Millised on RMK (raiumise) kohustused riigi ja klientide ees?

Tõnisson sõnastab selgelt riigimetsa majandaja varem ähmaselt sõnumitest läbi kumanud hirmu: kui siinkohal VEPide osas järeleandmise teeme (jättes ültlemata, et vääriselupaikade leidmine ja kaitsemine on riigi ja RMK enda poolt ammu võetud kohustus), siis mõtlevad looduskaitsjad kiiresti uue teema (näiteks kaitsealuste liikide leiukohad) ning asuvad sellega uusi alasid majanduslikust kasutusest välja puksima. Seda kuni lõppmänguni, kus kogu metsasektor hääbub täielikult ja metsast elatuvad inimesed peavad õppima uued ametid. Sellisest hirmust tulenevalt on tarvis vastu seista ka survele hoida paremini meie viimaseid põlismetsa kilde.

Loos on mitmeid viiteid metsanduse rollile üldises tööhõives ning kohustusele täita puidumüügi kokkuleppeid partneritega. Mis on siin see oodatav lõppjaam? Vaatasin ilmunud teatmikest järele, et 2006. aastal raius RMK 2,6 miljonit tihumeetrit puitu, tosin aastat hiljem 4,3. 2006. aastal töötas metsasektoris 41 900 inimest ja 2018.oli neid 36 200. RMK enda töötajate arv vähenes umbes samal ajal nii 400 inimese võrra. Arusaadavalt on sellise suhtarvu muutuse taga mehhaniseerimine, digitaliseerimine ja sellest tulenev efektiivsuse kasv. Ent see tõstab paratamatult ka küsimuse, kui kaugele oleme valmis raiumise intensiivsusega minema, et samale hulgale aina kasvava efektiivsusega töötajale tööd pakkuda. Kas see piir on kaitsealuste liikide leiukohad ja vääriselupaigad? Kas need on kõik need inimestele armsad kodumetsad üle Eesti, mis peavad nüüd panustama RMK tarnelepingute täitmise eesmärki? Ja kui kõik see tehtud, siis kuhu edasi?

Proovin sõnastada ka paljude eestimaalaste hirmu neis asjus: RMK "uuendab” (ehk lageraiub) kõik “majandusmetsad” 10 aasta jooksul peale raieküpseks saamist. See kinnistaks lõplikult polaarse olukorra, mille eest Soome ja Rootsi looduskaitsjad aastakümneid tagasi hoiatasid - metsad on kas range kaitsega alad või lühikese raieringiga steriilsed puidukasvandused, kus pole rähne, torikseeni, paljusid pisisamblike ega muud erilist metsaelu. See tähendab, et valdav osa riigimetsast on pidevalt raiesmik, noorendik või tihe keskealine mets ning isegi maal elavad lapsed saavad tõelist metsa näha vaid bussiekskursioonil kaitsealale. See tähendab, et suur osa tuttavlikust Eesti metsast muutub pöördumatult ühetaoliseks tootmismaaks, neelates ka näiteks üle 200 aasta segamatult seisnud Hiiumaa männikud ja sügavad Lõuna-Eesti orud, mis nautisid metsikust oma maastikulise eripära tõttu.

Looduskaitsjatena peame me igasugu otsuste vundamendiks ettevaatuspõhimõtet ning teaduspõhisust. Tundliku metsaelustiku ebasoovitav käekäik Eestis on piisavalt dokumenteeritud, loodusmetsa vähenemine ning selle tendentsi ohtlikkus hästi teada. Ka Euroopa roheleppes seatud eesmärkide täitmise valguses pole miskit halba olukorras, kus vääriselupaiku on leitud ja kaitstud aastatuhande algul arvatust veidi rohkem ning ohustatud liikide leiukohtades keskkonda ebasoodsamaks tegevaid raieid ei tehta.

Väga oluline ja jätkuarutelu vajav põhimõte Kristjan Tõnissoni postituses on: “Kui ühiskond või huvigrupid ootavad RMK-lt enamat, kui sätestavad kehtivad metsamajandamise ja looduskaitse reeglid, siis saab RMK nendele soovidele vastu tulla niivõrd, kuivõrd see ei mõjuta RMK kohustuste täitmist riigi ja klientide ees.” Millised on need kohustused riigi ja klientide ees ning kuidas need on paika pandud? Mulle näib, et avalikkus ei ole saanud ses asjas kaasa rääkida. Ehk on aeg küps nende asjade üle avatult arutleda, pannes selle juures minimaalselt pausile vääriselupaikade määratluste üle vaidlemise, uute kohustuste võtmise klientide ees, dividendide ootused ja raied inimestele olulistes metsades.

Vääriselupaikade määramisest

Lisaks tahaksin ära õiendada ka ühe kaalukama väite Kristjan Tõnissoni loos: “Arvutustes võeti aluseks Eesti Loodusuurijate Seltsi (LUS) projektis saadud VEP-de väljatulek LUSi eelvalimist, mis väidetavalt on 36% ning liideti sellele veel 26% väljaspool eelvalikuala leitud VEPd. Tulemuseks saadi 5700 ha hävitatud vääriselupaiku. RMK kogemusele tuginedes ei ole suures eelvalimis VEP osakaal 36%, vaid see jääb suurusjärku 12%.” Nende protsentide peamine erinevus tuleneb LUSi ja RMK eelpäringu kriteeriumite erinevusest, sest RMK on kaasanud valikusse rohkem madalama vanusega metsi ja samas välja jätnud (väga) vanad, aga varem tehtud hooldusraietega metsad. Vastavalt VEPide määramise juhendile ei ole viimastel aastakümnetel tehtud üksikpuude raie vääriselupaika välistav tunnus, kui seal on säilinud loodusmetsale omane struktuur ja esinevad tunnusliigid. Samuti tuvastas auditeerija Nepcon RMK FSC auditi käigus, et RMKl on probleeme vääriselupaikade määramisega. Lisaks on LUS leidnud ja kirjeldanud kümneid vääriselupaikasid, kus RMK hinnangul VEPi tunnused ja liigid puuduvad, kuid Keskkonnaamet on seal siiski kinnitanud VEPi olemasolu. Kõikide LUS uute VEPde hulgast on Keskkonnaamet pidanud õigesti määratuks ja lisanud VEPde registrisse 95-97 % juhtudest ning välja jäänud 3-5% on tegelikult väga väärtuslikud metsaalad.

RMK on samuti tunnistanud puudujääke oma töötajate täiendkoolitamises vääriselupaikade määramise osas. Sellega küll väidetavalt tegeletakse, mis on igati tervitatav. Samas on Tõnissoni mainitud 12% (vt eelmine lõik) ilmselt tugev märk ka ebapädevusest. Vääriselupaiga määratlus ei ole siiski kellegi subjektiivsel hinnangul põhinev paik nagu sellel näida tahetakse lasta, vaid üsna selgete kriteeriumidega määramisotsus. Vahel on lihtsalt vaja pisisamblike äratundmiseks silma treenida, et määrang hästi välja kukuks.

Aga lõppmängu juure tagasi tulles: Eesti Keskkonnaühenduste Koda kirjeldas oma nägemuse metsade majandamise ja vanade loodusmetsakildude hoidmise asjus 2018. aasta sügisel metsavisioonis. Kutsun kõiki seda taas seda mõttega lugema, kaasa mõtlema ning metsa asjus kaasa rääkima.

Postituse autor: Siim Kuresoo, Eestimaa Looduse Fondi metsaprogrammi eestvedaja