ELF: Monokultuurne mets soosib üraskite levikut

Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esimees ja entomoloog Urmas Tartes kinnitas ELFile, et kuigi viimastel aastatel on üraskite arvukuse hüppelist tõusu hoogustanud soojemad suved, mille kestel areneb varasema ühe põlvkonna asemel 2-3 põlvkonda, soosib üraskite levikut ka ühekülgne intensiivselt majandatud mets. Probleemiks on põuased suved, mis on nõrgestanud puude kaitsevõimet. Samuti tekib heitlikes ilmaoludes ennekõike majandusmetsades rohkem tormimurdu.

Neid väiteid kinnitab ka mõne aasta eest tehtud uuring üraskikahjustuse keskmes olevas Tšehhis, kus analüüsiti üraskite levikumustreid ning jõutud järeldusele, et üraskid liiguvad ennekõike majandusmetsadest kaitsealadele. Selle kohta saab lähemalt lugeda temaatilisest teadusartiklist: https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0378112715005940.

Üraskid on kogu aeg elanud ka Eesti metsades. Eesti metsad on õnneks veel piisavalt mitmekesised, mistõttu Euroopas tekkinud masspaljunemine meie metsadesse sellises ulatuses jõudnud ei ole. Kuid möödunud sajandist esineb ka meil näiteid, kus ennekõike majandusmetsas tekkinud tormimurrus on üraskite arvukus mõneks ajaks oluliselt tõusnud.

Väide, et üraskid tungivad kaitsealadelt majandusmetsadesse, on eksitav ega toetu tõenduspõhistele allikatele. Kaitsealadel saavad areneda üraskite looduslikud vaenlased, kellest paljud vajavad eluks surnud puitu, mida leidub just kaitstavates metsades suurel hulgal. Looduslikud üraskite vaenlased on rähnid (kaitsealune laanerähn on selles eriti tõhus), sipelgmardikad, üraskikärbsed jt, kelle elu sõltub paljuski erinevas lagunemise staadiumis surnud puidu pidevast olemasolust.

“Üraskite looduslikud vaenlased levivad ka majandusmetsa ning leevendavad sel moel üraskite arvukuse kasvu. Kaitsealad on paigad, kus loodusliku valiku käigus jäävad kasvama üraskitele vastupidavamad puud, millest on võimalik näiteks seemnete kogumise kaudu saada majandusmetsade tarbeks mitmekesisemat ja vastupidavamat istutusmaterjali,” selgitas ELFi metsaekspert Liis Kuresoo.

Metsaomanikel tasub üraskiprobleemiga tegeleda targalt ja läbimõeldult. Tsiteerides Keskkonnaagentuuri peaspetsialisti Heino Õunapi 2018. aastal peetud ettekannet: “Kui kahjustuskolle ei ole suur, on parem seda üldse mitte torkida, kui teha tõrjet valel ajal. Inimese sekkumiseta vaibub kahjustus enamasti ise paari aasta jooksul, inimese kaasabil võib see kesta aastaid“. Ettekannet saab näha siit: http://epkk.ee/wp-content/uploads/2018/11/Heino-%C3%95unap-Kas-ja-kuidas-saame-yraskikahjustusi-ennetada-1.pdf

ELF tänab kõiki metsaomanikke, kes hoolivad oma metsast ja pakuvad meile kõigile võimalust raskel ajal metsast kosutust leida.