VIDEO JA INTERVJUU: Igaühe looduskaitse ǀ Karin Bachmann: Elurikkus avalikus ruumis

Liigirikkus ja see et pigem katsume vähem teha, see on päevakorda tõusnud alles hiljuti. Need, kes selle teemaga süvitsi tegelevad, need on muidugi praktiseerinud seda pikka aega, aga üldsuse teadvusesse on see tulnud alles hiljuti, et pigem vähem tegemine on kokkuvõttes meile kõigile parem. Kõigini on jõudnud, et liigid surevad igapäevaselt välja ja ka kõige harilikumaid liike ei ole enam näha ja see on ikkagi suuresti inimtegevuse mõju.

Liigirikka aia kujundusvõtted lühidalt öeldes oleksid, et tee nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui sa tingimata pead. Rusikareegel on see, et need kohad, mida sa igapäevaselt ei kasuta või kus sa ei käi, sealt tee nii vähe kui võimalik, sest kohe kolivad sisse teised liigid, kes seda hea meelega kasutavad. Aias on kohad, kus sa pead piknikku, mängid palli või kuivatad pesu, sealt siis niida, aga mujalt vähem. Suunata saab neid kooslusi ka, tuues sisse õitsvaid taimi tolmeldajate jaoks, kasutada viljapuid ja marjapõõsaid, mis aias enamasti ongi olemas. Ja üks asi, mida eesti teadlased väga soosivad - võiks kasutada Eestis kasvatatud eesti liikide taimi ja seemneid. See aitab rikastada ja edasi kanda meie taimede genofondi. Meie ka kõikides oma töödes püüame kasutada Eesti niitudelt korjatud seemneid ja liike. Selliselt me levitame neid laiemale pinnale ja võib olla ühel hetkel ei ole enam seda probleemi nagu praegu on, et nurmenukku on vähe ja kullerkuppu pole enam peaaegu üldse, sest nende kadu pole keegi tähele pannud.

Mille vastu aiapidajad kõige rohkem eksivad, mida sa ei soovita teha, kui eesmärk on liigirikast aeda luua?

Liigirikkuse suurim vaenlane on ikkagi üle tegemine ja üle nudimine. Ja loomulikult mürkide kasutamine. Ühelgi juhul, eriti eraaedades, ei tohiks mürke kasutada. Alati on olemas alternatiivid, kuni selleni, et mitmeid taimi koos kasvatada, nad aitavad üksteist või soodustada seda, et su aeda tulevad siilid, kes söövad tigusid. Ja nii edasi, tegelikult need on üsna lihtsad võtted. Selleks, et siil tuleks, võiksid panna joogikausi talle aeda. Kõikidele lindudele ja putukatele on ka hea, kui on veevõimalus, kuhu korjub vihmavesi.

Kõige keerulisem on ikkagi inimeste suhtumine. Sellega ei olda veel harjunud. Ma tean juhtumeid, kus naabrid kaebavad, et teisel on niitmata. See on paljuski teadmatuse küsimus või siis kardetakse selle võseriku levimist enda aeda. See mõtteviis on praegu muutumises, aga ta ei ole veel päris ära muutunud, vastuseisu kohtab palju. Sellepärast ongi hästi oluline, et omavalitsused ja linnavalitsused näitaksid eeskuju, et liigirikkaid kohti ja liigirikkust toetavaid hooldusvõtteid kasutatakse avalikul alal, kus inimestel on võimalik näha, et see on tegelikult hea ja see saab olla ka ilus. Muidugi ilu mõiste peab ka natuke muutuma, kuna palju ollakse kinni mingites konkreetsetes liikideski, peab olema roos või peab olema see ning see tähendab, et see on ilus ja hoolitsetud. Aga seda ilu saab olla ka teistsugust. Roheline on ka värv, kõik ei pea kogu aeg olema punane ja kollane. Ja samamoodi, et õpitaks nägema taimede struktuure ja vorme, millele seni on üsna vähe tähelepanu pööratud. Vaadatakse ainult õitsemist, kuid tegelikult on lehe kujud ja seemne kujud ja kõik muu ka oluline. Ja siis me jõuame selleni, et selliseid alasid tuleb tegelikult väga hoolikalt kujundada. See müüt, et laseme lihtsalt kasvada ja siis kasvab ilusaks aasaks, see ei tööta. Alguses on vaja suuremat sekkumist ja teda on vaja ka selle käigus kureerida või silmas pidada. Siin Aparaaditehases ka ma ikkagi hoian pilku peal ja kui mingi asi kipub liigselt vohama, siis ma vähendan seda. Päris nii ei ole, et see siin omapäi kasvab.

