Väike kala, suur mõju: miks kilu ja räime käekäik määrab Läänemere tuleviku

Raport rõhutab, et saagikalade (kilu ja räime) varude nõrgenemine pole olnud ootamatu, vaid pika aja jooksul kuhjunud surve tulemus. Peamised põhjused on:

• liiga suur püügisurve,

• samaaegselt kliimamuutuse mõju (soojem vesi, madalam soolsus),

• muutused toidu kättesaadavuses,

• lisaks veel muud stressorid (nt eutrofeerumine, elupaikade hävimine, reostus).

Kõige murettekitavam on fakt, et neljast räimevarust kolm vähenevad ning eriti halvas olukorras on Läänemere lääneosa räim. Kilu puhul on murekoht, et viimastel aastatel on olnud mitu aastat järjest väga väike juurdekasv, teisisõnu, noori kalu tuleb peale liiga vähe.

See peaks panema muretsema igaühe, mitte ainult looduskaitsjad või kalurid, sest kilu ja räim ei ole lihtsalt üks kala meres. Nad on toit paljudele suurematele liikidele (sh kalad ja merelinnud ja -imetajad) – kui vundament nõrgeneb, kõigub kogu maja - ohustades Läänemere ökosüsteemi tervikliku toimimist. Kilu ja räim on ka inimesele toit ja sissetulek, äärmiselt olulised nii püügikaladena, töötlemises kui ka kohalikes toidutraditsioonides.

Lisaks on raportis üks ebamugav, kuid oluline tähelepanek: suur osa püütud kilust läheb tööstuslikuks töötlemiseks, mitte otse inimtoiduks. Räime kasutatakse nii toiduks kui ka kalajahu ja kalaõli tootmiseks, eriti vesiviljeluse söödana. Ehk me võtame Läänemerest välja väärtuslikku toitu, kuid suur osa sellest „kaob” tarneahelas loomade ja kalakasvatuse söödaks.

Siin on Eestil huvitav eripära. Raport toob välja, et võrreldes Rootsi, Soome ja Taaniga on Eesti ainus, kus räim on peamiselt inimtoiduks püütav kala ning selle tarbimine on kõrge. Seda enam peaksime räime olukorra pärast muretsema.

Raporti üks teravamaid järeldusi on, et kuigi õiguslik raamistik nõuab ettevaatlikku ja ökosüsteemipõhist majandamist, on päriselu otsused sageli teistsugused.

Näiteks, raport toob esile „5% reegli” (Läänemere mitmeaastase kava art 4.6), mille mõte on lihtne: püügikvoote tuleb seada nii, et oht varu kukkumiseks alla kriitilise taseme jääks väga väikeseks. Raport kirjeldab, kuidas 2024. aasta kvootide aruteludes ei järgitud seda kaitselävendit piisavalt – isegi olukorras, kus teadus viitas, et varud on väga haprad. Niisamuti jäeti see kohustus teadlikult täitmata 2025. ja 2026. aasta kvootide arutelus. Sellega on püütud kaitsta kalandussektorit aga on ära unustatud vundament, millel sektor püsib.

Teine valus teema on andmete kvaliteet ja valeandmete esitamine. Kui saagi aruandlus lonkab, siis lonkab ka teaduslik pilt varude tegelikust seisust – ja lõpuks seatakse kvoodid liiga optimistlikult. Raport rõhutab, et suure riskiga püükidel peaks elektrooniline kaugseire (REM) ja tugevam kontroll olema esmatähtis.

Mida raport soovitab: seitse sammu, mis suunaksid olukorra päriselt paremuse suunas

Raport koondab soovitused seitsmeks väga konkreetseks suunaks.

1) Püügi piiramine ettevaatuspõhiselt

Mitte maksimumi piiril, vaid selgelt madalamal, arvestades määramatust, liikide seoseid ja võimalikke aruandlusvigu. Samuti, kvoote ei tohiks tõsta enne, kui varu on vähemalt mitu aastat järjest selgelt heas seisus.

2) Taastamiskavad ohustatud räimevarudele

Kolm ohustatud räimepopulatsiooni vajavad kiiret ja tähtajastatud taastamisplaani, mitte lõputut „vaatame järgmisel aastal”.

3) Geneetilise mitmekesisuse kaitse

Räim pole üks ühtlane mass – on erinevad populatsioonid ja alampopulatsioonid. Kui majandame kõike ühe suure varuna, võime kaotada kohalikud, kohastunud „harud”, mida hiljem tagasi ei saa.

4) Kudemisalade ja noorkalade kasvualade kaitse

Elupaikade taastamine ning vajadusel hooajalised ja ruumilised püügipiirangud kudemise ajal.

5) Järelevalve ja andmete kvaliteedi hüpe

Lossimiskohustuse ja aruandluse reeglid peavad päriselt toimima: REM, sõltumatu proovivõtt ja kaalumine ning tugevam kontroll sadamates.

6) Rohkem teadmisi stressorite ja toiduvõrgustiku kohta

Planktoni seire, kilu-räime konkurents, ogaliku mõju, kliimamuutuse ja eutrofeerumise mõju vajab täpsemaid uuringuid ja sellekohast tegutsemist sest kalade käekäik ei sõltu ainult püügist, vaid ka sellest, millises meres nad elavad.

7) Ökosüsteemipõhine lähenemine ka teadusnõuannetes ja poliitikas

Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu ICESi nõuandeid tuleks küsida ja kasutada nii, et fookus ei jääks ainult „üks liik = üks kvoot”, vaid arvestaks toiduvõrgustiku tervikut ja mitme liigi koosmõju. Tarvis on ökosüsteemipõhist lähenemist.

Saagikalade taastumine pole „kalurite vs looduskaitsjate” teema, nagu seda aeg ajalt püütakse esitada. Raporti sõnum on pigem: kui me tahame, et Läänemeri oleks elus ja kalandus kestaks, tuleb kõige olulisemaid liike majandada ettevaatlikumalt kui seni. See on investeering, mitte pidur.