Rasmus Ilves: „Mets on minu kodu"
Sellist tüüpi metsad on nagu pühad paigad, mida lihtsalt peab oskama austada ja väärtustada – nad on vanad, puutumata ja rohkete langenud sammaldunud puudega, kus moodustub juba omakorda uusi elupaiku. Kõike seda elu seal oma silmaga ei näegi, kuid kas pole huvitav mõelda, kui palju erinevaid liike sellistes metsades tegelikult meie jalge all ja pea kohal elutseb.
Samuti olen filosofeerinud, et kui palju erinevaid lugusid on vanad metsad näinud, tundnud ja kogenud ning kuidas mets üldse inimestesse suhtub. Minu üks meeldejäävamaid metsalugusid on sündinud just selles metsatukas, kus ma selliseid mõtteid mõtlen. See oli vaikne hetk, kui ühtäkki üks päevastest tegemistest veidi väsinud kährik mööda metsasihti minu lähedal asuvale kännule puhkama tuli. Ta oli kuidagi nii rahuloleva, aga samas mõtliku näoga. Jõudsin end ruttu pikali visata ning proovisin teda vaikselt pildistada, samal ajal mõeldes, et äkki see kährik ongi oma eluga väga-väga rahul, kuna elutseb nii ilusas ja puutumata metsas. See koht siin ongi tema jaoks kodu, kus ta kasvab, elab, puhkab, peidab või lihtsalt omi mõtteid mõlgutab. Siin ta tunnebki end hästi ja just selliseid kohti ongi temal ja ka muudel liikidel vaja.
Metsi tuleb hoida, sest need on turvaliseks koduks väga paljudele liikidele ja nii säilib liigirikkus!
Loo autor: Rasmus Ilves (22)