VIDEO JA INTERVJUU: Igaühe looduskaitse ǀ Tiia Morfin: Elurikas tarbeaed

Liigirikas aed ongi l i i g i r i k a s aed. Aiandusinimesed ütlevad ka segaaiandus või -viljelus. Sul on maitsetaimed, lilled, köögiviljad, umbrohud – kõik kasvavad segamini. See annabki liigirikkuse, erinevad sordid. Siis ongi võimalik erinevatel kasuritel ja kahjuritel seal elada. Ma püüan suht segamini kasvatada ja ma jätan ka umbrohte kasvama, sest mõned umbrohud on väga maitsvad. Või siis väga kasulikud taimekaitseks. Lihtsalt kasvata kõike segamini ja ära ole liiga hoolas, siis ongi liigirikas aed.

Liigirikka aia valem on laiskus ja lohakus. Kui sa oled perfektsionist, siis unusta ära, et sinust saab liigirikka aia omanik. Siis on keeruline seda luua. Sa pead lihtsalt laskma murul kasvada ja ma arvan, et muru niitmine on kõige suurem asi, milles peab ennast tagasi hoidma. Isegi minul on sellega raskusi aeg-ajalt. Minu arust on muru niitmine kõige keerulisem asi, mida üldse teha saab. Tohutud töötunnid on võimalik kulutada muru niitmisele, ilma et sa saaksid sealt midagi. Süüa see ei sünni, suhu sa ei saa midagi panna, vaasi ei pane. Mitte midagi ei ole. Saad ainult mingi muruplatsi ja töötad tunde ja tunde. Sõidad Tallinnast Võrru, sul on seal aiamaa, hakkad seal niitma, niidad seal terve nädalavahetuse ja siis sõidad Tallinnasse tagasi. Kõige töömahukam peenar, mis sul aias on, on muru.

See ei olnud üldse nii, et ükspäev ärkasin üles ja mõtlesin, et nii teengi. See on pikem protsess olnud. Ma olen ise muutnud oma mõttemaailma ikka väga palju, sest ma olen algselt korraliku aianduskooli taustaga ja kõik mürgitamised ja kogu selline intensiivpõllumajandus. Ma tean sellest kõike, ma olen selle sees olnud ja õppinud. Ma olen vaikselt muutnud oma aia liigirikkaks, kuna ma näen, et see toimib niimoodi paremini. Ma ei pea nii palju vaeva nägema, nii palju tööd tegema oma aias. Kui ma natukenegi süvenen sellesse, kuidas need taimed omavahel üksteist toetavad. Mida rohkem erinevaid taimi sul seal aias kasvab, seda raskem on kahjuril seda taime üles leida. Samas on sul ka seal kõik need kasulikud putukad olemas. Kui sa kõike segamini kasvatad, siis sa ei pea neid mürke ja keemilisi vahendeid kasutama nii palju. Mürk võib ka olla looduslik taim ja ma pigem kasutangi selliseid looduslikke taimekaitsevahendeid.

Tegelikult ma ei ole pidanud [liigirikka aianduse peale üle minnes] millestki loobuma, ma olen pigem võitnud. Ma olen võitnud selles, et ma ei pea enam nii palju tarbima. Muidu oli see, et ma läksin kuhugi laadale või aiandisse, siis ma tahtsin kõike endale kokku osta sealt – uus taim, uus sort. Nüüd mul on need vanad sordid ja taimed ja ma otsin neid. Ja kui ma leian laada pealt selle ühe vana sordi, siis olen õnnelik. Ja ma tulen koju ühe taimega, mitte 20-30 erineva uue taimega, millest järgmiseks kevadeks on võibolla ainult viis tükki alles.

Tiia Morfini aed, maitse- ja ravimtaimed.

Ma põhiliselt kasvatan palju maitse- ja ravimtaimi, põliseid talulilli, mul on kollektsioonaed põlistest talulilledest. Ja söödavaid taimi, sinna hulka kuuluvad ka mõned umbrohud. On ka köögiviljaaed, köögiviljadest on mul 95% põlissordid. Need ei ole kõik Eesti omad, vaid on sorte üle maailma, sest Eestist ei ole kõiki köögivilju võimalik saada. Mu nägemus on see, et ma saaksin vähemalt selle taimse poole enda aiast. Üks pool on muidugi kasvatamine, teine on säilitamine, et oleks kevadeni köögivilju. Ja loomulikult ma võtan võimalikult palju seemneid oma aiast. Ma praktiliselt ei osta üldse seemneid.

Tiia Morfin oma köögiviljaaias.

Ma arvan, et liigirikka aia loomine on igaühe jaoks kõige lihtsam. Keerulisem on luua monokultuurset aeda, kus kasvab üks sort või liik. Minu aias ikka hakkavad kasvama erinevad taimed, küll till külvab ennast või muu malts. Mul on hästi palju üheaastaseid taimi, mis külvavad ja elavad oma elu mu aias.

