Kas Euroopa põllumajanduspoliitika liigub õiges suunas? I osa
Süüa tahame kõik ja ilma põllumajanduseta me söönuks ei saa. Kuigi toitu ei anta poes tasuta, on ometi Euroopa Liidu algusest peale valitsenud seisukoht, et üksi turu meelevalda seda va toiduküsimust ei jäeta ning nõnda ongi üsna algusest peale märkimisväärne osa eelarvest läinud toidutootjaid toetava Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamiseks.
Põllumajandus võtab enda alla märkimisväärse osa Euroopa pindalast, seega pole imestada, et seda määraval ühispoliitikal on suur keskkonnamõju. Näiteks Läänemere eutrofeerumist põhjustavat lämmastiku ja fosfori koormust mõjutavad ka kõik ÜPP reformid.
Eelmisest ÜPP teemat süvitsi käsitleda püüdvast postitusest on juba üle aasta möödas ja vahepeal on mõndagi toimunud. Juba eelmisel aastal avaldas Euroopa Komisjon 2028. aasta järgse aja jaoks mõeldud määruste eelnõud ning tasapisi on käivitunud nende menetlemine Euroopa Liidu Parlamendis ja Nõukogus.
Vaatan otsa suurematele muutustele, mis eelnõudes kirjas ja veidi sellele, mis on teada menetlusest. Eelkõige räägin eelnõust millega kehtestatakse ÜPP rakendamise tingimused ajavahemikuks 2028–2034 (COM(2025) 560) ja rahastamist reguleerivast eelnõust COM/2025/565.
Teada on, et Nõukogu menetluses on aktiivselt töös mõte tuua terve rida ÜPP-ga seotud sätteid ÜPP rakendamise määrusesse, kuid allpool siiski lähtume algsetest eelnõudest, sest mingit kokkulepet muutuse osas veel ei ole.
Üheks suureks muutuseks tänasega on Euroopa Liidu erinevate fondide liitmine, mis mõjutab paratamatult ka ÜPP rahastamist. Kui seni tugineb see kahele fondile (kummagile sambale üks), siis nüüd kavatsetakse põllumajandus, kalandus, ühtekuuluvuspoliitika ja palju muud koondada samasse potti (kuivõrd eelnõu COM/2025/565 eestikeelset teksti veel pole, siis olgu siin inglisekeelne fondi nimetus: “European Fund for economic, social and territorial cohesion, agriculture and rural, fisheries and maritime, prosperity and security”), milles küll need suured valdkonnad on eraldi “kõrvamärgistega”. Siiski teeb selline muutus konkreetselt ÜPP jaoks ette nähtud rahastuse jälgimise keerulisemaks.
Fondide liitmise üheks loomulikuks (ja ka mõistlikuks) tagajärjeks on ÜPP kahesambalise struktuuri kaotamine. Kuigi tänaseks on mõned liikmesriigid avaldanud arvamust, et ÜPP rahastuse jaoks peaks olema eraldi fond, ei paista kahe fondi ja sellest tuleneva kahesambalise struktuuri säilitamise osas erilist entusiasmi kusagil. Seega võib oletada, et ÜPP muutub selles osas tõepoolest lihtsamaks.
Huvitav on ka COM(2025) 560 artikkel 2 kirjas olev: enne seda, kui liikmesriigid esitavad riikliku ja piirkondliku partnerluse kavad, võtab Euroopa Komisjon vastu riikidele mõeldud ÜPP soovitused. Käesoleva perioodi strateegiakava ettevalmistamisel andis Komisjon liikmesriikidele soovitused pärast kava eelnõuga tutvumist. Pole päris selge, mille alusel kavatsetakse praegu neid soovitusi anda. Pole samas kuulda, et ükski liikmesriik oleks vastu, seega ilmselt selles osas pole menetluse käigus muutusi oodata.
Ettepanekute (COM(2025) 560 ja COM/2025/565) järgi on ÜPP paarkümmend toetust, mis katavad üsna sarnase välja kui tänased. Mõned neist, nagu näiteks puuvilla eritoetus Eestis ilmselt ei rakendu ja tõenäoliselt selle mõju ei ole kuigi suur ka kogu Euroopa Liidu ulatuses.
Üheks oluliseks küsimuseks, mis on ÜPP rakendamist kummitanud juba ligi veerand sajandit on see, milline põllumajandusmaa saab toetusi ja milline mitte. Pikka aega on toetustega diskrimineeritud kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad, arvates toetuste alt välja puudega maid ja maastikuelemente. Oleme sel teemal ka käesolevas blogis päris palju kirjutanud (nt. siin ja siin).
Toetusõigusliku hektari mõiste on esitatud eelnõu COM(2025) 560 artiklis 6, mis käsitleb - nn. vähenevat pindalapõhist toetust (sellest veidi pikemalt ÜPP teemalises kolmandas loos). Seega, erinevalt täna kehtivast, kus toetusõiguslik hektar on üldine mõiste, mis määrab toetusõiguslikkuse enamuse meetmete suhtes, seotakse see eelnõus kohe ühe (kuigi ilmselt peamise) toetusega. Tõsi, artiklites 8 ja 11 seotakse toetusõigusliku hektariga veel kaks toetust, vastavalt looduslikust või muust piirkondlikust eripärast tingitud piirangutega alade toetus ja tootmiskohustusega seotud sissetulekutoetus (mõlemast veidi pikemalt ÜPP teemalises kolmandas loos), kuid ülejäänud meetmed ei paista uues käsitluses enam toetusõigusliku hektari mõistega seotud. Artikli 6 lõikes 7 kirjeldatakse toetusõigusliku hektari sisu veidi lühemalt kui praegu kehtivas määruses, kuid suurt sisulist erinevust ei paista. Seega paistab, et käesoleva perioodiga alanud paindlikkus liikmesriikidel täpsed reeglid kehtestada jääb alles ja pigem vist isegi veidi kasvab.
Nagu siin blogis juba kirjutatud, on juba kehtiv ÜPP strateegiakava määrus piisavalt paindlik lõpetamaks ÜPP varasemate perioodide ajal kehtinud kõrge loodusväärtusega põllumajandust diskrimineerivad toetusõiguslikkuse reeglid, kuid kahjuks Eestis piisava otsustavusega seda ei tehtud. Eesti peaks uuel perioodil toetusõigusliku hektari määratlust rakendama maksimaalselt kõrge loodusväärtusega põllumajanduse jaoks soodsal viisil, kaotades lõpuks 50 puu reegli ja piirangud maastikuelementide laiusele.