ÜPP reform üpris lõpusirgel

Aeg on  Läinud aasta 3. detsembril jõustusid päev enne seda (2. detsembril) Euroopa Liidu teatajas ilmunud ÜPP reformipaketi määrused. Neist olulisim, strateegiakavade määrus on leitav ka eesti keeles. Paketis on lisaks veel rahastamist ja haldamist korraldav määrus ning turukorraldusmäärus.

Seega siis võiks isegi öelda, et reform on teostatud - selleks korraks, sest tänaseks on juba saanud tavaks, et ÜPP, mis omal ajal oli üks väga konservatiivne poliitika, läbib uuenduskuuri igaks järgmiseks Euroopa Liidu seitsmeaastaseks rahastamisperioodiks - õigupoolest küll seadusandliku protseduuri ajamahukuse tõttu pigem selle teiseks või kolmandaks aastaks. Aga päris lõplikult saab reform siiski valmis, kui Euroopa Komisjon on ära kasutanud või otsustanud kasutamata jätta kõik temale määrustega antud delegeeritud volitused. Samas, nende kasutamine võib nihkuda õige pikalt ka tegelikult rakendamise aega. Nii et kas reform läbi või lõpusirgel, on mõneti maitse küsimus.

Igal juhul on paras aega nüüd hinnata, mil määral reform on ootusi õigustanud. Vastus on: vähe. Paslik oleks vist ka veidi lähiajalugu meenutada.

Kuidas me ÜPP-d mõistlikuks proovisime keerata

2017. aasta septembris, Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal, kogunes Tallinna ELFi eestvõttel esinduslik konverents, kus põllumajanduse ja keskkonnaga seotud asjalistel oli võimalus arutada, milliseks tuleks ÜPP reformida. Konverentsi osalejate poolt Euroopa Liidu põllumajanduse ja kalanduse nõukogule, Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu komisjonile ning Euroopa Komisjonile saadetud avaliku kirjaga esitati mõned lihtsad põhimõtted, millele peaks vastama tuleviku ÜPP.

Kirja üheks keskseks seisukohaks oli järgmine: „ÜPP I sammas on senisel kujul ilmselt oma aja ära elanud. Tuleb loobuda toetusõiguste ja ajaloolisel referentsil põhinevate rahvuslike ümbrikute süsteemist. See tuleb asendada toetustega, mis säilitaks avalikke hüvesid pakkuva põllumajanduse ka seal, kus põllumajandustootmine on looduslike eripärade tõttu kallim. Vajame süsteemi, mis peataks põllumajanduse kontsentreerumise ja väldiks maade haaramist Euroopas. Multifunktsionaalse, taludel põhineva põllumajandusmudeli kaitseks tuleb kahaneva eelarve tingimustes sisse seada jõuliselt progressiivsed toetused esimestele hektaritele väiksemate tootjate kasuks ning senisest oluliselt madalamad toetuste maksimummäärad.

Me vajame poliitikat, mis toetaks noortalunikke ja kutsuks esile põlvkondade vahetuse taludes. Tänane süsteem, kus põhiosa rahast kulub põllumajandustootjate ebavõrdsust süvendavatele, keskkonda kahjustavatele ja selgelt väljaütlemata eesmärgiga otsetoetustele, tuleb asendada süsteemiga, kus talunikele ja teistele tootjatele makstakse selgelt kirjeldatud avalike hüvede eest põhjendatud ning õiglast tasu."