Ma võin aednikuna öelda, et see ei ole nii, et ma ühe aasta teen ja siis on aed valmis. Siis sa saad steriilse aia. Peadki otsustama, kas tahad steriilset aeda, mis on kastidesse tehtud, steriilse mullaga, F1 sortide ja liikidega. Või tahad looduslikumat ja hakkadki vaikselt otsast pihta. See looduslik aed võib ka linnas olla, või ükskõik kus või kellele. See on juba sinu enda peas kinni, et millisena sa oma aeda näed. Kui sa tahad sellist looduslikumat aeda, siis sa pead olema natukene laisk ja lohakas. Teisiti see pole võimalik.

Laiskus ja lohakus tähendab, et ma lasen loodusel oma elu elada ja end ise kujundada. Lasen seemnetel valmida ja ülesvõetud umbrohu jätangi peenra vahele mullale toiduks. Iga nüanss on oluline selle laiskuse ja lohakuse juures. Ega looduses ka ei ole nii, et sügisel tuleb vanajumal ja koristab kõik ära, et kevadel puhtalt platsilt alustada. Oluline on aias see, et sa ei saa sealt ainult võtta, vaid pead ka sinna andma. Aias kui sa kasvatad oma köögivilju, lilli või isegi muru, siis ka murule pead midagi tagasi andma. Süüa, juua, õhku. Seetõttu ma panengi oma aia jäägid tagasi mulda, sest muidu ma ei saagi sealt midagi tagasi.

Sinul on suur maa-ala, ent igaühel sellist õnne ei ole ja võibolla on vaid paar ruutmeetrit. Siis pigem tuleks liigirikka aia unistusele käega lüüa?

No ütleme nii, et minu aed on ka veel täitsa pisike. Aga kui sul tõesti on aed linnas, üks kast või ruutmeeter, siis tegelikult ei ole vahet. Liigirikkust ja looduslikku lähenemist saad ka ruutmeetri peal kasutada. See ruutmeeter on võimalik samamoodi lahendada nagu hektar või 100 ruutmeetrit. Samamoodi võid köögivilja kastis lasta tillil õitsema minna. Ei pea tervel tillireal laskma õitsema minna, aga kasvõi ühel taimel. Kui sul tekib komposti või vanu taimi, mis oled mujalt ära võtnud, need taimed võib samamoodi sinna ühte ruutmeetrisse tagasi anda. Üks ruutmeeter, hektar või kümme hektarit – ei ole vahet.

Taimede õitsema laskmine on hea sellepärast, et siis ei pea järgmine aasta seemneid külvama. Kui lasen enda aias tilli, söömiseks punast aedmaltsa, koriandrit, saialille, kosmost, mooni, kindlasti veel midagi õitsema, siis nad külvavad end ise ja mul kaob see töö ära, et ma peaks neid järgmine aasta uuesti külvama. Loomulikult ma võtan igaks juhuks seemneid varuks ka, et kui ei tule üles. Aga põhimõtteliselt see aed hakkab ise tööle. See ei teki ühe aastaga. Üks põld on mul viis aastat vana ja see on hakanud ise niimoodi tööle, et taimed hakkavad ise kasvama ja sa ei pea sinna enam külvama.

Lilleniidu tegemine on nagu lillepeenra loomine, mis ei tule ühe aastaga. Kindlasti on taimi, kes paremini hakkama saavad nagu siberi võhumõõk. Kui sa istutad ta suvaliselt heina sisse, siis ta saab hukka. Ta tahab ikkagi hoolt saada. Niidutaimi ma soovitan tuua seemnetena, kullerkuppu või nurmenukku. Ikka selliseid ilusaid. Aga mina soovitan korjata seemneid. See tähendab seda, et sa pead teadma, milline see taim näeb välja siis, kui ta on ära õitsenud, et osata neid seemneid korjama minna. Ja siis külvad, aga sel juhul tuleb niitu ka hooldada.

Niitu hooldatakse kord aastas – niidetakse maha ja koristatakse. Niidu hooldamine on hoopis teistmoodi kui aia hooldamine. Aga mul on aia ümber sellised niidu alad, kuhu ma olen juurde istutanud ja külvanud niidutaimi, et niit oleks liigirikkam. Aga taimed tulevad ise ka. Kui niitma hakkad, siis juba tulevad ka. Näiteks siin samas on mul maarjahein, kui seda niidad, siis tuleb maarjaheina lõhn, kumariini lõhn. Ma ei kujutaks ette, et ma hakkaksin teda sinna istutama. Kui sul on linnaaed ja sa tead milline maarjahein välja näeb, siis mitte midagi ei juhtu, kui sa sealt ühe endale välja kaevad. Mida ma ei soovita üldse välja kaevata, on looduskaitse all olevad taimed, ka käpalised. Kuigi ma olen mõne käpalise päästnud teetöödelt. Näen, et on teetööd ja käpaline kasvab kraavis, siis ma olen ta ümber istutanud endale lähemale, muidugi sobivasse kohta. Sa pead teadma seda kasvukohta.