Kõige keerulisem liigirikaste alade loomisel on inimeste suhtumisega tegelemine ja nende poolehoiu võitmine. Kui me räägime harilikest lillepeenardest või väga levinud kujundusvõtetest, siis need saavad kohe valmis – kohe pannakse lilled maha ja kohe need õitsevad. Aga sellised poollooduslikud kooslused võtavad palju aega. Võib olla neljandal või kolmandal aastal on seda tulemust näha, kunagi ei saabu efekt esimesel aastal. Ja muidugi see müüt, et kui sa lased lihtsalt kasvama, siis tulebki ilus lilleaas. Ei tule – või, noh, tuleb küll, aga näiteks saja aasta pärast ja kellelgi ei ole nii kaua oodata. Sellepärast sekkumine peab olema pigem selline kureerimine ja suunamine ning selleks, et suhtumine muutuks, on hästi oluline, et omavalitsused ja linnavalitsused näitaksid eeskuju ja avalikel aladel kasutaksid selliseid kooslusi. Siis inimesed näevad, et see on tehtav ja et see on ka ilus.

Kõige lihtsam on võibolla see teadmine, et kui sa hakkad seda kooslust looma, siis sul on võimalik hästi palju alles jätta juba sellest, mis sul seal on. Et sa sekkud võimalikult vähe, aga nii palju kui tarvis. Ja see otsus iseenesest – sa tead, et see on pikas perspektiivis väga hea ja et sellega on võimalik ühte seda mikrokeskkonda muuta hästi palju paremuse poole. See on selline hea ja mõnus mõte ning kui see sind pidevalt toetab, siis saab nende igasuguste tagasilöökidega ka hakkama.

Liigirikka aia loomisel ning sellega alustamisel võib olla kõige parem ongi esimesel aastal jätta niitmata ja vaadata, mis juhtub. Tihti on see, et need taimed, mis niitmist ei talu, nad ei õitse, aga nad on seal mullas, passivad ja ootavad oma momenti. Ja kui ühel aastal ei niideta, siis nad tulevad välja. Kõigepealt on see olukord vaja selgeks saada, et mis seal on ja mis seal ei ole ning siis hakata mõtlema, kuidas seda edasi suunata. Kui see ei ole just pika ja paksu kamaraga niidetav muru, kus sees on 3-4 muru liiki, millest liigirikka ala kujundamine on veidi keerulisem. Aga enamasti koduaedades on ikka selliseid nurki, mida niidetakse harvemini ja kui anda neile veel rohkem puhkust ja seda ala lihtsalt laiendada, siis sealt võib tulla igasugu üllatusi. Hakatuseks võiks selle ära vaadata ja siis hakata mõtlema, kas tahetakse, mida tahetakse, milliseid taimi. Praegu on need materjalid juba väga kättesaadavad, aga seda võiks ikka meeles pidada, et võiksid olla Eesti liigid ja Eestis kasvatatud seemned ja istikud.

Üks asi, mida aias võiks vältida elurikka aia puhul, on puhtad mullapinnad. Näiteks rohitakse lillepeenar alt puhtaks ja hoitakse pidevalt seda paljast mullapinda. Tegelikult mullale ja kogu elustikule on parem, kui seal kasvavad taimed. Nende juured kobestavad mulda, mulla veeimavus ja -pidavus on lõppkokkuvõttes parem. Samamoodi kõik taimed tekitavad mingisuguse sümbioosi, putukad, kõik. Mullapinda ei ole vaja puhas hoida ja samuti ei tohiks kasutada ühtegi mürki.

