Võrumaa koolide ja lasteaedade hüpe mahedasse koolitoitu

Mis viis teid mõttele tuua koolidesse rohkem mahetoitu?

Margus Timmo: Kasvatasin juba mõnda aega mahedat mustsõstart. Saagid olid toredad, ajapikku arenes ka töötlemise pool, hakkasin ringi vaatama koostöövõimaluste järgi. Ideaalis tahaks ju oma mahemarju müüa just siin kohapeal, et mitte maheda toodangu väikest jalajälge kauge transpordiga ära nullida. Parasjagu koostati Setomaa valla arengukava ning selle käigus toimus mitu head kaasamiskoosolekut - viskasin ühel neist õhku mõtte muuta Setomaa vald mahealaks - sealsamas koguneski kokku esialgne mõttekoda ja lõpuks saigi valla arengukavasse ja visiooni sisse eesmärk muuta Setomaa vald mahealaks. Samal ajal kuulutati välja esimesed Võrumaa mõttetalgud Vunki Mano, kus vormisime juba konkreetsema plaani alustada mahetoodangu kohaliku nõudluse kasvatamist koolitoidust.

Kaja Kesküla: Lõuna-Eesti Toiduvõrgustiku tegemiste kaudu sattusin 2018. aastal Taani, kus tutvusin Kopenhaageni House of Food algatusega, kes on viinud 90% haridusasutuste toidutoorainest mahedaks. Samal ajal viis elu mind kokku Rõuge kooli lapsevanematega, kes otsisid võimalusi muuta tervislikumaks kohalik koolitoit. Mina andsin infot, millist toorainet saaks mahedalt soetada ja üheskoos Britt Vahteriga tegime arvutused, millised oleksid kõige kergemini asendatavad tootegrupid. Esimesed tooted olid kartul, makaronid, kaerahelbed ja munad - nende asendustega saime juba laias laastus 20% mahetoorainet kätte.

Britt Vahter: Rõuge põhikooli mahetoidu idee sündis algselt lapsevanemate peas, mõttega liitusid peagi kooli kokad, juhtkond ja kohalikud maheeksperdid. Soovisime pakkuda lastele tervislikumat toidulauda, aga samas ka tagada seda, et meie kodupiirkonnas oleks rohkem mahetootjaid ja et mahemaad laieneksid. Esimesel selleteemalisel arutelul sai selgeks, et mahemuutust tuleb alustada peast, sest hirmud ja uskumused, mis mahedaga seostuvad, on tugevalt juurdunud.

Raul Kudre: Vallavanemana kinnitan allasutuste toitlustuse arveid ja juba mõnda aega hakkas silma, et kohapealsete juurviljade asemel allkirjastan ostusid peamiselt Poolast, Hollandist ja Hispaaniast. See tekitas tunde, et midagi peaks muutma. Oli ka mõtteid, et peaks jõuliselt sekkuma ja tegema kohapealse tooraine ostud valla allasutustele pool-kohustuslikuks, aga pikaaegse omavalitsusjuhina tean, kuidas käsukorras toimuvad muutused tunduvad küll lihtsad, aga ei ole enamasti kuigi pikaealised. Kui valla arengukava aruteludel tekkis tugev algatus mahepiirkonna edendamise osas, siis liikusime selle mõttekojaga edasi juba natuke laiemalt. Kaasasime kogu piirkonda tervikuna - sõlmisime Võrumaa Arenduskeskuse ja Setomaa Liiduga hea tahte kokkuleppe kohaliku, tervisliku ning maheda toidu ja tooraine suuremaks kasutamiseks Võru maakonna haridusasutustes. See puudutab 46 kooli-lasteaeda ning räägime u 5500 lapsest, kelle koolitoit aastaks 2024 võiks vähemalt 20% ulatuses olla kohalikust mahetoorainest. Mõned koolid muidugi seavad juba ambitsioonikamaid eesmärke.

Milliseid takistusi olete kohanud? Milliseid müüte tuli murda? Mis on kõige raskem?

Margus Timmo: Pärast Vunki Mano loometalguid oli selge, et ilma siduva kokkuleppeta on väga keeruline edasi rääkida. Käisin ükshaaval kõik omavalitsused läbi, tutvustasin koolide mahetoidu plaane - eks uue asja suhtes oli esialgu umbusaldust kõvasti, see ei olnud mingi üllatus. Seda nägin kohe, et idee tuleb mul endal ellu viia, aga minu eesmärk oli saada sotsiaalne kokkulepe, et kohalikud omavalitsused ei hakkaks vastu töötama.

Kaja Kesküla: Algusest peale oli selge, et lisaks poliitilisele kokkuleppele on võtmeisik koolide mahetoidu suurendamise osas koolikokk - kui kokad ideega kaasa ei tule, siis ei ole lootust kuhugi jõuda. Samas on koolikokkade palgatase meil pigem madal ning mahetooraine tellimine tähendab vabatahtlikku lisatööd, mis miinimumpalga lähedase töötasuga ei ole teab mis motiveeriv. Õnneks saime kampa kohaliku hulgilao, kes oli valmis tellima sisse mahetoorainet nii, et kokkadel oli soovi korral võimalus kõik tooraine ühest kohast tellida. Osa kokki otsisid ka ise kohalikke mahetootjaid juurde oma kontaktide kaudu.

Britt Vahter: Peamised eelarvamused, mis vajasid kontrollimist, olid seotud hinnaga (mahe on liiga kallis) ja kvaliteediga (mahejuurviljad on väikesed ja ussitanud, mahe on teistsuguse maitsega ja lastele ei meeldi). Et edasiliikumine oleks võimalik, selgitati esmalt välja, kuivõrd nendel hirmudel alust on. Selleks vaadeldi, milliseid tooraineid kooli köök enim kasutab ning milline on nende puhul mahe- ja tavatooraine hinnavahe. Selgus, et nelja toiduaine lõikes – kartul, muna, makaron, kaerahelves – olid hinnad võrdlemisi sarnases suurusjärgus. Seega otsustatigi alustuseks võtta mahedana kasutusele just need neli toorainet. See muudatus tõi laste toidulauale juba 20% mahetoitu ning lisakulu oli õpilase kohta vaid 50 senti kuus.

Raul Kudre: Kuna otsustasime algusest peale, et kaasame võimalikult laia ringi inimesi, siis esimestel koosolekutel tekkis meile väga palju küsimusi niiöelda tavapõllumeestelt - miks eelistatakse mahetootjaid ja luuakse neile eeliseid, kas ühe piirkonna üleminek mahetootmisele on üldse realistlik jne. Ühtlasi sai selgeks, et ega tegelikult ei ole ülevaadet, millises ulatuses üldse kohapeal pakutavat toorainet saada oleks kui me räägime aastaringsest varustatusest. See kaardistamine on suur töö. Meie eesmärk ei ole ju hankida mahetoorainet iga hinna eest Eesti teisest otsast või sootuks välismaalt - see et koolitoidu tooraine oleks kohapealne on vähemalt sama tähtis kui see, et see oleks mahedalt toodetud. Kolmas probleemide blokk on muidugi see, et allasutused on harjunud kogu tooraine tellima ühest kohast ühe näpuliigutusega. Minu hinnangul ei tohiks olla kuigi palju keerulisem teha ühe telefonikõne asemel kaks või kolm, aga tundub, et nii lihtne see ei ole.

Võrumaa koolide-lasteaedade mahehüppe eestvedajatega rääkis ja pani mõtted kirja ELFi igaühe looduskaitse tegevuste vedur Mari Kaisel.

Lisaks saab Võrumaa koolide mahehüppest lugeda Mahelehest.