Õie Neemsalu: Väga eriline paik ehk vääriselupaik

Päris mitu korda olen seda lugu tahtnud meedias avalikustada, no pole õnnestunud. Ükski väljaanne, kelle poole olen pöördunud pole huvi tundnud. Nüüd siis avanes selline võimalus oma metsalugu kirjutada. Mida küsid seda saad! Nagu tellitult jäin veel ka haigeks ja saingi aega kogu see lugu kirja panna. Teengi seda siis ise ja loodan, et sellest on kasu inimestele, kes tahtmatult sattunud samasse olukorda.

Lugu ise ehk vihje saabuvale sõjale sai alguse augustis, just minu sünnipäeval. Märkasin Facebook´is kohaliku ajalehe uudist, et Riigimetsa Majandamise Keskusel (RMK) on plaanis kõrgendatud avaliku huviga (KAH) koosolekud. Üks nendest osutuski minu koduümbruse metsade kohta käivaks.

Hing aimas halba... Kas tõesti on nüüd jõudnud kord nende väikeste vanade metsatukakeste kätte? Nende, mis silma ja hinge rõõmustavad, kus oma sõbra, musta labradoriga ja lastelastega kolamas käin. Nende metsaeraldiste taga ja külgedel laiuvad nagunii juba raiesmikud. Eks nad ongi ju püsima jäänud tänu sellele, et on olnud kaitsemetsad ja hiljem lageraiete äärsed eraldised.

Augustis toimus esimene koosolek. Teadsin juba ette, kelle vastu sõtta lähen ja kellega kohtun, sest eelmisel aastal oli meil üks selline koosolek toimunud ja see ei olnud üldse meeldiv. Üks mees meie külast, kes ise oli hiljaaegu linnast maale kolinud, ütles selle kohta, et ta ei taha elu sees neid inimesi enam näha.

Seal, esimesel koosolekul mingeid plaane ei avalikustatud, küsiti vaid ettepanekuid ja räägiti, et suurel alal (1,8 ha) ei majanda, kuna see on vääriselupaik (VEP). Küsimusele, miks ülejäänud mets pole VEP, vastati, et ju seal siis pole vastavaid liike. Kõik ettepanekud paluti saata e-postile, ja et vastuseid neile saab hiljem RMK kodulehelt lugeda.

Sellest esimesest koosolekust jäi mulle väga ebameeldiv mulje. Kui sinna sõitsin, sest koosolek toimus hoopis naaberkülas, lehvitasin kõrgetele mändidele. Mõtlesin, et nemad ei saa enda eest siesta, aga minul on võimalik seda teha ja ma kasutan seda võimalust nende eest seista.

Ametnikud võtsid seal koosolekul kohe ründava ja naeruvääristava hoiaku, kuigi olin seal ainuke naisterahvas, aga ka ainuke, kes oli metsade säilimise poolt. Neile ei meeldinud, et olin teinud teabenõude Keskkonnaametile RMK poolt inventeeritud VEP-i kohta, et piir minu kinnistu ja ühe eraldise vahel tuleb uuesti mõõta, et selle mõõtmise eest peab nüüd RMK maksma. Mulle öeldi, et kui ma kunagi pärandan oma metsa lastele, siis võin testamendis keelata selle raiumise, aga RMK peab ikka majandama. Minult küsiti, miks mulle meeldivad vanad puud, et nendest pilte Facebook´is postitan, kuid miks mulle ei meeldi väikesed puukesed. No tõesti, parim kaitse on ju rünnak! Ma ise arvasin siis, et vanu puid on lihtsalt nii vähe veel alles jäänud ja nad on nii väärikad, et tore neid ka teistele näidata.

Koosolekult koju sõittes tundsin, et pisarad veerevad... Tundsin, et tuleb sõda ja tuleb võidelda, aga tuleb valida õige taktika. Selline taktika nagu on RMK ise valinud, kilbiks seadused ja ilus jutt.

Tegin RMK-le ettepaneku teha uus VEP-i inventuur. Vastus oli eitav. Uurisin seda RMK koostatud projekti ja avastasin seal palju vasturääkivusi tegeliku olukorraga looduses, aga las see olla seekord.

Helistasin tuttavale metsakonsulendile ja kurtsin oma muret. Ta sõitis kohale metsa vaatama ja leidis, et neli eraldist peaks sobima VEP-iks. Tekkis lootus ...

