Põllumajandus ja elurikkus: karjamaade ja karjakasvatajate kiituseks. Mõtteid seoses ÜPP tuleviku ja tarbijate teadlikkusega. II osa

Kes pärandas pärandi pärandajatele?

Loomulikult tekib küsimus, kuidas saavad pärandkooslused olla elutähtsateks elupaikadeks paljudele liikidele? Kuigi karjakasvatus on tuhandeid aastaid vana, on see evolutsiooni jaoks üsna lühike aeg – ka noored liigid on tunduvalt vanemad. Vastuse üksikasjade üle võib vaielda, kuid üldjoontes on asi lihtne – sedavõrd lihtne, et selle peale on sõltumatult tulnud üsna mitmed ökoloogid. Nimelt pole ju meie põlised koduloomad veis ja hobune siia ilma alles põllumajanduse algul tekkinud. Nad olid ka enne seda Euroopa looduses olemas: ulukveise ehk tarva ja ulukhobuse ehk tarpani lai levik enne põllumajanduse algust on tuvastatav arvukate luuleidudega. Ilmselt ei saanud need rohusööjad jätta mõjutamata siinset loodust ning nii pidid paratamatult tekkima ka mitmesugused avatud ja poolavatud kooslused, kuigi neid oli oluliselt vähem kui hiljem põllumajanduse edenedes. Põllumajanduseelsel ajal olid need alad koduks neile liikidele, kes täna just poollooduslikest kooslustes eluliselt sõltuvad, sest ulukitena on veis ja hobune paraku välja surnud.

Pikas vaates on suurte taimtoiduliste loomade ja taimkatte vaheline koevolutsiooni toimunud nii kaua kuni kuival maal on taimed ja loomad koos elanud. Meile tuttavate rohtlate, savannide, niitude, nõmmede ja paljude teiste rohkem või vähem avatud kooslused on siiski eelkõige viimase mõnekümne miljoni aasta tulem. See on aeg, mil rohusööjate seas valitsevaks klassiks on olnud imetajad, tihti samadest seltsidest, kuhu kuuluvad ka tänapäeva suurimad rohusööjad: sõralised, kabjalised ja londilised. Rohttaimede seas kujunesid valitsejateks kõrrelised, kuid see pole olnud ainuvalitsemine, vaid rohumaadel on ikka ka teiste taimerühmade esindajaid kasvanud. Rohumaad pakkusid toidupoolist rohusööjatele, kes omakorda hoidsid rohumaid avatuna, kaitstes neid puittaimestiku vohamise eest. Miljonite aastate jooksul muutusid rohusööjate kohastumised rohttaimede söömiseks aina paremaks, nagu ka rohttaimede vastupidavus ärasöömisele ja tallamisele. Ning rohumaadele tekkis vaid neile omane elustik.

Maa pika ajaloo seni viimase paari miljoni aasta jooksul, mil maismaal on vaheldumisi valitsenud jäätumised ja jäävaheajad, on suurte rohusööjate - londiliste, sõraliste ja kabjaliste - mitmekesisus ja globaalne levik olnud hämmastav. Nende ökoloogiline mõju vastas nende loomade suurusele, mitmekesisusele ja laiale levikule. Pole sugugi liialdus öelda, et teiste globaalsete tegurite - jahtumised ja soojenemised, jäätumised ja jää sulamised, merede taandumine ja pealetung - kõrval kujundas meie praeguse elurikkuse suurte rohusööjate mõju.

Holotseeni algul surid mitmed selle fauna uhkemad esindajad välja. Taanduva jää järel jõudsid mammutid küll korraks ka meie aladele, kuid paraku mitte kauaks. Pole erilist kahtlust, et inimesel oli mammuti, karvase ninasarviku ja teiste suurte jääaja rohusööjate väljasuremises oma osa, kuigi võib vaielda, kui määrav see oli. Siiski säilis jääjärgses Euroopas üsna korralik komplekt suuri rohusööjaid: ürgveis ehk tarvas, piison ehk pürg, ulukhobune ehk tarpan, lisaks veel tänased tuttavad põder, hirv, metskits ehk kaber, metssiga ja kobras. Koostöös suutsid nad ilmselt osaliselt avatuna hoida mererandu, sooservasid ja jõelamme ning muuta mosaiiksemaks vähemalt osa meie metsadest. Ent ilma tarva, pürja ja tarpanita (veise, piisoni ja hobuseta) piisavat niiduala enam ei teki ja paljud niiduliigid hääbuvad.

Edasises on inimese osa on õige vastuoluline. Tarva, pürja ja tarpani kadumises on ilmne roll inimesel. Ent tänu inimesele jätkasid tarva ja tarpani kodustatud järglased metsades, luhtadel, randadel, nõmmedel ning sooservades toimetamist, säilitades elupaigad arvukatele taime, seene ja loomaliikidele. Ka sea kodustamine ei tähendanud kohe tema lauta sulgemist, tuhandeid aastaid tuhnisid sead tammede all ja mujal metsakarjamaadel. Piisonit küll ei kodustatud ja tema taandus inimese eest üha kaugematele kõnnumaadele, aga Lähis-Idast tulid siinsetele rohusööjatele lisaks kitsed ja lambad. Tundra ja taiga piirimail kodustati hiljem põhjapõdrad.

