Malle Peedel: luuletus "Karula küla loodus"

Tule, ronime küla katusele,

küla kõrgema künka tipule!

Näeme maastikuvaateid lummavaid.

Taamal metsamassiive sinavaid.

See küngas tuntud „Prigendimägi“

Kaarena mühiseb tammede vägi

ümber mõisaaegse matmispaiga.

Mõisahärra viimse puhkepaiga.

Näe, milline imeline külamaastik!

Siin künnised ja kruusast mõhnastik.

Seal rohe-mütsides kuplikesed,

taamal tammedega kühmukesed!

Vaata! Hajali siin väiketalud.

Enamikel aasad, põllud ja salud.

Teineteisest nägemisulatuses

Mõned põlistalud aga kaduvuses…

Näe, kuidas küngasmaal käänlevad teed,

et kaduda peagi nähtamatusse.

Orgudes veiklevad ojakeste veed,

jõudes kunagi järvesängidesse.

Külamaastik täis pikitud veesilmakesi:

mõisatiike, lompe ja järvekesi.

Küla keskel tähtis Viinakuajärv -

äraunustatud mõisaaegne paisjärv.