“Varju” idee: jälg, mille inimene jätab
Elo loomingut läbib idee varjust – sümbolist, mis peegeldab inimtegevuse jälge looduses.
Residentuuris valminud videoinstallatsioon “Varju kaotamine “ räägib elutuks muutunud soost, milles on sügavate haavade ja varjudena sovjetiaegsete kuivendajate loodud hiiglaslikud kraavid. Videoteose peategelane proovib ära kaotada nii endiste põlvkondade kui ka iseenda varju maha jäetud turbamaardlas, aga oma varju vähendamise püüd on ahastamapanevalt võimatu. Videoteosel on laiem looduskaitseline tähendus.
“Inimtekkeliste varjude kustutamine ilma neid selle käigus suurendamata (loodusele veelgi rohkem haiget tegemata) või inimeses peituva elu kahjustamiseta tundub olevat kaasaja üks peamisi ülesandeid,” ütleb Elo.
Vesilik ja madu
Kõrsa kogukonnateose ühisrajamine
Paralleelselt näitusele loodavate installatsiooniga soovis Elo algusest peale luua midagi tähenduslikku koostöös kogukonnaga ka kohapeale, kuid viisil, mille ökoloogiline jalajälg võimalikult väike oleks. Sarnaselt videoinstallatsioonidele, kus tegeles kunstnik varju ja jälgede teemaga, oli tal soov ka maastikukunsti puhul leida tähis, märk, kujund, hing või muu olend, mis või kes on just antud piirkonnale omane ja kogukonnale tähtis.
Residentuur WaterLANDs projektis on algusest peale olnud tihedalt seotud kohalike inimeste lugude ja tähelepanekutega. Et mõista paremini maastiku, soodega seotud pärimuse ja isikliku kogemuse kihistusi, kutsus Elo 2025. aasta alguses kokku kaks kogukonnakohtumist – ühe Lavassaare rahvamajas ja teise Sindi raamatukogus. Need olid kui väikesed mõttetalgud, kus osalejad sai jagada endale olulisi mälestusi, fotosid või tähelepanekuid aladest, kuhu peagi jõuab taastamine.
Kunstnik palus Kõrsa ja Sindi piirkonna inimesi otsida oma koduraba sümbolit. Seejärel kõige enam pakutud sümbolite põhjal tegi Elo kolm kavandit, mille vahel toimus sotsiaalmeedias hääletamine. Kõige enam meeldis inimestele “Madu”, kui taassünni, tarkuse, tervise ja edenduse ning elu pideva uuenemise ja loomingulise elujõu sümbol. Kohad, kus elavad kahepaiksed ja roomajad, on puhtad - Kõrsa kuivendatud märgala on taastumas ja nii saab olema ka rohkem kohtumisi nendega.
Madu valmis sügisel teadusraja avamise talgutega. Mao saba spiraal moodustab päikesekella, mille seieriks saab olema sabaotsal seisva inimese enese vari. Teos annab vihje kunagise Sindi vabriku kellatorni ja tööliste töö alguse, lõuna või tööpäeva lõpu signaalile, kuid paneb mõtlema ka inimese varju tähenduslikkusele.
Praegu valmistab Elo ette kahte järgmist kogukonna maastikukunstiteost Lavassaare ja Kikepera matkaraja juurde, mis peaksid valmima 2026. aasta jooksul.
Teosed jäävad kohapeal ajas muutuma, kuni sulanduvad kokku loodusega - see on aeg, mil ka märgalade taastamine peaks andma esimesi tulemusi ja kunagised kaevandamise jäljed hakkavad vaikselt paranema. Kogukonna teosed on ka jäljed, aga teistsugused - need on kunagisi varje kaotavad, antud annina inimeste poolt, kes loodust armastavad ja tema käekäigust hoolivad.
Elo Liivi viimaste aastate looming on olnud seotud “useful (ab)use” ehk “kasulik (väär)kasutamine” teemaga, kus ta on uurinud jätkusuutliku ja elu edasiviiva teineteisele kasulik olemise muundumist väärkohtlemiseks. “Lähisuhtevägivald ei toimu vaid inimeste vahel, see saab toimuda ka inimeste ja looduse vahel, kui me tähelepanelikud ei ole. Ühel hetkel saab sellest normaalsus, millest välja murdmine on väga raske, kuna eeldab käitumismustrite ümber joonistamist. Märgalade taastamine on minu jaoks lootuskiir, et valesti tehtud samme saab ka tagasi keerata. Nii on minu WaterLANDSi residentuuri teosed justkui inimeste tehtud valede sammude ja varjude muundamised millekski heaks, looduslikuks ja elurikkaks, sellel on laiem tähendus.” sõnab Elo.
Edasised plaanid
Maikuus kureerib Elo Liiv rahvusvahelist WaterLANDSi kunstnike näitust "Piiride ülese minasuse teke - läbipõime” Pärnu Kunstnike Majas, kus lisaks residentuuri kunstnike teostega liituvad veel mõned eesti kunstnikud.
“Minu jaoks on oluline, et ka Pärnumaa ja laiemalt Eesti inimesed saaks näha teiste maade kunstnike teoseid,” ütleb Elo.
Plaanis on luua veel üks videoteos järgmisel aastal, mis käsitleb pärimuskultuuri seoseid märgalaga ning valmis saada Lavassaare ja Kikepera kogukonnateostega. Kunstiresidentuur võetakse kokku 2026. aastal ühisnäitusega Veneetsias.
Elo Liivi kõrval toimetavad teiste riikide residentuurides Maria Nalbantova (Bulgaarias), Christine Mackey (Iirimaal), Claudio Beorchia (Itaalias), Marjolijn Dijkman (Hollandis) ning Laura Harrington ja Fiona MacDonald (Suurbritannias). Läbi nelja aasta kulgenud kunstiresidentuur kulmineerub 2026. aastal Veneetsias ühise näitusega, kus tuuakse kokku eri riikides sündinud teosed, kogukonna lood ja loomingu protsessid.
Lähemalt saab kõigi kunstnike kohta lugeda siit.