Septembris avalikustas RMK oma esialgsed plaanid. See, mida kartsin, saigi tõeks! Neile neljale väikesele eraldisele, mis võiksid olla nii oma vanuse kui liigirohkuse tõttu VEP-id, oli kõigile planeeritud lageraie! Need eraldised on kõik alla hektari suurused. Kaks nendest 130-aastased männikud ja kaks ürgsed paigad oja kaldal. Kogu mu koduümbrus on plaanis lageraiega sõna otseses mõttes lagedaks tõmmata, kokku 8 ha kände jääks järele... Kas see ongi siis rohepööre RMK moodi?

Vaatan neid kõrgeid mände oma kodu aknast, kui seda lugu kirjutan. Eriti kaunid on nad praegu oma lumiste okstega. Need männid on tuules ja tormis vapralt vastu pidanud, nad on kaitsnud minu kodu põhjatuulte eest. Mu lapsed on nende all jooksnud ja onne ehitanud. Oma lastelaste, nelja väikese tüdrukuga, ja oma koeraga käin nende keskel jalutamas. Kõige vanem lapselaps, poiss, kutsus oma sõbrad siia metsa sünnipäeva puhul mängusõda pidama. Meie küla ümbruses ei leidu enam selliseid mände kusagil, nad on nagu ausammas meie kunagistele suurtele laantele.

Elektriliini kõrval, metsa servas on üks kaheharuline, tõeline hiiglasest mänd. Tema ümbert kinni võtmiseks on vaja mitut inimest, tema harudevahele tõstan oma lapselapsi. Selle männi korp on nii sügavate lõhedega, et nende vahele saab sõrmed toppida. See mänd on näinud, kui seda elektriliini ehitati, näinud sõdu ja küüditamisi, näinud võimupöördeid. Kas siis rohepööre jääb talle viimaseks? Ta on nii väärikas ja tugev, metsaservas kasvanud puu. Minu meelest võiks ta ka väärikalt edasi püsida. Ükski saekaater ei pidavat nii jämedat puud nagunii tahtma, nii ütles mulle keskkonnaametnik. Sellist puud pelletitehasesse viia oleks küll lausa kuritegu!

Kõige hämmastavam oli minu jaoks see, et ka nendele kahele ojaäärsele alale oli planeeritud lageraie ja hiljem asemele istutada kuusetaimed. Sellest liigirohkest metsast teha kuusik? Need paigad on siin nii ürgsed ja liigirohked, sügaval all orus vuliseb käänuline oja. Kunagi, palgiparvetamise ajal on siin oja otseks kaevatud, aga see vana ojasäng täitub ka veega siis, kui on suurvesi ja jääminek.

Kevadel on siin oja kaldad sinililledest sinised, pungad puhkevad, linnukesed siristavad nagu laulukoor ja ojavulin saadab neid nagu orkester oma vulinaga. Tõeline sümfoonia! Suvel on ojavesi madal, mu koerale meeldib seal joosta ja vett pritsida. Kallastel kasvavad suured sõnajalad, üle vee kaarduvad sarapuud ja toominga oksad. Oled nagu vihmametsa sattunud.

Sügisel on siin eriti värviline. Vahtrad, haavad, jalakad, sarapuud, kased, kõik nad on pidurüüs. Eriti kuldne on võimas ja ürgne, suur ja kõrge kolmeharuline künnapuu, mille ümbermõõt on üle kolme meetri. Künnapuu ise on juba looduskaitse all olev puu, aga veel selline hiiglane! Lausa oja kaldal on vana kolmeharuline pärn – niinepuu ehk lõhmus, ladina keeles tilia. Pärnapuu on jällegi pühapuu, pärnaõied sisaldavad eeterlike õlisid ja pärnaõiemesi on hinnatuim mesi, koorealusest kihist ehk niinest tehti vanasti punutisi. Pärnapuud on meie metsades peaaegu hävitatud, aga siin ta seisab oma hiilguses.

Talviti on siin rahulik ja vaikne. Võib kuulda rähni toksimist ja lumel näha mõne metsaelaniku jäljerida. Nagu minikaru oleks siin tatsanud, aga need jäljed on hoopis unetu mägra omad. Oja on pooleldi külmunud ja jääkaane ääred on imeilusate purikate ja jääkristallidega ääristatud. Härmas puud kummarduvad endiselt vee kohale, nagu midagi ojale sosistades. Tõeline talvemuinasjutumaa!

