Elurikkus ununeb, kliimamuutus lõhestab: ülevaade Eesti erakondade Europarlamendi valimisprogrammidest

Kui mitmed programmid sisaldavad segapudru sisepoliitikast ja Euroopa Liidu tasandi küsimustest, siis Reformierakonna programm suudab läbivalt püsida EL-i tasandil. Kauneid lauseid looduse ja elurikkuse olulisusest on programmis mitmeid, samuti korratakse kliimaministri suust korduvalt kõlanud lauset, et “ühiskond peab toimima planeedi taluvuspiirides”. Samas aga kumab tekstist läbi, et vahest olulisemgi on “rohekasv” ja majanduslik konkurentsivõime - ka programmi keskkonnaosa algab väitega, et “Euroopa jaoks on rohereform võimalus uueks majanduskasvuks”. Vaadates programmi parajasti kokkupandava “kliimakindla majanduse seaduse” taustal, tundub tõenäoline, et Reformierakonna jaoks on sõnapaaris “kestlik majandusareng” rõhk siiski majandusarengul. Selle asemel, et leevendada kliimamuutusi praeguste poliitikatega, on programmis rohkem rõhku pandud kliimakindlusele, eriti just taristu ja hoonete kontekstis. On väga tervitatav, et programm tähtsustab hoonete vastupidavust pikaajalistele kliimamõjudele, kuid ainuüksi kohanemisega Euroopa Liit meeldivat elukeskkonda ei säilita, kui teisest otsast keskkonnakriise tagant kütab. Positiivne on aga soovitus kaitsta 30% maismaast ja merest, samuti toidujulgeoleku tagamine, kestlik liikuvus linnakeskkonnas ja ringmajanduse toetamine - loodetavasti seistakse nende lubaduste eest ka Europarlamendis päriselt. Loe programmi täpsemalt.

Eesti 200 keskkonnaprogramm algab sõnadega, et “Euroopa kliimaeesmärkide poole püüdlemisel arvestame inimeste võimaluste ja vajadustega”, samas aga ei tohiks me elada tulevaste põlvkondade arvelt. Lühikesest keskkonnarubriigist käivad läbi mitmed olulised mõisted nagu elurikkus, rohelised linnad ja roheline energia, kuid nende käsitlus jääb pinnapealseks. On positiivne, et Eesti 200 soovib “säästa metsi üleraiest, rabasid ülekaevandamisest”, kuid samas tekib küsimus, milline oleks nende püüeldav “mõistlik tasakaal jätkusuutliku metsamajanduse ja looduskaitse vahel”. Kliimateemal jääb silma seisukoht, et “kliimamuutuste pidurdamisel on esmatähtis süsiniku püüdmine ja ladestamine”. Hetkeks tundub nagu räägitaks carbon capture and storage tehnoloogiast (ehk fossiilkütuste põletamisel süsihappegaasi sidumisest ja maapõue ladustamisest), kuid järgmises lauses selgub, et süsiniku püüdmine ja ladestamine tähendab hoopis sedasama tasakaalu metsamajanduse ja looduskaitse vahel. Selgusest on asi kaugel.

Looduskaitse vallas soovitatakse algatada “elurikkuse, looduskaitse ja metsamajandamise strateegia aastani 2100” koostamine, mis kõlab iseenesest hästi, kuid strateegiad teatavasti ei ole EL-i süsteemis siduvad dokumendid. Väga tagasihoidliku ambitsiooniga on ka ettepanek loobuda Euroopas fossiilkütustel põhinevast energeetikast alles aastaks 2050. Loe programmi täpsemalt.