Puhtale mullapinnale kahtlemata tekib umbrohi. Umbrohi iseenesest on sotsiaalne konstruktsioon. Ükski taim ei ole umbrohum kui mõni teine. See nimi on tulnud sellepärast, et nad on hakanud inimeste söögitaimi välja tõrjuma, sest nad on lihtsalt tugevamad. Tegelikult on ju kõigil ökosüsteemis oma koht. See kureerimine tähendabki, et selle, mis hakkab teisi välja tõrjuma, võtame välja. Umbrohtudeks peetavatest taimedest umbes pooled on üldse ravimtaimed, teised on putukatele kasulikud. Siin [toim., Aparaaditehases] kasvatame ka harilikku puju, mida hoian siin nimelt, sest varblased söövad neid seemneid. Kõikidel taimedel on mingi oma eesmärk. Ja selleks, et osata näha seda vajadust ja ilu, on vaja neid taimi natukene tunda.

Ma tahan liigirikast elurikast aeda, aga ma ei taha minna väga suurejooneliseks - rajada tiiki ja väga spetsiaalselt kujundada. Ma tahan suhtselt lihtsalt teha, mis need paar-kolm asja oleksid, mis Sa soovitad?

Kõige lihtsamalt saab liigirikka aia nii, et ei tee mitte midagi. Või siis teed hästi-hästi vähe, tõesti nii palju kui on vaja kõndida või pinda kasutada. Samamoodi ei vii taimejääke minema, vaid tekitad kompostihunniku või oksahunniku, kus saavad pesitseda erinevad putukad. Tõesti ka väga mitte kuskil rohida. Näiteks erak- ja maamesilased teevad urud maa alla, aga puhtale maapinnale nad seda ei tee, neil on ka vaja varjuda. Jäta selliseid väikseid nurgataguseid, lohkusid-muhkusid, mis kõik tekitavad sellise mikrokliima, kus leiavad erinevad liigid oma pelgupaiku. Jah, teha võimalikult vähe, see on see kõige lihtsam võte. Ja siis vaadata, mis juhtuma hakkab.

Oma aias valikute tegemine ikkagi on suurel määral isiklik. Kui ikkagi hirmsasti käib närvidele mõni taim, siis tulebki ta ära võtta, sest sa pead tegelikult tundma end enda aias hästi. Ja need valikud tulebki teha kombineerituna, mis võib olla on kasulik või mulle väga ei meeldi, siis tuleb kaaluda, kui tähtsad need on ja võib olla seda ebameeldivat, kuid kasulikku taime suunata aianurga poole. Ega siin muud ei ole, peab natukene lugema ja uurima, ja siis saab täitsa hästi teada.

Inimeste suhtumiste ja arvamustega tegelemine, meie arvame, et see käib suuresti läbi eeskujude ja heade näidete. Lihtsalt jutust on vähe, peavad tekkima sellised kohad, mida vaadates inimene saab aru, et kui ta teeb nii ja nii, siis see tulemus võib tegelikult olla hea. Näiteks Tartus Roosi tänav.

2019. aasta oli sellel poollooduslikul kooslusel seal kolmas suvi ja see oli esimene suvi, kus tema peale ei kaevatud, sest see võttiski täpselt nii kaua aega, et see kooslus seal hakkas korralikult õitsema ja oleks väljakujunenud. Inimese tajumine ja see, kuidas ta saab aru sellest taimest enda ümber või kuidas ta suhestub selle loodusega, mis tema meelest peaks olema hoopis linnast väljas; see müüt, et loodus on linnast väljas ja linnas sees peaks olema kõik hästi kontrollitud - need tajud on väga erinevad ja seda ühtluspunkti tuleb otsida, et mis tunduks ka madala valulävega inimesele parem lõpuks. Praegu me loendame elurikkust Euroopa Kultuuripealinna raames ka - alguses, keskel ja lõpus. Sellega me saame tõestada, loodetavasti, et selliste võtete kasutamine reaalselt numbriliselt kasvatab elurikkust linnas ja miks seda elurikkust vaja on, see ei ole enam kellelgi teadmata. Kuidas tolmeldajad aitavad meil elada ja kuidas me ilma nendeta ei saaks ja kuidas see on kõik üks suur süsteem, mille osa inimene on ja mispärast see just ka linnas peaks olema. Tihti arvatakse, et elurikkus on maal, aga tegelikult kui vaadata, siis linnade ümber on monokultuursed põllud, kus kasvab vaid paar liiki, mis on elurikkuselt palju kaugemal kui linn. Ja linn iseenesest pakub inimesele palju võimalusi ja see pakub ka liikidele palju võimalusi, sest siin on palju selliseid nurgataguseid. Meie ülesanne on seda neile võimaldada.

