Reku: Lugu kadunud metsast

Lugu kadunud metsast

Oli ükskord mul mets,
mida enam ei ole,
ainult mälestus metsast vaid jäi.
Lageraie kõik võttis
ja maastik on kole.
Oma mõtteis seal metsa veel käin…
Kuuseriikad armsalt
mul paistsid silma,
sekka kukeseen, kuldne sel helk.
Olid võiseened, pilvikud,
samuti ilma tegi puravik
suur nagu telk.
Kaunid rajad seal metsas
ehk loomade loodud?
Mööda radu seal kõmpisin siis…
Nõnda rahulik olek,
vist kõrgemalt toodud?
Lausa huulike kippuski viis.
Teadsin alati täpselt,
kus seenedki olid,
oma kodus nad ootasid mind.
Tundsin ikka, et vabalt
neid korjata tohin,
vaikselt lendasin ringi kui lind.

Enam aastaid siin metsa
ja seeni ei ole.
Pikki aastaid
on maastik kui kõrb…
Arvan nõnda, sest kõrbes
ma käinud küll pole.

Kallis mets, sinust
mälestus õrn.
Kuusemetsad, kasemetsad,
männimetsad, pähklimetsad,
õige tihti segametsad.
Küll on kena olla metas!
Mõni mets on hoopis “metsas”,
oli mets, nüüd pole metsa!
Tehti rõve lageraie,
võite tulla vaatamaie.
Oksarisu jäeti maha.
Kui seal käid,
võid murda jalad.
Loomalegi oli kodu,
nüüd on neile hooldekodu.
Vigaseid ja kodutuid
veel mõni hell-hing aitab?
Toidab neid ja ravitseb,
kui vaja, siis ka paitab.
Mõni mees sai suured rahad,
naerda võib nüüd laialt!
Õigust jääb veel ülegi:
miks võid peaks võtma saialt?

Reku