Heinakõrs kasvand üle pea...

See kevad muutis meie arusaama maailmast ja selle toimimisest põhjalikult. Ka eesootav suvi tuleb tõenäoliselt teistsugune nii reisimise kui ka puhkuseplaanide osas. Mitmed on öelnud, et eriolukord raputas meid kõvasti ja tuletas meelde kaduvaid väärtusi - ja sundis meelde tuletama nii öelda pärisasju. Palju on näha maakodudes toimetavaid või lausa teadmata ajaks maale kolinud kaugtööd tegevaid inimesi. Tallinnas elavad tuttavad räägivad, et kartuli ja porgandi mahapanek on täna linlaste hulgas kuum teema.

Eestlase suvine unistus on astuda suvehommikul paljajalu kohvikruusiga pehmele madalale õuemurule. On loomulik, et me kohe maja ümber tahame mõnusat pehmet madalmuru. Samas on suuremates maamajades ikka neid aianurki, kuhu iga päev ei pruugigi astuda ja just need aianurgad võiks looduse ja lõppkokkuvõttes muidugi ka meie endi huvides jätta üldse niitmata või niita neid kord-paar suve jooksul näiteks vikatiga.

Vikatiga niitmine on mitmeti kasulik tegevus: lisaks pärandkultuuri elushoidmisele saame madala rohu ja trimmis käe- ning kõhulihased. Muru sees peituv elurikkus - pisimutukad nagu rohutirtsud, mardikad ja teised - jõuaks vikatikaare eest ilusasti minema jalutada, samas kui muruniiduk nad juba kasvõi oma tera poolt tekitatud õhupöörise tõttu sisse tõmbab ja ühtlase pudruna välja laseb. Vikatiga niites ei tekita me kunagi liigmadalat muru, mis võib kergesti juhtuda muruniidukiga niites. Liiga madal muru ei sobi jällegi murukõrrelistele ja valgele ristikule, küll aga võib aeda tuua sammalt ja võilille. Kokkuvõtvalt öeldes on vikatiga niitmine hea nii meie tervisele kui ka elurikkusele. Viimasel kümnendil on selgeks saanud, et looduslik mitmekesisus ehk elurikkus ei säili iseenesest mõistetavana ja meile ei piisa looduse kaitsmisest ainult looduskaitsealadel. Hoolimata kaitsealadest, mida on Eestis pindala mõttes justkui omajagu, jätkub liikide ja elupaikade hävimine endisest kiiremini ja täna räägime, et väljasuremisohus on juba iga kaheksas liik. 

Looduse säilimist või hävimist mõjutavad väga paljud tegevused ja valikud, mida inimesed teevad oma koduaias, mida omavalitsused rakendavad oma avalikku ruumi planeerides või mida põllumehed kasutavad toidu tootmisel. Kui avaliku ruumi planeerimise või põllumajanduse otsuste juures on tavakodanikul keerulisem kaasa rääkida, siis oma koduaias saame teha just neid valikuid, mis meile endale meelepärased on. Nii võimegi igaüks oma kodu ümber uue pilguga ringi vaadata ja kujutleda end pisimutukaks ja mõelda millised meie valikud on putukatele või lindudele kasulikud ja millised kahjulikud. Kui aianurgas vedeleb oksahunnik või kõdunev puutüvi, võib see meile esmapilgul tunduda kole või silmariivav, aga lepatriinudele võib see olla põhjus, miks valida elukohaks just meie aed. Lepatriinud aga aitavad aiapidajat vastutasuks tüütute lehetäide ja teiste kahjurite hävitamisel.

4. juulil toimub Seto Talumuuseumi õuel põnev teemapäev, mis ühendab endas nii pärimuskultuuri kui ka looduse hoidmist. Talumuuseumi uue näituse taustal räägime heinatööst ja vikatiga niitmisest. Uurime, kuidas vanasti Setomaal heina tehti ja millised olid meie maastikelt tänaseks juba peaaegu kadunud heinarõugud. Ainulaadne võimalus on saada nõu vikati löestamise, teritamise ja hooldamise töötoas. Eestimaa Looduse Fond hoolitseb selle eest, et vikateid jätkuks kõigile huvilistele ja Igaüks saab vikatiga niitmist proovida, katsetada millised lihased vikatiga niites “üles ärkavad” ja võrrelda, kuidas kõlab kõrvale vikatiga niitmise sahin muruniiduki häälega. Tsäimaja pakub sel päeval heinalise erimenüüd. Ka lastele on oma mängunurk, kus meisterdada heinanukke ja punuda heinapärgasid, mis vanal ajal asendasid poenukke või nutitelefone. Vikatiga niitmise päeva korraldavad üheskoos Setomaa Muuseumid ja Eestimaa Looduse Fond.