Kadri metsalugu
Mets on minu jaoks ellujäämiseks sama oluline kui õhk või vesi, eriti just vaimses mõttes.
Argipäevas on palju ruttamist, ootamatut, ärevat, kiiret kohanemist nõudvat. Olen loomult rahulik tüüp, kes vajab aega süvenemiseks ja asjade sügavama sisu mõistmiseks. Kohati tekitab kõikide asjade analüüsimine ajus sellise ülekoormuse, mis kaua kestes võib väga halvasti mõjuda. Olen õppinud sellistel hetkedel leidma aega, et minna metsa.
Ma ei häbene tunnistada, et olen puukallistaja. See võib kõlada naeruväärsena, kuid ometi pole seda. Kui haaran kätega ümbert kinni mõnest rohkem kui saja-aastasest puust, kes on kasvanud sealsamas väga kaua, siis peegeldab see rahutunde minu sisse. Et on asju, mis nii kiiresti ei muutu, on stabiilsust, on tuttavat tunnet, turvalisust. Ma leian, et iga inimene vajab midagi kindlat, millele toetuda elu virr-varris. Põlismets on just selline sadam.
Üks asi on põlispuud, aga metsa juurde käivad ju ka lõhnad, metsahääled, maitsed (marjad, kuusevõrsed, jänesekapsas jms ) ning pilt silmade ees ei virvenda ning ei vaheta iga sekundi järel kaadrit. On ju teada, et kiire kaadrite vahetamine ning pidev ümberlülitumine vähendab aju keskendumisvõimet ning meeleliste kogemuste vähesus mõjub samuti aju arengule pärssivalt.
Ma leian, et ka tulevikus on vaja inimesi, kes suudaksid keskenduda ühele asjale pikemat aega ning sügavalt. Me ei pea hakkama looma selleks mingeid uusi vahendeid, meil on olemas mets, mis kutsub inimeses ise vajalikud protsessid esile. Hoidkem seda varandust.
Loo autor: Kadri (36)