Kõige sisukam ja detailsem programm on Sotsiaaldemokraatidel. Kui mitmed parteid toovad välja, et keskkonnaeesmärkide saavutamine ei tohiks ohustada majandust, siis sotside arust tuleb olla ettevaatlik, et valitud lahendused, näiteks energiapöördes, ei kahjustaks elurikkust. Rohelist üleminekut nimetavad nad üheks kõige olulisemaks Euroopa Parlamendi ees seisvaks valdkonnaks. Programmis asetseb keskkonnateema küll pigem tagapool, kuid on siiski põhjalik, loosungid on neil (erinevalt mitmest teisest parteist) ka lahti seletatud. Üsna adekvaatselt saavad mainitud elurikkuse kaitse, toidujulgeolek, Läänemere kaitse, ringmajandus, säästlik ühistransport. Metsanduses ollakse vastu puitbiomassi põletamisele elektri tootmiseks, toetatakse metsade majandamist arvestades “elurikkusega, kohalike kogukondade vajadustega ja kliimaeesmärkidega”. Põllumajanduses soovitakse leida “tasakaalu põllumajanduse ning loodushoiu vahel”. Positiivne on õiglase ülemineku tähtsustamine (mitmed erakonnad olid küll kriitilised rohepöörde sotsiaalmajanduslike aspektide osas, kuid õiglast üleminekut positiivse programmina välja ei käinud). Sotside programmi detailsus peegeldub ka konkreetsete määruste ja strateegiate väljatoomises, näiteks toetatakse sotsiaalse kliimafondi loomist, põllumajandus tuleb viia kooskõlla “talust taldrikule” strateegiaga, jpm. Loe programmi täpsemalt.

Keskerakond paistab suhtuvat Euroopa Liidu kliimaeesmärkidesse kahtlusega. Programmis öeldakse, et kliimaneutraalsuse saavutamise puhul peame “selgelt võtma arvesse selle sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi”, samuti tuleb poliitilise ambitsiooni asemel lähtuda teaduspõhisusest. Mida aga selle all täpselt mõeldakse, jääb segaseks. Sõnastus justkui vihjab sellele, et Keskerakonna arvates on EL läinud kliimapoliitikas liiga kaugele ja peaks ambitsiooni vähendama, samas aga viidatakse teadusest lähtumisele, mis enamasti tähendab kliimapoliitikas hoopis ambitsiooni suurendamist. Samuti on segamini aetud Pariisi lepe ja Euroopa rohelepe, sest 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk tuleneb viimasest. Üldiselt on Keskerakonna keskkonnarubriik õhemapoolsem. Veel mainitakse hoonete renoveerimist, kiiret üleminekut taastuvenergiale (aga arvestades elanike huvide ja keskkonnaga), toidujulgeolekut, põllumajanduse vastupidavust kliimamuutsutele ning kalanduse olulisust. Elurikkust, looduse taastamist ega kaitset mainitud pole. See on ka ootuspärane, arvestades seda, et Keskerakonna eurosaadik Yana Toom hääletas hiljuti looduse taastamise määruse vastu. Loe programmi täpsemalt.

Isamaa erakonna puhul on programmilised seisukohad palju selgemad ja üheseltmõistetavamad. Kohe keskkonnarubriigi alguses öeldakse ära, et “Isamaa seisab põllumeeste, metsaomanike ja maaelanike huvide eest.” Kliimaväljakutsetega tuleb tegeleda, aga ainult majanduse konkurentsivõimet säilitades. Isamaa kehtestaks lausa “moratooriumi kõigile täiendavatele rohepöörde initsiatiividele, mis pidurdavad ettevõtlust ja majandust”. Metsandussektoris peetakse oluliseks vaid töötajate toimetulekut ning maaomanikele tuleb anda suuremat kompensatsiooni looduskaitsealaste piirangute eest. Ollakse kriitilised senise kliimapoliitika suunas, nõudes vabadust “käskudest ja keeldudest” ning “sundmehhanismidest”. Väärtustes suuresti turumajandusele ja ELi mittesekkumisele rõhuv erakond soovib aga kehtestada ka CO2 kvoodi hinnalae ja ulatuslikult suurendada Ühise Põllumajanduspoliitika eelarvet. Samas on ka näpuotsaga kiiduväärset: Isamaa toetab “algatusi, mis tagavad Läänemere kaitse” ja “põllumajandussektori keskkonnajalajälje vähendamist”. Loe programmi täpsemalt.

