Eestimaa Looduse Fond on juba mõnda aega tegutsenud selles suunas, et toidu valijale appi tulla ja selle mõjude maailma lahti selgitada. Ühelt poolt saame luua tarbijaid abistavaid vahendeid nagu toidufoor.ee, kuid teisalt tuleb ka uuringute tulemustega kursis olla ja aina teadmisi täiendada. Toidu tootmine võiks käia nii, et inimestel on kõht täis ja planeet hoitud, kuid tihtipeale see nii ei ole. Saadaval on nii planeedisõbralikumaid kui ka -vaenulikumaid valikuid.

Siit jõuamegi meie tänasele peamisele teemale lähemale. Selleks on liha. Liha tootmise keskkonnamõju on järjest enam pildil ja pigem negatiivses valguses. Tagaplaanile jäävad selgitused selle kohta, et ka liha saab keskkonnasõbralikumalt toota ja sellise liha mõõdukas tarbimine võiks olla kliimamuutuse kontekstis aktsepteeritav. Võtame fookusesse rohumaadel kasvanud liha. Varasemad blogipostitused on selgitanud loomi karjatades rohumaade hooldamise vajalikkust ja seda, kui oluline on kõrge loodusväärtusega põllumajandus selleks, et ka järeltulevad põlvkonnad endale toitu toota saaksid. Loomi meie põllumajandussüsteemist päris välja jätta ei ole mõistlik. Elurikkust ja loomade heaolu toetav loomade karjatamine meie rohumaadel on kindlasti üks planeedisõbralikumaid võimalusi. Teisalt on siingi palju edasi uurida. Selle sügiseni ei olnud Eestis veel ühtegi uuringut lihaveiste ja lammaste liha kliimamõju kohta. Nüüd on meil aga selle kohta uusi teadmisi jagada.

Uuringu kokkuvõte ja tulemused

Kliimamõju hindamine

Selleks, et ühe toote kliimamõju kokku võtta, tuleb selgeks teha kõik see, mida selle tootmiseks on vaja läinud. Kliimamõju hindamine on võrdlemisi keeruline, ent selleks, et see oleks võimalikult paljudele võimalikult arusaadav, väljendatakse keeruliste mõjuarvutuste tulemused kõikide gaaside kohta üldistatult süsiniku ekvivalentidena (CO2eq). See üks number näitab ülevaatlikult, kui palju kasvuhoonegaase konkreetse toote tootmisel eraldub. Mõju on hea arvestada mingi konkreetse ühiku kohta. Toidu puhul on see 1 kilogramm toodet. Liha mõju hinnanguid uurides peab aga tähele panema, kas see arv puudutab puhast liha või rümpa (liha koos kontidega).

Arvestada tuleb sedagi, et liha kilogrammi kohta arvutamine annab automaatselt teatud eelise intensiivsemale tootmisele. Kui intensiivne suurfarm heidab atmosfääri 2 korda rohkem kasvuhoonegaase kui keskmise suurusega mahetalu, aga samas annab toodangut 2,2 korda enam võrreldes mahetaluga, ongi tema toodangu kohta arvestatud kliimamõju ca 10% väiksem. Seega tuleb toodangu kohta arvestamist võtta kui ühte võimalikku lihtsustavat lähenemist.

Kust saab liha alguse? Eks ikka sööda tootmisest. Selleks, et loomale sööta kasvatada, peame põllul toimetama. Üks osa kliimamõjust on seotud sellega, mida me põllule paneme. Kui kasutame mineraalväetisi või taimekaitsevahendeid, siis võetakse arvesse nende tootmise kliimamõju. Põllutöid tehes eraldub ka põllumullast kasvuhoonegaase. Traktorid vajavad töötamiseks kütust, loomapidamishooned energiat – ka see võetakse arvestustesse. Järgmised kasvuhoonegaaside eraldumise kohad on seotud looma organismiga ja sõnniku käitlemisega. Veiste ja lammaste elutegevuse tõttu tekib nende seedekulglas metaan, mida peetakse väga tugevaks kasvuhoonegaasiks. Metaani tekib ka siis, kui näiteks sõnnik ilma hapnikuta laguneb. Seepärast arvestatakse ka sõnnikukäitlus kliimamõju arvutustesse. Alati tekib tootmises ka n-ö jääke (hukkunud loomad või silokile vms), mis tuleb ka arvesse võtta.