Midagi niisugust pole juhtunud. See pole muidugi täna mingi üllatus, sest reformi põhiline arhitektuur määrati ära juba 2018. aasta juunis Euroopa Komisjoni poolt esitatud ÜPP määruste eelnõude paketiga ja umbes samal ajal esitatud mitmeaastase finantsraamistiku eelnõuga. Pakett säilitas ÜPP kahesambalise struktuuri ja jättis põhiosa rahast avalike hüvedega praktiliselt sidumata põhitoetusele. Järgnev menetlus Euroopa Liidu nõukogus ja Euroopa Parlamendis sai ka optimistlike ennustuste kohaselt tegelda vaid väiksemate vigade parandamise, mitte põhimõtteliste muutustega. Viimaste eelduseks olnuks eelnõude tagasilükkamine ja Euroopa Komisjonile uute eelnõude ettevalmistamise ülesande andmisega, mida ka prooviti - aga see oli selgelt lootusetu. Nii kirjutasin kohe pärast eelnõude avalikustamist, et reformi kulg valmistab pettumust. Suures pildis on juba seal olulisim öeldud.

Ja kuhu me siis jõudsime

Nagu ka kõnealuses blogipostis juttu, ühtteist võrreldes varjasemaga ÜPP-s siiski muutus. Siinkohal võib kõige olulisemana üle korrata kolm asja: liikmesriikide suurem vabadus ÜPP rakendamisel, mõlema samba rahastatud meetmete ühine kavandamine ÜPP strateegiakavaga (varasema vaid teist sammast kavandava maaelu arengukava asemel) ja esimesest sambast rahastatud ökokavad. Tegu on pigem positiivse muutusega, kuid suures vaates ei kaota see senise ÜPP suuri keskkonnamuresid.

Ent elu ei koosne vaid suurest pildist. Tegelikult on ka detailid olulised. Ja nende, vahel õige tähtsate detailide üle vaieldi esmalt õige pikalt Euroopa Parlamendis ja Euroopa Liidu põllumajanduse ja kalanduse nõukogus ning seejärel nende kahe ja Euroopa Komisjoni esindajate vahel triloogide raames. Suvel said need läbi, järgnesid lõpphääletused Euroopa Parlamendis ja põllumajandus-kalandusnõukogus ning avaldamine Euroopa Liidu teatajas. Nüüd, kui kõik on ametlik, võikski hinnata olulisemaid “pisiasju”.

Toetusõiguslikkus

Kuigi juba algne eelnõu tegi sammu edasi senise kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaad diskrimineeriva absurdse süsteemi muutmiseks, eelkõige lihtsalt andes liikmesriikidele rohkem õigust ise toetusõigusliku maa määratlemiseks, on jõustunud määruses mitmeid häid lisandusi: otsesõnu on nimetatud agrometsandussüsteeme, laiendatud ja viidud Euroopa rohumaade mitmekesisust paremini arvestavaks püsirohumaa määratlust ning nimetatud maastikuelemendid ja märgalaviljeluseks kastutavat maad toetusõiguslike hektarite osana. Et reformiga on oluliselt suurendatud liikmesriikide vabadust ÜPP rakendamist kavandada, sõltub see, kas kõrge loodusväärtusega põllumajandust ka edaspidi diskrimineeritakse suuresti liikmesriikide valikutest.

Tingimuslikkus

Tänaseks juba ammu tuttava nõuetele vastavuse ja mööduva perioodi jooksul katsetatud rohestamise asemele tuli tingimuslikkus. Selle reeglite puhul läks mõni asi menetluse käigus võrreldes algse eelnõuga veidi paremaks, mõni asi jälle kehvemaks.

Paremaks võib lugeda puhverribade käivat maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardit (HPK), kus lisati täpsustus, et need peaksid olema “üldjuhul vähemalt kolm meetrit laiad”. Loomulikult see “üldjuhul” avab võimaluse riikidel teha ka teisiti, kuid samas liigne paindumatus ka hea pole. Pigem peaks liikmesriigid mõistma, et erandist ei saa teha reeglit (konkreetselt Eesti strateegiakavaga seoses allpool).

Ka maastikelementide kohta käiv HPK sai menetluse käigus liha luudele, muutudes veidi ambitsioonikamaks. Kui Komisjoni algses eelnõus puudus minimaalne protsent põllumajandusmaast, mis selliste elementidega peab olema kaetud, siis jõustunud õigusaktiks on kirjas, et vähemalt 4%. See pole küll palju, aga minimaalseks määraks siiski mitte halb.

