Põllumajanduse veekaitse vajab tõhustamist

Seega ei ole kahtlust, et ÜPP strateegiakava peab tagama trendide pöördumise. Juunikuu postituses oli juttu, et Euroopa Komisjon kavandas algselt tingimuslikkuse osana taimetoitainete säästlikku kasutust soodustava abivahendi kasutamist. Nõukogu menetluses on see nõue kadumas (selle asemel soovitakse kõnealust abivahendit näha nõuande kohustusliku osana), Parlamendis käiva menetluse kohta on praegu raske midagi kosta, sest maaelukomisjon ja keskkonnakomisjon ei ole ühisele seisukohale jõudnud.

Kui taimetoitainete säästva kasutamise abivahend saab siiski tingimuslikkuse osaks, oleks see väike sammuke õiges suunas. Kui mitte, tuleb kindlasti kujundada kas ökoskeem või keskkonnameede, mis tagaks toetuse neile põllumajandustootjaile, kes vabatahtlikult võtavad ette bilansiarvutuse, olgu põllu või terve majapidamise ehk taluvärava meetodil. Ent bilansi arvutamine on vaid esimene samm taimetoitainete kadude vähendamise teel.

Tegelikult tuleb, sõltumata sellest, kas bilansiarvutus ise jääb vabatahtlikuks või muutub tingimuslikkuse osaks, kujundada keskkonnameede, mille raames põllumajandustootja viie aasta jooksul vähendab lämmastiku bilansi ülejääki 50%. Otsustamist vajab, kas meetmel peaks olema künnis, näiteks 20 kgN/ha, mis on halduskoormuse vähendamiseks mõistlik, kuid teisalt jätaks toetusest ilma need, kes juba täna kõige tõhusamalt ja keskkonnasõbralikumalt majandavad.

Kuivõrd taimetoitainete bilanss ja kasutustõhusus on omavahel seotud, oleks teine võimalik variant lähtudagi bilansi asemel toitaine kasutamise tõhususest, nagu soovitakse ka Põllumajanduse ja kalanduse arengukava eelnõus. Sel juhul tuleks anda toetust neile, kellel lämmastiku kasutustõhusus ületab 80% (võiks olla kõrgem määr, kui see on enam kui 90%). Eraldi otsustamise koht on, kas sarnast meedet tuleks rakendada ka fosforile – üldiselt on meie põllumajanduses fosfori kasutustõhusus kõrge niigi, kuid see ei pruugi olla nii kõigi tootjate puhul. Ühel või teisel viisil peab taimetoitainete, eelkõige lämmastiku bilansi ja/või tõhususe parandamise meetmepakett saama ÜPP strateegiakava osaks – praegu on kahjuks vastavad arutelud kuhugi soikunud.

Lisaks eeltoodud bilansi/kasutustõhususe meetmele on loomulikult teisigi:

- Revised Palette of measures for reducing phosphorus and nitrogen losses from agriculture (HELCOM, 2013),

- Priority measures for reducing nitrogen and phosphorus losses from agriculture and water protection (Baltic Compass, Work Package 3, 2012).

Tuntud ja teada meetmed on talvine taimkate, püüdekultuurid ja püsirohumaade säilitamine ning suurema ärakanderiskiga põllumaade üleviimine püsirohumaaks. Ühel või teisel moel on need praegustes ÜPP strateegiakava ettevalmistamise töödokumentides sees, kuigi detailid ehk vajavad veel lihvimist. Keskkonnavaates võiks toetada vähemalt 50% talvist taimkatet, kusjuures nitraaditundlikul alal võiks see olla kohustuslik.

Kindlasti tuleb uuel perioodil toetada puhvervööndite ja märgalapõhiste lahenduste rakendamist. Esimeseks sammuks on siingi puhvrite ja märgalade käsitlemine toetusõigusliku pinnana ja nende elementaarse kaitse tagamine tingimuslikkuse raames. Sellest kõrgema ambitsiooniga tegevusi võiks toetada ökokavana (põllu servas väetamisest ja taimekaitsevahenditest loobumine laiemalt kui vaid veekaitsevööndis), keskkonnameetmena (püsirohumaariba rajamine kohustusliku veekaitsevööndi ja põllu vahele) või investeeringuna (märgalade rajamine ja taastamine). Praegustes dokumentides paraku selliseid meetmeid ei ole, kuid need tuleb strateegikavasse kindlasti lisada.

Lühemas ajaskaalas kipub toitainete ärakanne sõltuma eelkõige vee äravoolust põllumaalt. Seetõttu peaks toetama investeeringumeetmete raames seadedrenaaži rajamist ja näiteks ökokavade raames seadedrenaaži võimaluste tegelikku kasutamist. Kuivõrd suur osa taimetoitainete ärakandest toimub soojadel talvedel, oleks üsna loomulik just talvel tõsta põldudel veetaset, sest siis ei sega see ei taimekasvu ega põllumajanduslikke töid ja samas annaks suurema tulemuse keskkonnale avalduva surve vähendamiseks. Samuti aitaks taimetoitainete äravoolu vähendada märgalaviljelus, teisisõnu püsivalt kõrge veetaseme tagamine. Kas seda oleks targem toetada ökokava või keskkonnameetmena on otsustamise küsimus, kuid strateegiakavasse sisse tuleks ta ühel või teisel viisil kindlasti sisse kirjutada.

Kahtlemata on üheks oluliseks meetmeks vee kaitsel taimetoitainete koormuse vastu ka mahepõllumajanduse osakaalu suurendamine. Mahepõllumajandus ei kasuta mineraalseid lämmastikväetisi ja ka mineraalse fosfori lisamine on piiratud. See tähendab, et põllumajanduskeskkonda ja ümbritsevat ökosüsteemi liigsete taimetoitainetega ei koormata. On positiivne, et ÜPP strateegiakavaga on plaanis jätkuvalt toetada nii mahepõllumajandusele üleminekut (praeguste plaanide järgi keskkonnameetmena) kui ka mahepõllumajandusliku tootmise jätkamist (ökokavana). Seejuures on vältimatult vajalik, et strateegiakavas nähtaks selleks ette piisavad vahendid.

Seega on veekaitse seisukohalt äärmiselt oluline, et ÜPP strateegiakava tagaks taimetoitainete bilansi ja/või kasutustõhususe parandamise, talvise taimekatte ja vahekultuuride pinna suurenemise, püsirohumaade säilitamise ja taastamise, puhvervööndite ja märgalade laialdase kasutuselevõtu ning maheviljeluse järjepideva arengu. Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) on neid põhimõtteid koostöös partneritega strateegiakava ettevalmistamise töös Maaeluministeeriumile korduvalt rõhutanud - EKO ettepanekud ÜPP strateegiakava keskkonnakaiste ja mahetootmise meetmete välja töötamiseks.