ELFi tellitud ühekordses pilootuuringus võeti vaatluse alla meie lihaveisekasvatus tavatootmises (3 ettevõtet) ja rangemate keskkonnanõuetega mahetootmises (3 ettevõtet) kuni talu väravani. Talu väravani tähendab seda, et arvutustes ei sisaldu hilisem transpordi, töötlemise, kaubanduse ja lõpptarbija osa. Uuringu tulemuste põhjal saab välja tuua, et tava- ja mahetootmise kliimamõju lihaveisekasvatuses on uuringus osalenud ettevõtete näitel tava- ja mahetootmises väga sarnane, vastavalt 38 ja 37 kg CO2eq /kg liha kohta (rümba kaal). Kõige olulisem komponent (60-69%) selles on looma organismist pärinev seedemetaan.

Olenevalt ettevõttest järgneb kas sõnnikust või sööda tootmisest pärinev kasvuhoonegaaside hulk. Oluline on meeles pidada, et lihaveisekasvatusettevõtted võivad olla väga erineva tootmispraktikaga ja samuti oleneb keskkonnamõju suurus sellest, kui palju toodangut ehk liha ettevõte toodab. Kui toodangut on vähe, pannakse, piltlikult öeldes, keskkonnamõju selle vähese liha külge ja mõju numbrid ongi kohe kõrged. Võrrelduna teistes riikides läbi viidud sarnaste uuringutega on Eesti tulemused üsna analoogilised. Värskem uuring Soomest (Hietala et al. 2021) näitab natuke madalamaid tulemusi (32-34 kg CO2eq /kg liha kohta (rümba kaal)), seevastu Brasiilia uuringu (Dick et al. 2014) tulemus oli kõrgem, 45 kg CO2eq /kg liha kohta (rümba kaal). Seega, uuringus osalenud Eesti tava- ja maheveisekasvatajate kliimamõju on üsna sarnane, kuid edasised täpsustavad ja rohkemaid ettevõtteid detailselt analüüsivad uuringud on kindlasti vajalikud.

Lambakasvatuse uuringus osales 5 ettevõtet, mille loomade arv varieerus 59-st kuni 165-ni. Tavatootmise ettevõtete keskmiseks kliimamõjuks tuli 24 kg CO2eq /kg liha kohta (rümba kaal) ja mahe ettevõtete keskmine number oli 46 kg CO2eq /kg liha kohta (rümba kaal). Tulemuste tõlgendamisel tuleb siiski arvestada, et tavatootmises saime andmeid vaid kahest ettevõttest, millest ühe heited olidki tavatult väikesed. Nii nagu lihaveiste puhulgi, on peamiseks mõjuallikaks seedemetaan (55-64%), järgnesid sõnnikukäitlusest ja põllult pärinevad emissioonid. Välismaistes uuringutes näiteks Hispaania kohta (Ripol-Bosch et al. 2011) või EcoLamb projektis saadud tulemustes toodud kliimamõju numbrid Itaalia, Portugali, Sloveenia, Hispaania, Saksamaa and Türgi kohta varieeruvad suurelt (39 kuni 57), kuid on siiski Eesti tulemustega võrreldavad. Kuna lambakasvatuse osas olid uuritavad ettevõtted väga erinevad näiteks loomade arvu, loomakasvatuses kasutatavate pool-looduslike koosluste osakaalu ja sisseostetud energia koguse osas, tuleb tulemusi vastavalt tõlgendada. Nii nagu lihaveiste puhul, on oluline liha hulk, mis ettevõttest toodanguna tuleb. Tihtipeale on mahetootjatel toodangu maht väiksem ja nii saame arvutuste järel väiksema mõju just tavatootjatel. Aga kuna loomakasvatuses ei ole kliimamõju ainuke kõneväärt keskkonnaaspekt, on oluline vaadata ka muud. Nii nagu lihaveiste puhul, on ka siin jätku-uuringud väga vajalikud. Kuigi selle uuringu tulemusena ei saa tava- ja mahelambakasvatuse sarnasust kinnitada, on teada, et üldjoontes on kohalik lambakasvatus väheintensiivne ja valdavalt rohumaapõhine.