Ega aias ka ei saa tuua kõiki suvalisi taimi endale aeda ja loota, et nad kasvama lähevad. Kui ma elan savikünka peal ja loodan, et seal hakkavad liivataimed, nõmmekannikesed või nõmmnelgid kasvama, siis noh ........ Sa pead vaatama, et see koht, kuhu sa selle loodusliku taime tood, et sul on samasugune kasvukoht kodus ka. On muidugi selliseid, kes saavad igal pool hakkama. Raudrohi näiteks kasvab mu teada igal pool.

Muruplatsist on juba lihtne alustada. Mina vaataksin selle koha, kuhu sa tahad peenart ja kataksin selle peenrajao kinni. Kui sa tahad kohe, siis pead kaevama. Aga kui sul on natukenegi aega ja viitsimist oodata, siis minu soovitus on teha seda sügisel, katta see ala kinni, sinna võid peale panna selle sama muru, mis sa maha niidad. Korjad kokku selle heina selle paned sinna peale ja siis võid veel tuua poe tagant pappkaste, laotad need alla, katad kinni. Mina olen katnud vana koormakatte või peenravaibaga, isegi vanade voodilinadega võid katta. Vanad linased voodilinad paned maha, paned heina peale, sügisel on lehed, mida saab ka peale panna. Jätadki ta seisma ja siis juba kuu aja pärast on teda hulga lihtsam kaevata. Järgmisel kevadel on sul juba ettevalmistatud maa, mida on väga lihtne harida. Kui praegu sellest murust hakata peenart rajama, siis peaksid selle põhimõtteliselt ära koorima. Sealt ei ole võimalik teistmoodi kõiki neid juuri kätte saada. Aga siis sa kaevad ära kogu huumuse, kogu toidu. See tähendab seda, et kui sa võtad 10 cm muru ära, siis pead tooma 10 cm asemele tooma, et sinna üldse midagi teha. Pigem planeeri pikemalt selliseid asju. Mõne väikese jupi loomulikult jõuad läbi kaevata. Aga kui sul on juba kolm või neli ruutmeetrit, siis pigem kata see kinni ja kuluta see aeg pilvede vaatamiseks ja murul pikutamiseks. Loomulikult, kui sulle meeldib trenni teha, siis trenni mõttes võid terve oma aia üles kaevata.

Kui sa paned kevadel, siis juba sügisel on kaetud ala kasutuskõlblik. Pikaajalised umbrohud ei hävi poole aastaga. Pigem peaks siis olema üks aasta. Kui sul on naadi ja orasheina väli, siis peaks olema isegi kaks aastat. Siis nad hävivad.

Kui sa katte üles võtad, siis hakka istutama! Peale katte eemaldamist näed kõdunenud muru või rohelist massi - see on kompost. Sa võid selle läbi kaevata või kohe istutada taimi, edasi on väga lihtne. Kõige keerulisem on see katte maha panemine ja ootamine.

Kokkuvõttes alustava aedniku esimesed sammud: mina teen niimoodi, et ma valin selle maatüki, kuhu tuleb peenar ja ma katan selle kinni. Rohuniitega, papitükkidega, vanade voodilinadega, koormakatetega, ükskõik mis materjal kätte satub. Katad kinni vähemalt paariks kuuks või paariks aastaks, kuidas sul kannatus on. Edasi on sul juba peenar.

Liigirikas aed annab kõige rohkem sulle endale. See hakkab sinust endast pihta. Kui sa ise oled oma aias õnnelik, siis on maailm juba ühe õnneliku inimese võrra rikkam. Minule ongi see kõigi erinevate sortide, taimede liikide kasvatamine andnud palju erinevaid maitseid, lõhnu. See ei ole ainult õnnestumised teineteise järel. Igal aastal on mingi jama ka, ega ma sellest ei pääse. Aga see käibki looduse juurde. Sa õpid kogu aeg ja iga aasta oled järjest targem. Ma katsetangi mingit varianti ja kui see ei toimi, siis ma proovin uuesti või teistmoodi. Ma ei ütle, et kui nüüd välja ei tule, siis ära üldse proovigi. Sellise aia loomine on protsess ja sa ei saa seda ühe aastaga kindlasti valmis. Minu jaoks on minu aed minu elu. Maitsed, lõhnad. Neid ei saa suure põllu pealt, kus on monokultuurid. Minu vend näiteks on köögiviljakasvataja ja temal on juba suhteliselt liigirikas aed, tal on neid sorte nii palju. Tegelikult läheb ka see köögiviljandus sedamoodi, et inimesed tahavad järjest rohkem saada erinevaid sorte. Vanad põlissordid tulevad jälle tagasi, sest neil on maitset, lõhna. Muidu kõik maitseb ühtemoodi.