Erakond Parempoolsed sarnaneb paljuski Isamaale ning on valinud samuti alusväärtuseks vabaduse, mida nad mõistavad välise sekkumatusena (poliitfilosoofiast tuntud ka kui “negatiivne vabadus”). Vabadus ise otsustada ning ELi regulatsioonidele vastu seista väljendub Parempoolsete jaoks ka keskkonnapoliitikas, kus nad on vastu “rohesotsialismi pealesurumisele”, kaitstes eelkõige õigust eraomandi puutumatusele. Peamiselt viitavad nad metsaomanike õigustele metsa majandada, sest nende väitel “omanik hoolib rohkem kui keegi teine maa ja metsa püsimisest, viljakusest, taastumisest ja jätkusuutlikkusest”. Oma väljaütlemistes on nad siiski kraad Isamaast teravamad, kohati ka populistlikumad ja veelgi enam klišeedesse laskuvad (nt “oleme peremehed omal maal”, “vabadus on rohi sotsialismi vastu”, “ametnikud hoidugu inimeste elama õpetamisest”, jne). Kliimavaldkonnas tuleb samuti palju juttu sotsialismivastasest võitlusest. Otsused peavad olema teaduspõhised, mitte ideoloogiapõhised. Ümbritsevatest lausetest aga paistab, et eelkõige tuleb kliima- ja keskkonnapoliitikas lähtuda majanduslikust kasust. Kuivõrd on see teadus-, mitte ideoloogiapõhine lähenemine, võib igaüks ise mõistatada. Loe programmi täpsemalt.

EKRE programm on lühike ja loosunglik, konkreetseid viiteid EL-i tasandi algatustele napib. Ainus keskkonnast rääkiv lõik on pealkirjastatud “Ei roheäärmuslusele!”. Väidetav roheäärmuslus kahjustab majanduskeskkonda ja “paiskab suurema osa rahvast vaesusesse”. Energeetikas vastandub EKRE tuule- ja päikseenergiale ning toetab põlevkivienergiat ja tuumajaama. Ainus positiivsem lausepool on “rahvuskonservatiivid hoiavad loodust” - huvitav, kuidas? EKRE eurosaadik Jaak Madison on reeglina hääletanud vastu kõigile looduskaitset edendavatele määrustele. Loe programmi täpsemalt.

Arvestades seda, et Rohelised on ainus spetsiifiliselt keskkonnateemadele keskendunud erakond, on nende programm üllatavalt napisõnaline. Palju on Eesti sisepoliitikasse puutuvat, mis pole lihtsalt Euroopa Parlamendi valimistel relevantne (jutt Eesti-sisesest ühistranspordist, Eesti põllumajandusest ja metsast). Ülejäänud programmist, mis küll viitab EL-i tasandi poliitikale ja mainib olulisi märksõnu nagu energiaühistud, energiasääst, kliimakindlus, mürareostus, ringmajandus ja loodusressursside kontrollimatu kasutamine, jääb siiski pealiskaudseks. Mitmes kohas on ühte lausesse koondatud hulk teemasid, mida võiks eraldi avada ja selgitada. Kuigi osad lugejad oskavad tõenäoliselt eeldada, millised oleksid Eestimaa Roheliste täpsemad seisukohad EL-i metsanduspoliitikas, energiapoliitikas, kliimapoliitikas ja looduse taastamise vallas, oleks selle võinud siiski ka kirja panna. Loe programmi täpsemalt.

PS. Erakond KOOS ja riigivastases tegevuses süüdistatav Aivo Peterson oma programmis ühtki keskkonnateemat ei maini.

Analüüsi kirjutas ELFi kliimapoliitika ekspert Laura Vilbiks