Nõrgemaks jäi paraku taimetoitainetega seotu. Algses eelnõus oli, nagu varem olen kirjutanud sees HPK, mis nõudis säästlikku taimetoitainete kasutust soodustava abivahendi kasutamist. Iseenesest polnud tegu kuigi ambitsioonika nõudega: see isegi ei nõudnud taimetoitainete bilansi ja/või kasutustõhususe parandamist juhul, kui abivahend peaks näitama tootja senises tegevuses probleeme. Paraku sattus isegi see suhteliselt tagasihoidlik nõue liikmesriikide rünnaku alla ja jõustunud määruses seda HPK enam pole.

Taimetoitainete säästva kasutamise abivahendiga seonduv on viidud täielikult nõustamise alla. Keskkonna poolt vaadates on muidugi absurdne, et taimetoitainete ebatõhusat kasutust võib jätkuvalt toetada otsetoetustega.

Ökokavad (1. sammas)

Ökokavade regulatsioon on jõustunud määruses detailsem kui eelnõus, aga kas see on sellepärast parem, on veidi maitse küsimus. Igatahes nõuete lahjenemist võrreldes eelnõuga ei märganud.

Tähtsaim muutus võrreldes eelnõuga on ökokavadele minimaalse rahastuse kohustuse seadmine: kui algses eelnõus see puudus, siis jõustunud määruse kohaselt tuleb ökokavadele eraldada vähemalt 25% otsetoetuste eelarvest. See on kindlasti parem kui eelnõus, kuid samas märksa halvem kui Euroopa Parlamendi poolt pakutud 30%.

Keskkonnameetmed (2. sammas)

Võrreldes algse eelnõuga on sõnastust kohendatud veidi selgemaks, aga üldiselt ei oska sisu poolt olulist muudatust välja tuua ei heas ega halvas.

Minimaalseks kuluks keskkonna- ja kliimaga seotud sekkumistele (lisaks keskkonnameetmetele ka keskkonnaeesmärke teenivad investeeringud ja 50% osas vähem-soodsate alade toetus) nähakse ette 35% 2. samba kuludest.

Reformi kokkuvõtteks: kuivõrd pettumust tekitasid juba Euroopa Komisjoni poolt välja käidud eelnõud
siis praegu võib sedastada, et oluliselt hullemaks pole vähemalt läinud. Kõige suurem tagasiminek on taimetoitainetega seotud tingimuslikkuse nõudega, mõnes teises asjas on asi läinud veidi veidi paremaks. Kindlasti on asi väga kaugel unistuste põllumajanduspoliitikast, aga patuga pooleks on võimalik sellega elada.

Ja kus me ÜPP strateegiakavaga Eestis oleme

Aasta algul saatis Eesti Maaeluministeerium Euroopa Komisjonile ÜPP strateegiakava.

Kavas on mitmeid häid ja olulisi meetmeid, kuid ka palju asju, mis jätavad soovida. Eesti Keskonnaühenduste Koda (EKO) esitas eelmise aasta detsembris kavale mitmeid märkusi.

Kokkuvõtvalt võib kavas leida mõndagi head, aga nagu laulisalm ütleb, on tal ka väikesed vead. Mõned isegi mitte väga väikesed. Kuivõrd need said EKO poolt selgelt kirja ei hakka neid siinkohal uuesti esile tooma.

Samadele olulistele asjadele juhtisime tähelepanu ka ÜPP strateegiakava KSH aruannet kommenteerides.

Loomulikult on EKO ka ÜPP strateegiakava eelmistel etappidel oma seisukohti esitanud, millest ka selle blogi varasemates postitustes on juttu olnud.

Tänaseks on Euroopa Komisjon saatnud liikmesriikidele ka oma tagasiside ÜPP strateegiakavad teemal. Kahjuks pole aga need kirjad avalikud. Ka ÜPP strateegiakava juhtrühm pole Eestile saadetud kirja veel näinud.