Mu koer armastab siin väga joosta ja nuuskida. Kui siia jõuame, tõmbab ta oma saba ja tagajalad esijalgade vahele ja tuiskab tohutu kiirusega ringi nagu minikänguru. See on nii naljakas ja ajab mind ka naerma. Loom ikka oskab rõõmustada nagu lapsedki tunnevad rõõmu käbidest ja samblatuttidest, toppides neid taskutesse. Olen siia, väga erilisse paikka toonud oma lapselapsi ja sõpru, et ka teised saaksid sellest kohast rõõmu tunda.

Ei kujuta küll ette, et siia tuuakse harvester, millega siinne kooslus kõik hävitatakse ja lagastatakse. Vot, selle koha eest olen nõus küll harvesteri ette astuma! Kujutan juba ette, kuidas teeme laste ja lastelastega inimketi... Loodan, et nii ei lähe. Meenub film "Eia jõulud", jah, jõuluajal see võibki juhtuda.

Tuleb tegutseda, et seda ei juhtuks!

Tänapäeval on ju olemas sotsiaalmeedia, info liigub kiiresti, tekib arutelu ja saab väidelda. Hakkasingi Facebook´is infot jagama ja nendest metsadest fotosid postitama. Minu eesmärgiks oli probleemile tähelepanu juhtimine. Muidugi sain seal ka kohe halvustamist nn "harvesterikallistajate" poolt. Tundsin end ka vahel rahvavaenlasena, mind nimetati kohe väga halvaks inimeseks, kes tahab jätta oma lastelastele mädanevad metsad ja kelle pärast jäävad õpetajad ning meditsiinitöötajad palgata. Loomulikult oli rohkem toetavaid ja oma kogemusi jagavaid inimesi. Mõistsin, et ma pole üksi. Mitu inimest võtsid minuga ühendust ja konkreetselt andsid nõu. Tänud neile!

Kui sain teada, millal RMK viib läbi uue kaasamiskoosoleku, tegin Facebook´is ürituse ja hakkasin ise inimesi sellest osalema kutsuma. Kutsusin ka kohalikust omavalitsusest keskkonnaametniku seda metsa vaatama, kirjutasin vallavanemale. Ei midagi, isegi ei suvatsetud mu kirjale vastata.

Tütar tegi petitsiooni, mille alustamine ja hiljem koos digiallkirjadega kätte saamine maksavad mõlemad 40 eurot. See infoks, kui kellelgi on sama mõte. See petsioon kogus ühe kuuga täpselt 300 allkirja. Kui mitte muuks, siis tähelepanu juhtimiseks on tast ikka kasu. Üks hea inimene kirjutas mulle, "Lärmi tuleb lüüa niipalju, et endal hakkab ka juba piinlik!" No eks vahel hakkas ka. Miks inimesed ei näe puude taga metsa, aga puude taga raha nähakse küll. No mine puu alla, sa ju näed seal väga palju teisi taimi, aga raha seal tegelikult pole.

Meie küla ümbruses on enamus metsad maha võetud või "puupõldudeks" muudetud. Just hiljuti tehti seda ühe kuulsa seenemetsaga, mille ääres kasvasid ööviiulid. Nende kasvukohast sai väljaveotee traktorile ja laoplats peenpalgile.

Minu metsasõjas aga sai tehtud ära VEP-i inventuur. Teadmiseks, et selle inventuuri võib KKA-lt tellida igaüks, kui leiab, et talle oluline mets võiks selleks osutuda. Kasutage seda võimalust, sest RMK-d ei saa selles suhtes usaldada.

Mulle isiklikult oli väga huvitav ja hariv koos inventeerijaga metsas olla. Tuli keskenduda metsale, mitte ajada muud juttu, aga nalja ja võimelda sai ka parasjagu. Pole see nii kerge amet ühti – roomad seal iga ilmaga ja uurid luubiga ning pead tundma neid pisikesi samblikke. Kui ise kahtled, võtad tükikese kaasa ja lased ära määrata. Mõnda tuli keelega limpsida, et kas on kibe või mitte. Äpardusi juhtus ka. Sellise akrobaatika käigus kadusid üks jalutuskepp ja inventeerija prillid metsa ära. Kepi leidsin ise üles, aga prillid tõi mu koer hiljem metsast välja. Prillitoosil nüüd mälestuseks koera hambajäljed.

