ÜPP reformi käik tekitab pettumust

Eelarveraamistik näeb ÜPP rahastamises ette mõningaid kärpeid, mis on ootuspärane ja iseenesest mitte halb. Nagu varemgi kirjutatud, on suurem osa ÜPP rahastusest esimeses sambas ning olemas on piisav alus seostada seda Euroopa põllumajanduse negatiivse keskkonnamõjuga. Paraku aga on laual ettepanek, mis näeb ette proportsionaalselt suuremat kärbet ÜPP niigi alarahastatud teises sambas, mille arvelt rahastatakse muuhulgas ka põllumajanduse keskkonnatoetust (praegu ametliku nimega keskkonna- ja kliimatoetus). Nagu näitab Alan Matheuseus’i poolt tehtud analüüs, väheneb ettepaneku kohaselt teise samba eelarve peaaegu veerandi võrra, samas kui esimese samba kärbe jääb alla kümnendiku. See on ka üks põhjustest, miks keskkonnaühendused on selle ettepaneku suhtes õige kriitilised olnud.

Võib ju vastu väita, et nüüd, kui kogu ÜPP soovitakse muuta eesmärgipärasemaks ja allutada kavandamisele selle mõlemad sambad, ei olegi suurt vahet, kuidas raha sammaste vahel jaguneb. Paraku laguneb see illusioon kohe, kui äsja avaldatud eelnõudele otsa vaadata. Kuigi esimeses sambas peamise meetme nimeks kavandatakse „baas-sissetulekutoetus säästvuse jaoks” (NB! praegu ei ole veel võrgust leitav ametlik eestikeelne tekst, seega on tegu minu tõlkega inglise keelest – muutused on võimalikud, näiteks võib-olla tuleb säästvuse asemele jätkusuutlikkus, kestlikkus või mõni mõiste veel), ei ole säästvust mujal mainitud kui vaid meetme nimes. Meetme kirjelduses puudub isegi formaalne selgitus, mil moel see meede säästvust peaks toetama.

Senise esimese samba rohestamise asemele tulevad vabatahtlikud skeemid kliima ja keskkonna heaks (taaskord - tõlke tulekul selgub eestikeelne ametlik nimetus). Nende sisu jääb määruse eelnõus paraku lahti kirjutamata. Selgitakse vaid, et need peavad ületama nõuetele vastavuse taset ega tohi kattuda teises sambas ette nähtud keskkonna või kliima heaks võetavatest kohustustest. Minimaalset rahastust selliste skeemide jaoks reserveeritud ei ole, aga veel tähtsam, et neile pole seatud selgeid eesmärke. Seega säilib oht, et sisuliselt jätkatakse senise rohepesuga.

Väiksemaid vaieldavusi on eelnõudes kuhjaga. Tootmisega seotud toetusi saab selle kohaselt maksta majanduslikel, sotsiaalsetel ja keskkonnast tulenevatel põhjustel. Kui kaks viimast võivad tõepoolest olla mõnigi kord põhjendatud, siis esimese puhul küsiks küll: kus on siin see kuulsusrikas ÜPP turuorientatsioon? Kas ei peaks just turg suunama tootmist majanduslikult kõige otstarbekamas suunas? Ent jättes need küsimused majandusrahva pureda, on keskkonnarahva peamureks see, et tootmisega seotud toetused, kui need pole just algusest peale kujundatud keskkonna-eesmärkidest lähtuvalt, kipuvad olema keskkonnakahjulikud ja loodusressursside raiskamist soosivad.

Paljud asjad on sõnastatud veidralt. Teise samba oluline osa, põllumajanduse keskkonnatoetus (käesoleval perioodil ametlikult keskkonna- ja kliimatoetus) on juba pikemat aega kohustuslike meetmete seas. Praeguses eelnõus on sõnastus selline, mis jätab paiguti mulje, just kui oleks selle rakendamine liikmesriigile vabatahtlik. Lisaks nimetab asjaomane artikkel 65 veel mingisuguseid „teisi” kohustusi, mille olemus jääb selgusetuks. Loodetavasti on siiski tegu ebaõnnestunud redaktsiooniga, mille selgeks kirjutamine eelnõu menetlemise käigus ei osutu liiga keeruliseks.

Riskiohjamise vahendid on ette nähtud niigi alarahastatud teisest sambast. Võib vaielda, kas riskiohjamine avaliku rahaga üldse on õigustatud - see soosib riskialtimat majandamist, mis on tihti ka ressursse raiskavam ja keskkonnavaenulikum. Arvestades ilmastikust ja turust sõltuvaid ning põllumajandustootjast sõltumatuid asjaolusid, võib siiski pidada selliste vahendite sisse seadmist vajalikuks. Samas peaks sellisel juhul olema need rahastatud esimesest sambast, mille põhiline õigustus ju ongi talunikele tulukindluse pakkumine.

Üldmulje on, et iseenesest teretulnud detailsete reeglite mõningast vähenemist ei ole saatnud piisavalt ambitsioonikate keskkonnaeesmärkide sisse seadmine. Taimetoitainete bilanssi küll nimetatakse, kuid selle vähendamist ei ole seatud selgelt eesmärgiks. Pestitsiidid leiavad vaevalt märkimist, selget eesmärki nende kasutamise ja sellest põhjustatud keskkonnakahju vähendamiseks ei sõnastata. Elurikkuse käsitlus on üldsõnaline, näiteks kõrge loodusväärtusega põllumajandust ega tolmeldajate kaitset tekstides ei leia. Püsirohumaa käsitlus on jätkuvalt üsna naeruväärne. Taolisi tõsiseid puudusi leiab teisigi.

Kokkuvõtteks: vaatamata paiguti õigele retoorikale, ei aita plaanitavad määrused Euroopa põllumajandust loodussõbralikuks muuta. Seetõttu on loomulik, et keskkonnaühendused on ettepanekute suhtes väga kriitilised. Vajame reformi, mis suunaks põllumajanduspoliitika seniselt saastavalt säästvale rajale. Vaadeldes ÜPP määrusi ja eelarveraamistikku nende koosmõjus, tuleb eelkõige sedastada vajadust esimese samba oluliseks kärpimiseks ning teise samba säilitamiseks vähemalt tänases mahus.