Euroopa põllumajanduse reform liigub edasi. Kas lihtsustamise asemel keskkonnanõuete nõrgendamine? II osa
Ühise põllumajanduspoliitika reformi teemadel jätkab kirjutamist Aleksei Lotman.
Käesoleval perioodil kehtiva tingimuslikkuse asemel on eelnõus COM(2025) 560 kavandatud „Põllumajandusettevõtte vastutustundlik majandamine“ (artikkel 3), mille üheks osaks on taaskord kohustuslikud majandamisnõuded, mida ei paista tahetavat muuta. Kuivõrd tegu on kehtiva seadusandluse nõuetest kinnipidamisega, pole vastavate nõuet muutusteta edasi kandmises midagi üllatavat. Keskkonna poolt vaadates oleks tegelikult siingi arenguruumi, kuid tänasest poliitilist meelsust arvestades erilist lootust pole näha. Karta on hoopis, et eelnõu menetlusel võidakse soovida kohustuslikke nõudeid vähemaks võtta, mis oleks keskkonnale uueks ohuks.
Heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste asemel kavandatakse nn. kaitsetavasid, mida on tabanud “lihtsustamine” võrreldes tänaste maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standarditega. Paraku ei piirduta vaid halduslike reeglite lihtsustamisega, vaid tegu on nõuete nõrgendamisega. Peamine erinevus on, et üldist püsirohumaade kaitset enam ei soovita rakendada. Tänastest nõuetest säilivad süsinikurikaste muldade, sh. märg- ja turbaalade säilitamine (samuti millepärast siia alla liigitatud maastikuelementide kaitse) ning keskkonnatundliku püsirohumaa kaitse Natura 2000 aladel. Hinnang keskkonnavaates on sellele kaksipidine, sest kuigi senine ÜPP püsirohumaade määratlus on veider ja sellisel kujul selle säilitamine elurikkusele vaid väikese kasuga, aitas siiski see mõnevõrra hoida suuremat põllumajandusmaa pinda pikaajalise(ma) taimkatte all.
Erinevused vee- ja mullakaitse reeglites võrreldes täna kehtivatega paistavad olevat pigem sõnastuses. Oluline muudatus on see, et sertifitseeritud mahetootjaid soovitakse vabastada vee- ja mullakaitse nõuetest kogu majapidamise ulatuses (süsinikurikaste muldade, maastikuelementide ja püsirohumaade kaitse nõuded kehtiksid neil samamoodi kui teistel tootjatel).
Lisaks kavatsetakse liikmesriikidele anda üsna vabad käed kehtestada erandeid kaitsetavade rakendamisest selliste kriteeriumide alusel, nagu põllukultuurid, mullatüübid ja põllumajandussüsteemid või püsirohumaade kahjustused muu hulgas metsloomade või invasiivsete võõrliikide mõjul. Samuti lubab eelnõu ajutisi erandeid. Kuigi ajuti on paindlikkust ka päriselt vaja, hakkavad samas kõlisema ohukellukesed - kas on oodata võidujooksu kõige madalamate keskkonnanõuetega riigi tiitlile?
„Vastutustundliku majandamise“ nõudeid ei soovita rakendada väiketootjate toetuse saajatele. Bürokraatia vähendamise mõttes on see üsna mõistetav, kuigi ei ole päris selge, kui suur sellise leevenduse keskkonnamõju kogu Euroopa tasemel oleks. Riikides, kui väiketootjate osakaal on suur, võib vastavalt suur olla ka mõju keskkonnale - kuigi ei pruugi. Eesti põllumajanduse kontsentreeritust arvestades oleks mõju küllap üsna väike.
Samuti soovitakse anda liikmesriikidele võimalus tunnustada põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmete toetuse (sellest täpsemalt III osas) saajad automaatselt vastavaks kaitsetavade nõuetele.
Eesti on teadaolevalt kavandatavate muutustega päri, soovides siiski kaitsetavade osas veel suuremat paindlikkust juhul, kui liikmesriik suunab rohkem vahendeid vabatahtlikkesse keskkonnameetmetesse. Sellega võiks ehk põhimõtteliselt nõustuda, kui on selge, millega võrreldes rohkem neid vahendeid vabatahtlikesse meetmetesse suunatakse. Ilma sellise selguseta teeb taotletav paidlikus taas kord mõneti ettevaatlikuks.
Mis saab eelnõus kavandatud kaitsetavadest nõukogu ja parlamendi menetluses on veel vara ennustada. Loota nende tugevdamist oleks tänases olukorras naiivne; loota, et neid nõukogu ja parlamendi menetlustes ei lahjendada vast võib (kuigi kindel pole seegi).
Järgmises ÜPP-teemalises artiklis vaatleme millised muutused võivad oodata konkreetsete toetuste puhul.