Muidugi leidis inventeerija kõigilt neljalt eraldiselt VEP-ile vastavaid liike. Ma ei osanud ette kujutadagi, et läbi luubi vaadates on nad nii kaunid ja et need imepisikesed tegelased võivad metsa päästa. Leidsime metsast mitu haruldast liiki.  

Kuuse nublusambliku, see on samblik vanal kuusel, mida palja silmaga märkad, ainult et puukoor on veidi roosakas ja kogu lugu. Läbi luubi näed valgeid torukesi.

Sulgja õhiku (Neckera pennata), mis muide valiti 2022. aasta samblikuks. Kasvab vanal haaval või vahtral; teda näeb palja silmaga; roheline ja kaardub ülespoole nagu päkapiku habe või udusulg. Teda on lihtne leida.

Kännukatiku, mis kasvab lamapuidul, palja silmaga nagu oleks puu rohelise sametiga kaetud. Läbi luubi vaadates näed nagu väikesi nöörijupikesi hargnemas.

Säbriku, mis kasvab sarapuu okstel ja väikestel kuuskedel. Need on toredad tutid, nagu jõuluehted okstel. Läbi luubi vaadates on nad säbrulised.

Meil olid veel mõned väga haruldased liigid, aga need on sellised levinumad. Mu silmad avanesid ja kõrvad kuulsid metsatarkusi. Mulle jõudis kohale, et see paik siin ojakaldal on ikka tegelikult ka väga eriline paik, mitte ainult minu meelest.

Tekkis lootus see mets päästa

RMK oli seni määranud VEP-i 1,8 hektarile, millest metsa on võib-olla 0,3 hektarit. Samale metsale, kuid teistele eraldistele, VEP-i ei määratud ja need jäeti majandusmetsaks, kuigi siin on liike ja tunnuseid rohkem. KKA vastusest selgus, et seal on ainult kaks vastavat tunnust. Mida siis RMK tegelikult kaitseb? Kas lihtsalt hektareid?

Oktoobris sain KKA-lt kirja, et 16. novembril otsustatakse nende nelja eraldise saatus, mis said uuesti inventeeritud. Vahepeal sai teha projektile veel ettepanekuid. Muidugi palusin teha uus inventuur ja muidugi oli vastus eitav.

Oktoobri lõpus toimus teine ja viimane koosolek. Kellaaeg oli muidugi selline, et oli tööaeg. Kuidas siis kaasatakse tööl käivat kogukonda? Enne koosolekut käisime huvilistega ka metsas ringkäigul. Metsa ei tulnud RMK ametnikud ega ka kohaliku omavalitsuse ametnikud. Kahjuks neid ei huvitanudki, milline see paik välja näeb. Metsas käis aga üks noormees Saksamaalt. Tema ütles et neil pole enam selliseid metsi. Mõtlemiskoht: mmiks me ei kaitse seda, mida mujal enam pole?

Koosolekule saabusid RMK uhked maasturid. Rivistusid selle kauni vana männiku ette, mis siin kahe tee vahel teeristis veel praktiliselt viimasena küla metsadest seisab nagu viimne mohikaanlane! Kohal olid ka kohaliku omavalitsuse esindajad. Kahjuks nad ei tutvustanud end ega võtnud ka sõna. Hiljem kuulsin, et üks nendest oli keskkonnaametnik. Seisid seal ja ajasid omavahel juttu. Ettepanekutega kirjale nad polnud nõus allkirjagi andma.

Mul oli selline tunne nagu "vabastajad" oleks siia viimaste metsatuttide juurde saabunud. Metsast vabastajad. No me ei lehvita neile, me kaitseme ja seisame nende eest. Maalt on nii kui nii kõik minema viidud, nüüd siis viime looduse ka ja asemele jätame 8 ha kännustikku... Minu lapsed tulid koos peredega oma lapsepõlve metsade eest seisma. Lapselapsed seisid ja kuulasid vaikselt tarkade onude juttu. Tulid ka külainimesed ja isegi naaberküladest, kuigi oli tööaeg.