Viimane aeg on näidanud seda, et kui avalikus ruumis tehtavad muutused avalikult välja rääkida ja inimestega arutada, siis neid võetakse kergemalt vastu. Tartu kultuuripealinna 2024 raames, kus me tõstame kesklinna parkide elurikkust, selle projekti üks väga suur osa on inimestega läbi rääkimine. Sama valemi järgi võiksid toimida kõik omavalitsused. Kui otsustatakse, et me linnas muudame hooldusvõtteid osaliselt, siis sellest inimestega rääkida, et kuulata ära, mis nad arvavad ja mis on ettepanekud. Võivad kerkida esile sellised mured, mille peale ise ei tule. Näiteks meilt küsisid allergikud, et me ei saa maale minna ja nüüd ei saa ka linnas olla. See võib olla mingis osas utreeritud, kuid see võib mingis osas ka tõsi olla – niikaua kui sa ei ole allergik, siis sa ei tea seda. Seal aitab aga see, et võetakse kätte ja mõõdetakse ära allergeenide sisaldus õhus, mida niikuinii ju tehakse ning siis saab neid andmeid võrrelda. Oluline on see, et inimestele ei surutaks peale, vaid nendega arutatakse, põhjendatakse ja selgitatakse võib olla mitu korda. Hea on, kui selliste projektidega töötavad koos maastikuarhitektid, ökoloogid ja botaanikud, sest igaüks näeb seda teemat oma erineva külje pealt ja kokkuvõttes saab siis hea projekti, kus kõik küljed on läbi mõeldud.

Elurikas keskkond eraaias ja avalikus ruumis võib olla rajamise põhimõtete poolest ei erine, aga skaala on erinev. Ja võib olla ka see, et üks on eraaed, kus külastajate arv on piiratud, teine on väga suur aed, kus külastajaid on lugematu hulk. Aga need põhimõtted, et kasutada kodumaiseid liike, või suunata kooslust liigirikkuse poole, kasutada võimalikult palju sademevett kastmiseks - säästlikkuse põhimõtted on samad. Suures skaalas on see, et tuleb arvestada, et see igapäevane sekkumine ei saa olla nii suur, sest alad on suured. Näiteks koduaias sa saad sulle ebasobiva taime välja rohida, siis avalikul alal tuleks seda kooslust sättida nii, et neid seal võimalikult vähe oleks või teha algushooldust. Avalikul alal päris nii ei saa, et me sel aastal ei niida ja vaatame, mis juhtub. Inimesed reageerivad kohe. See kõik peab olema avalikum ja läbiräägitud. Koduaias võib võib-olla julgemalt katsetada.

Lihtsalt töö ja õppimise käigus on mulle ja mu kolleegidele saanud selgeks, et elurikkus ja liigirikkus on osa heast linnaruumist ja keskkonnast. Kui me, maastikuarhitektid, räägime elurikkusest, siis me ei räägi ainult bioloogilisest mitmekesisusest. Me räägime ka inimesest. Mida elurikkam on see keskkond taimede, loomade ja putukate mõttes, seda elurikkam on ta ka inimese mõttes. Siis erinevad inimesed leiavad seal kohti, leiavad seal, mida teha ja õppida. Inimene kaugeneb loodusest ja selleks, et näha mingisugust taime, pead sa sõitma kuhugi rabasse. See koroonakriiski näitas väga selgelt, kuidas metsateed ummistuvad, sest kõik sõitsid linnast välja. Aga see sama loodus saab olla mingisuguses skaalas ka linnas sees, sa ei pea teda välja tõrjuma. Sa lihtsalt pead selle loodusega koos toimima. See on kuidagi nii lihtne ja loogiline mõte, või lihtne eluviis, et me lihtsalt elame selle järgi ja püüame neid keskkondi luua selliseid, et endal on hea, aga teistel oleks ka hea. Kõigil liikidel siis, inimliigil sealhulgas.