Välkintervjuu I Aveliina Helm: kui oskame looduses näha liitlast, liigume kestliku ja muutustele vastupidava tootmise suunas
.jpg)
Elurikkus põllumajandusmaastikus pole lihtsalt moeteema. See on toidutootmist võimaldava süsteemi alus – teadmine, mida põllupidajad on mõistnud aastatuhandeid. Muld, kus meie toit kasvab, ei ole elutu substraat, vaid keerukas ja tundlik loodussüsteem. Elurikkus tagab mulla hea seisundi, veeringe toimimise, kahjurite ohjamise, tolmeldamise ja paljud muud põllumajanduse jaoks kriitilised "looduse teenused". Kui oskame looduses näha liitlast, liigume tootmise suunas, mis on kestlik ja muutustele vastupidav.
Kliimamuutus on eriti nähtav ja tuntav põllupidajatele, toidukasvatajatele - näiteks tänavu on paljud hädas sagedaste vihmade tõttu uppuvate põldudega. Mida saaks teha, et me põllumaad oleks muutuvale kliimale vastupidavamad - ei upuks vihmades, ei kuivaks põuaga ega sattuks kliimamuutusega kaasnevate uute ja uute kahjurite toidulauale?
Kliimamuutuse kõige olulisem mõju meile ongi see, et olud muutuvad ettearvamatuks, veidraks. Tingimused, millega me seni oleme harjunud, muutuvad. Juba täna näeme, et põllud peavad suutma paremini vastu pidada nii valingvihmadele kui ka pikematele kuivaperioodidele. Lahendus peitub mitmekesisuses: nii maastike kui tootmise mitmekesisuses. Rohumaaribad, põõsaribad, niidualad põllumaade vahel aitavad leevendada nii valingvihmade äkilist mõju kui ka puhverdada pikaajalisemaid vihmasid. Põua ajal aga suudavad samad struktuurid hoida maastikes niiskust. Me ei saa täpselt ette näha kõiki tulevikuohte, aga teame kindlalt üht: mitmekesised ja elurikkad süsteemid suudavad paremini kohaneda kui vaesunud ja ühetaolised. Nii nagu meeskond – kui üks jääb hätta, astub teine appi. Mitmekesisus on vastupidavuse võti.