõttetut ressursi raiskamist ja diskrimineeritakse säästvat kõrge loodusväärtusega põllumajandust, ei tohi uuel perioodil enam jätkuda. Seega tuleb uuel perioodil kindlasti lugeda toetusõiguslikuks kõiki tegelikult karjatavaid ja/või niidetavaid alasid, sõltumata puude-põõsaste arvust, maastikuelementide rohkusest või nende niiskusastmest. Kõik maastikuelemendid ja puhvervööndid põllumaal või põllumaa piiril (sealhulgas põllumajandusmaaga piirnevad veekaitsevööndid) ning põllumajanduslikus kasutuses märgalad (märgalaviljeluse all olevad alad) peavad uuel perioodil samuti olema toetusõigusliku maa osaks. Kui rohupurustamine on teatud spetsiifilistes tingimustes sisuliselt põhjendatud, tuleb need tingimused täpselt kirjeldada. Vaid neil tingimustel saame rääkida, et meie põllumajanduspoliitika on elurikkuse ja talust toidulauani strateegiatega kooskõlas.

On elementaarne, et avaliku rahaga ei tohi toetada keskkonna hävitamist. Asjaolu, et tänane otsetoetuste süsteem võib soosida ebatõhusat ressursikasutust ja sedakaudu olla keskkonnale kahjulik, oleme varem selgitanud.

Siiski on vähemalt selles, et otsese keskkonnakahju korral peaks toetusi vähendama, suudetud juba mõnda aega tagasi kokku leppida. Selle põhimõtte täitmiseks seati juba “mitu reformi tagasi” sisse nõuetele vastavuse põhimõte ja seni viimase reformiga, mis tõi täna kehtivad reeglid, lisati sellele nn. „rohestamine”. Uuel perioodil arendatakse nende põhjal välja tingimuslikkus, mille võimalustest ja ka võimalikest puuduliku ambitsiooniga kaasnevatest ohtudest saab lähiajal blogist lugeda.