Eleni metsalugu

5 aastat tagasi soetasime abikaasaga vana maamaja Raplamaale Juuru lähistele. Siin oli maja ühelt poolt metsaga ümbritsetud, teisalt viljapõllud. Kuna see vana talukoht oli läbi erinevate aegade ja meelsuste palju räsida saanud ja omanikke vahetanud, siis talu ümbert oli väga palju hektareid metsa ja põldusid jupikaupa maha müüdud. Ka metsamaad ja lageraiet tehtud. Aga on üks osa, mida ei ole puututud...

Minu abikaasa on endine metsavaht ja tunneb puude elukaart, tervislikku seisundit ja sotsiaalset käitumist (kui nii võib puude kohta öelda). Me oleme koos kõik need lageraiutud, noorendikuga ja raugaeas metsatukad läbi käinud ja uurinud puid. Vana metsaga kinnistu vanus võib kõige suuremate ja väärikamate puude vaatlusel ulatuda 70-80 aastateni. Tegu on kuuskede ja mõningate kaskedega.

Nüüd, kogenenuna ja ise juba vanemana, oskan näha ja hinnata metsa kui head naabrit, kellega võib minna juttu ajama. Või siis teraapiat saama, metsateraapiat. Ma arvan, et see on Eestis sama väekas kui Jaapanis.

Vanal metsal on olnud pikk elu. Vahel ma mõtlen mõnda suurt kuuske vaadates, et mida kõike sinu silmad näinud pole ja kõrvad kuulnud. Kes siin metsas on kunagi redutanud, oma vara peitnud....? Kui vana siis sina, vana kuusepuu, olid?

Mulle meeldib nuusutada suurte kuuskede tüvedel immitsevaid vaigupiisku, panna põsk ja kõrv vastu puud ja kuulata, mis helid sealt kostuvad.

Seesama mets vanade kuuskedega, sealt on ka üle käinud tormimurd. Umbes kümme või nii aastat tagasi. Kohati on langenud puud risti-rästi maas, suured kuivanud oksad turritavad püsti nagu dinosauruste luukered. Me oleme nüüd perega viimastel aastatel talviti seal metsas lõket tegemas käinud ja natuke seda langenud puuderägastikku korrastamas.

Väärikalt vananeda ja poputatud hoitud saada on meie kõigi soov. Mets tahab samuti seda. Eks me seda jõudumööda talle pakume ja häid naabrisuhteid hoiame.

Loo autor: Elen (41)