Kalju Sipp: Minu suhete ajalugu puudega

Võib saada lähedaseks mõne puuga, tema juurde minnes panna käsi tüvele, öelda või mõelda midagi isiklikku. Teadlased on avastanud, et ka puud suhtlevad omavahel juurte kaudu.

Raske on olnud maha võtta enda istutatud puud. Siis palud andeks ja selgitad, miks nii on vaja. Saksa aja suvest 1944 mäletan, et majaperemees võttis maha ühe paraja männi elanikele väikese varjendi laetalaks, kuid Nõmme linna metsavaht (oli selline vormis ametimees isegi okupatsiooniajal) märkas seda ja tuli õiendama. Milline ametialane kohusetundlikkus ajal, mil äsja, 9. märtsil, Tallinnale teinud terroripommitajate maaväed olid juba Sinimägede all!

1949. aasta kevadel käisin Rahumäe kooli 7ndate klassidega metsa istutamas Raudalu metsavahist ja maanteest lääne pool, kus praegu laiub suur ja sügav Raku karjäärijärv. Võtsin kaasa paar kuusetaime ja istutasin kodus maja ette. Ellu jäi neist väravapoolseim, sest see koht on maja varjust enim väljas ja on tänaseks 71aastasena kasvanud majast kõrgemaks. Puus on näha ohtralt käbisid, mis puistasid seemned sel kevadel. Üleval korrusel tänava pool elasin koos vanematega 1941-1959, pärast isa surma 1993 oli korter mõned aastad välja üüritud. Siis asus sinna elama abiellunud kallis tütretütar Eha, kes lõpuks selle müüs, et ehitada avaram maja Kiili külje alla.

Ammused mälestused on mul seotud oma akna all oleva metsaga, mis erastamisel sai meie kortermaja kinnistu osaks tänu sellele, et puudus endise omanikupoolne pärija. Meie, poisikesed, pugesime Astri tänava poolt läbi ridades männinoorendiku puukuuri taha ja hakkasime seda ühisel jõul kõigutama. Küll tegi nalja, kui perenaine kisades kohale tormas! Seega on need männid istutatud juba esimese vabariigi ajal. Kuivanud puid ja oksi on eemaldatud, tänu millele avaneb diivanil istudes kena vaade õhtupäikesele, mille tõusvaid või langevaid kaari vaadates saab jälgida aastaaegade vaheldumist.

Omaette ajalugu on istutamistega endisel aianduskrundil Vääna-Vitis, kus nüüd elab kalli lapselapse Elini pere. Esimesena sai sinna toodud Sakust suure mullapalliga kolmeharuline kask, mis maksis peale oma töö kokku minu kuupalga. Ma olin kuskil nähtud pildi järgi pähe võtnud, et aiamaja ees peab kindlasti kasvama mitmeharuline kask. Kuna plats oli üpris lage, siis soovisin ikka viiemeetriliste harudega puud. Kuid nüüdseks on kask maha võetud tülika sügisese lehesaju põhjendusel. 1970ndate algul istutasin esimesed viljapuud, millest ainsana on säilinud auväärses eas Sügisjoonik maja ees. Viljapuude ja põõsaste lõikamine oli minu tööks aastakümneid. Mõni puu takistas hiljem kasvuhoone ehitamist (seehulgas üks tamm), mõnele osutus looderanniku soojus ebapiisavaks või jäi kanalisatsioonitrassile ette. Hiljem sai istutatud ja seni kasvavad Tiina, Tellissaare ja Sõstraroosa sorti õunapuud. Minu isa, kes peale pensionile jäämist töötas haljastustöölisena, tõi 1970ndatel hõbekuuse istiku, mis on poole sajandiga kasvanud Elini maja ees üsna suureks. Umbes 30 aastat tagasi panin maha kastanimune, ühe krundi väravasse ja teise ette parki. Riigi juubeli puhuks Nõmme linnaosavalitsuse välja antud kogumikku kirjutasin Pääsküla rabast ja hiljem sõpradele loo Nõmme metsast. Mind paeluvad alati Vääna mõisast Viti poole sõites üksikud tee äärde alles jäänud väga vanad männid, edasi vasakule Jahilossi teele keerates, vanasse metsa jõudes oja truubi kõrval on vana jäme nulg. Seal olen peatanud, puu juurde läinud ja temaga vestelnud ajast üle saja aasta tagasi, mil see puu istutati Vääna mõisast randa viiva tee äärde.