Uuringu käigus testiti ka seda, millise panuse kliimamõju vähendamisse annaks rohumaadesse seotud süsiniku kogusega arvestamine. Süsiniku sidumine rohumaadesse on keerukas protsess ja sõltub väga paljudest parameetritest, nagu mullatüüp, mulla saviosakeste sisaldus, veerežiim, temperatuur, olemasolev süsiniku sisaldus mullas ja süsiniku voog mulda (muuhulgas taimede juurtest ja taimejäänustest). Kindlasti vajame sel teemal kohalikes tingimustes läbi viidud lisauuringuid. Uuringu tarbeks viidi testarvutus läbi hoolikalt valitud ja põhjendatud keskmisega. Varasematest Euroopa uuringutest rohumaade puhul on välja tulnud, et süsiniku sidumise määr võib olla 0.4-0.8 t C/ha/a. Käesolevas uuringus kasutati sellest tulenevalt numbrit 0.5. Eelkõige seepärast, et me ei kasutaks liialt optimistlikku eeldust, kuid samas pole see ka kõige madalam väärtus. Sellise süsiniku sidumise potentsiaaliga arvestades vähenes iga tootmistüübi keskkonnamõju oluliselt. Seda niivõrd, et mahedates lihaveiseid kasvatavates ettevõtetes jõuti lausa negatiivsete tulemusteni – tootmise käigus seoti rohkem süsinikku kui atmosfääri paisati. Tavatootmise taludes vähenes kliima mõju 30-100%. Ka lambakasvatustaludes vähenes kliima mõju oluliselt, enamusel mahetootmise ettevõtetel õnnestus süsinikku rohkem siduda kui keskkonda paisata.

Kokkuvõtteks

Kõnealune uuring oli lihaveise- ja lambakasvatuse valdkonnas Eestis teadaolevalt esimene. Hoolimata tagasihoidlikust valimist on see pilootuuring oluline samm tootmise mõju selgitamisel. Saadud tulemused annavad selge signaali selles suunas, et püsirohumaade ja poollooduslike rohumaade osakaalu suurendamine tootmissüsteemis loob võimaluse lihatootmise keskkonnamõju oluliselt vähendada ning rohumaadelt pärinev liha võiks olla tulevikule mõeldes üks jätkusuutlikumaid lahendusi. Seega püsi- ja poollooduslikel rohumaadel karjatamise põimimine liha tootmisesse on kindlasti üks võimalus selle keskkonnamõju vähendamiseks. Nagu mainitud, sõltub süsiniku tegelik sidumine paljudest aspektidest ja konkreetsel rohumaal ei saa see olla lõputu. Kindlasti ei tohiks kogu loomakasvatust hinnata vaid kliimamõju järgi, vaid arvesse tuleks võtta ka pestitsiidide kasutust, eutrofeerumise potentsiaali ehk mõju veekogudele, samuti loomade heaolu, antibiootikumide kasutamist ja mõju elurikkusele. Karjatamise ja üldse mõõduka rohumaade hooldamise positiivset mõju meie elurikkusele on raske ülehinnata!

Uuringu kokkuvõte ja tulemused

Dick,M., da Silva, M.A., Dewes,H. 2015. Life cycle assessment of beef cattle production in two typical grassland systems of southern Brazil. Journal of Cleaner Production, 96, p. 426-434.

EcoLamb projekti aruanne: https://era-susan.eu/sites/default/files/1.%20EcoLamb%20.pdf

Hietala, S., Heusala, H., Katajajuuri, J.-M., Järvenranta, K., Virkajärvi, P., Huuskonen, A., Nousiainen, J. 2021. Environmental life cycle assessment of Finnish beef – cradle-to-farm gate analysis of dairy and beef breed beef production. Agricultural Systems, 194.

Ripoll-Bosch R., De Boer I.J.M., Bernués A., Vellinga T. 2011. Greenhouse gas emissions throughout the life 

cycle of Spanish lamb meat A comparison of three production systems. https://om.ciheam.org/article.php?IDPDF=801493