Kõik uudised
Valmis lendorava Eesti asurkonna geneetiline uuring
Keskkonnaministeeriumis esitleti 9. oktoobril vastvalminud uuringut, mille eesmärk oli välja selgitada, kui suur on lendorava populatsiooni geneetiline mitmekesisus Eestis ning võrrelda seda Soome ja Karjala andmetega.
Kuna lendorava leviala on Eestis viimastel aastakümnetel järsult ahenenud ning säilinud elupaigad üha enam killustunud, ohustab haruldast oravlast inbriiding ehk lähisugulusristumine. Selle tulemusena võib väheneda loomade immuunsus, viljakus ja kasv. Eestist aastatel 2015-2017 kogutud 109 proovi analüüs kinnitas, et inbriidingut paraku juba esineb.
Kui Eesti lendoravate arvukus kasvule ei pöördu, võib Eestist väljasuremise ja inbriidingu vältimise üheks meetmeks olla tugiasustamine ehk teistelt levikualadelt toodud isendite asustamine. Valminud uuringu tulemused näitavad, et Eesti, Soome ja Karjala lendoravad on geneetiliselt piisavalt sarnased, et nende andmete põhjal tugiasustamine Soomest Eestisse lendorava siinsele populatsioonile suure tõenäosusega geneetiliselt ohtu ei kujutaks. “Siiski vajaks tugiasustamise otsus põhjalikku kaalumist ning sellele peaks kindlasti eelnema Eesti ja Soome lendoravate katseline ristamine, et vältida märkamatuid riske,” selgitas Tiit Maran, uuringu teostanud SA Lutreola juht. “Ettevaatusprintsiibist lähtudes võiks esialgu kaaluda ümberasustamist vaid uute populatsioonide loomiseks lendoravale sobilikes, ent praegu asustamata elupaikades,” lisas Maran.
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnutsi pole seoses lendoravaga siiski vaid halbu uudiseid. Näiteks pole viimase 5 aastaga asustatud elupaikade arv õnneks enam langenud. Oluline on ka see, et eelmisel aastal kinnitas keskkonnaminister lendorava kaitse tegevuskava ning kaitse alla võeti uued püsielupaigad. “Eile esitletud uuring võimaldab kavandada lendorava kaitseks järgmisi vajalikke samme,” lisas Tüür.
Uuringu tellis SA Eestimaa Looduse Fond ning teostas SA Lutreola koostöös Tallinna Loomaaiaga. Uuringut rahastas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Uuringu lõpparuandega saab tutvuda ELFi kodulehel: http://media.voog.com/0000/0037/1265/files/Lendorava_geneetiline_uuring.pdf
Lendorav (Pteromys volans) kuulub Eestis I kaitsekategooriasse ning teda esineb EL riikidest vaid Soomes ja Eestis. Eestis on lendorava levik viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud ja tänapäeval võib teda leida vaid Virumaa vanades metsades. Teistes piirkondades on lendorav suure tõenäosusega välja surnud. Ka Virumaal on lendorava levila võrreldes varasemate perioodidega oluliselt ahenenud. Lendorava asurkonna säilimist mõjutavatest ohuteguritest on kriitilise tähtsusega elupaikade isoleeritus ja hävimine, sobilike pesapuude olemasolu ning asurkonda moodustavate loomade väike arv.
Teadlaste hinnangul saab lendorava populatsiooni seisundit pidada soodsaks juhul, kui on teada vähemalt 250 asustatud elupaika, millest on jooksval aastal asustatud umbes 150. 2017. aasta seireandmete kohaselt on teada aga vaid 49 asustatud lendorava elupaika.
Lisainfo:
Tiit Maran, SA Lutreola juhatuse liige ja Tallinna Loomaaia direktor, tel 50 66 859
Tarmo Tüür, SA Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees, tel 53 411 020
Kui Eesti lendoravate arvukus kasvule ei pöördu, võib Eestist väljasuremise ja inbriidingu vältimise üheks meetmeks olla tugiasustamine ehk teistelt levikualadelt toodud isendite asustamine. Valminud uuringu tulemused näitavad, et Eesti, Soome ja Karjala lendoravad on geneetiliselt piisavalt sarnased, et nende andmete põhjal tugiasustamine Soomest Eestisse lendorava siinsele populatsioonile suure tõenäosusega geneetiliselt ohtu ei kujutaks. “Siiski vajaks tugiasustamise otsus põhjalikku kaalumist ning sellele peaks kindlasti eelnema Eesti ja Soome lendoravate katseline ristamine, et vältida märkamatuid riske,” selgitas Tiit Maran, uuringu teostanud SA Lutreola juht. “Ettevaatusprintsiibist lähtudes võiks esialgu kaaluda ümberasustamist vaid uute populatsioonide loomiseks lendoravale sobilikes, ent praegu asustamata elupaikades,” lisas Maran.
Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehe Tarmo Tüüri sõnutsi pole seoses lendoravaga siiski vaid halbu uudiseid. Näiteks pole viimase 5 aastaga asustatud elupaikade arv õnneks enam langenud. Oluline on ka see, et eelmisel aastal kinnitas keskkonnaminister lendorava kaitse tegevuskava ning kaitse alla võeti uued püsielupaigad. “Eile esitletud uuring võimaldab kavandada lendorava kaitseks järgmisi vajalikke samme,” lisas Tüür.
Uuringu tellis SA Eestimaa Looduse Fond ning teostas SA Lutreola koostöös Tallinna Loomaaiaga. Uuringut rahastas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Uuringu lõpparuandega saab tutvuda ELFi kodulehel: http://media.voog.com/0000/0037/1265/files/Lendorava_geneetiline_uuring.pdf
Lendorav (Pteromys volans) kuulub Eestis I kaitsekategooriasse ning teda esineb EL riikidest vaid Soomes ja Eestis. Eestis on lendorava levik viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud ja tänapäeval võib teda leida vaid Virumaa vanades metsades. Teistes piirkondades on lendorav suure tõenäosusega välja surnud. Ka Virumaal on lendorava levila võrreldes varasemate perioodidega oluliselt ahenenud. Lendorava asurkonna säilimist mõjutavatest ohuteguritest on kriitilise tähtsusega elupaikade isoleeritus ja hävimine, sobilike pesapuude olemasolu ning asurkonda moodustavate loomade väike arv.
Teadlaste hinnangul saab lendorava populatsiooni seisundit pidada soodsaks juhul, kui on teada vähemalt 250 asustatud elupaika, millest on jooksval aastal asustatud umbes 150. 2017. aasta seireandmete kohaselt on teada aga vaid 49 asustatud lendorava elupaika.
Lisainfo:
Tiit Maran, SA Lutreola juhatuse liige ja Tallinna Loomaaia direktor, tel 50 66 859
Tarmo Tüür, SA Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees, tel 53 411 020