Edasine inimtegevus laiendas poollooduslikke elupaiku oluliselt, soosides nendega seotud liike. Samas vähenes metsade pindala. Siiski säilis märkimisväärne osa metsadega seotud elurikkusest: sajand tagasi, kui metsapind oli küllap oma ajaloolises madalseisus, oli näiteks metsis meil Eestis täitsa tavaline lind. Vanade puudega ebaühtlases vanuses ja tihti karjatamisest mõjutatud metsad sobisid paljudele metsaliikidele hästi.

Kahekümnes sajand tõi mitmeid murdepunkte, seda nii meie koduses Eestis kui ka Euroopas laiemalt. Eesti vaates on esimeseks suureks muutuseks iseseisva riigi loomine ja sellele järgnenud maareform. Edaspidi toimunud põllumajanduse moderniseerimine suurendas kuivendamise ja pärandkoosluste ülesharimise ohtu. Siiski säilis iseseisvuse esimese perioodi lõpuni suur osa meie pärandkooslustest.

Teiseks murdekohaks oli Nõukogude okupatsiooni, anneksiooni, sõja ja sovjetiseerimisega kaasnev. Sõda tühjendas maapiirkondi, kuid eriti ulatuslikult tegid seda suurküüditamised. Sellele järgnes sundkollektiviseerimine. Kolhooside-sovhooside majandamine muutus ajapikku üha intensiivsemaks ning pärandkooslused sobisid sinna aina vähem. Esmalt langesid suuresti kasutusest välja puisniidud, ent vähenes ka teiste pärandkoosluste majandamine. Siiski jäid kolhoosikorra lõpuni osa suurematest rannaniitudest karjamaadena kasutusse ja meie suurimad luhad andsid heina ka kolhoosikarjadele.

Kolmas muutus tuli iseseisvuse taastamisega. Algne romantiline pilt tuhandeist taastatud taludest realiseerus vaid osaliselt ja karmi turumajandusega kaasnenud põllumajanduse kokkukukkumine tähendas ka seni säilinud pärandkoosluste kasutusest kadumist.

Olgu siinkohal küll märgitud sedagi, et sotsialistlikku suurpõllumajanduse kokkuvarisemisel oli keskkonnale ka positiivne mõju. Näiteks vähenes oluliselt põldudelt ärakantava väetise kogus ja meie veed muutusid palju puhtamaks. Ent see on eraldi lugu, mis ei tasakaalusta pärandkoosluste hääbumisega kaasnevat elurikkuse kadu.

Õnneks hakkasid meie looduskaitsjad, esmalt Matsalus ja siis mujalgi, Rootsi eeskujul otsima talupidajatega koostöös lahendust. Matsalus hakati pärandkoosluste niitmist ja karjatamist toetama 1996. aastal, Laelatu, Soomaa ja teised kaitsealad tulid peagi järgi. See päästis meie kõige väärtuslikumad pärandkooslused hullemast. 2001. aastal käivitati üleriigiline loodushoiutoetuste süsteem, mis andis juba tõsist lootust meie pärandkoosluste tulevikule. Suutsime pöörata kiire languse aeglaseks kasvuks.

Suur roll selles, et Eesti riik on pärandkoosluste kaitset tõsise teemana võtma hakanud, on meie keskkonnaühendustel, eelkõige Pärandkoosluste Kaitse Ühingul, aga ka Eestimaa Looduse Fondil, Eesti Ornitoloogiaühingul  ja teistel. Olgu siinkohal lisatud, et sarnased arengud on toimunud mujalgi Euroopas, kus poollooduslike kooslustega tegelevate vabaühenduste seas on vast olulisim võrgustik Euroopa Looduskaitse ja Karjakasvatuse Foorum (European Forum on Nature Conservation and Pastoralism - EFNCP), aga selle temaatikaga tegelevad teisedki, näiteks Maailma Looduse Fond (WWF).

Eesti liitumine Euroopa Liiduga, millega koos hakkas meil kehtima ka ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) tõi järjekordse muutuse. Põllumajandus hakkas taastuma, kuid toetused kippusid esialgu pärandkooslustest kaarega mööda käima. Need ei mahtunud ÜPP põllumajandusmaa mõiste alla. Eelkõige oli probleem puisniitude ja -karjamaadega, kus puid leiti liiga palju olevat. Samas ka näiteks rannakarjamaade kivid, klibused kohad ja eriti märjemad lontsikud ehk siis paljud elurikkusele olulised elemendid leiti olevat heas korras põllumajandusmaal sobimatud.

Siiski suutsid looduskaitsjad ajapikku ka põllumajandusvaldkonna otsustajaile selgeks teha, et pärandkoosluste kasutus karjakasvatamiseks on just see koht, kus põllumajandus saab tõsiselt panustada elurikkuse säilimisse. Nii õnnestus koostööna ÜPP põllumajandus-keskkonnameetme raames 2007. aastaks kujundada poollooduslike koosluste toetus (PLK toetus). See võimaldas Keskkonnaministeeriumi rahastatud loodushoiutööd suunata eelkõige pärandkoosluste taastamisele, järjepidevat hooldamist sai hakata kompenseerima PLK toetusega. Nende kahe meetme koosmõjul hakkas kasutuses olevate pärandkoosluste pind tasapisi taastuma. Lisaks on taastamist kiirendatud mitme eduka projekti  abil.