Koosolekul kuulsime "kliimakangelaste" ümmargust juttu, kuidas see sama männik, mille kõrval rivistusime, on väga kahjulik ja emiteerib süsinikku ja kui kasulik on ta hoopis mööblina ja muid sarnaseid võrdlusi. Väideti, et just eemal asuv männinoorendik seob süsinikku ja on väga kasulik. Kahjuks ei kutsu see noorendik enda sisse minema, aga see vana männik kutsub. Nii, et kõik allesjäänud metsad on vaja kohe korraga uuendada lageraietega. Kahjuks ei kuulnud me sõnagi selle kohta, kuidas siis lood on selle süsiniku sidumisega, kui siin ümbruses tehakse 8 ha lageraiet ja vanadest metsadest jääks ainult 0,1 ha kõikuma lageraiete vahele. Mina olen aga lugenud, et 140aastane puhtalt ainult männik seob veel süsinikku. Ainult üks mänd pidavat siduma aastas 10 kg süsinikku, 400 rm männik aga juba lausa 10 tonni.

"Süsinik ei peaks olema vahend ökoloogiliste eesmärkide saavutamiseks ega mittesäästliku puidukasutuse õigustamiseks," kirjutab Madis Raudsaar Keskkonnaagentuurist.

Esitasime koosolekul omalt poolt ka küsimusi ametnikele:

1. Miks räägite ainult hektarites? Vastust ei saanud.

2. Miks on RMK poolt määratud VEP-iks 1,8 ha suurune ala, millest enamuse moodustab vana heinamaa, aga sama metsa teised eraldised pole määratud? Vastust ei saanud.

3. Miks kõik eraldised on vaja korraga raiuda? Vastus: eks see tuleb soodsam.

4. Nende kahe eraldise, mille kõrval seisame, lageraie korral tekib suur avatud ala põhja poolsesse külge. Miks peate need korraga raiuma? Vastus: sul ju kodu osas hekk ees, milleks muretseda.

5. Kui suurt kasumit siin majandades teenite? Vastus: kasumit ei tulegi, mets on vaja lihtsalt uuendada! Ohhoo! Milleks on vaja siis kahjumiga majandada? Jätame metsa alles, kohalikud rahul ja kokkuhoid RMK-le.

Lugesin ette kirja ettepanekutega, seal oli ka kirjas, et uus VEP-i inventuur on tehtud ja palume oodata ära vastus enne uue projekti tegemist. Metsaülem ütles, et kui VEP määratakse, siis mingit majandamist ei toimu. Teine ametnik muretses, mis sellest metsast siis küll saab. Küsisin, et kas oled selles kohas oja ääres käinud ja näinud? Ei olnud, aga oli vaadanud mu postitusi Facebook´is. Hea seegi.

Paari nädala pärast saime keskkonnaametilt vastuse, et kaks oja äärset eraldist on määratud VEP-iks, kus 75 aastat mingit majandamist ei toimu. Hurraa! Ongi VEP, ongi VÄGA ERILINE PAIK! See muinasjutuline paik jääb harvesteri poolt hävitamata. Kevadel õitsevad siin ikka sinililled edasi, mäger saab rahulikult edasi elada, rähnid edasi toksida ja oravad edasi kuuseokstel hüpata. Linnud tulevad kevadel tagasi ja nende kodud on alles. Nüüd tean täpselt, miks mulle meeldivad vanad puud, minu vanad sõbrad, sest nad võivad päästa metsa. Muidugi oli see VEP minu suurim jõulusoov ja see täituski!

Novembris avaldas RMK uue projekti. Kahjuks need kaks 130aastast männikut mu kodu kõrval VEP-iks ei määratud. Nad said küll 5 aastat elule pikendust, kuna piirid vajavad uuesti mõõtmist. Eks näis, mis 5 aasta pärast toimuma hakkab.

Muide, telekas räägib praegu keskkonnaminister, kui hästi on meil loodushoiuga lood. Lausa 100% olevat hoitud, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega ja kõik pidavat rahul olema…

Hiljem koosoleku protokolli vaadates hakkab mulle silma üks nimi, mis on kirjutatud lapse käega, suurte trükitähtedega ja paistab kaugele: LOREEN. Ta on minu 5aastane tütretütar, suur metsafänn nagu ta õedki. Meenus jällegi film "Eia jõulud". Meil siin siis on oma dokumentaalfilm "Õie jõulud" ja õnneks õnnelikud jõulud ka metsaelanikele. Seekord…

Selline sai minu metsalugu, rohkem küll inimestest ja sõjast metsa eest ja metsa pärast. Kui teil on mõni armas vana metsatukake ja ta on teile väga eriline paik, siis sellest võib ka saada VEP. Igal juhul edu ja visadust! Kaunist jõuluaega!

Autor: Õie Neemsalu (59)