Märgaladele pühendatud kunstiresidentuur
Elo Liivi elurikkusele ja märgaladele pühendatud tetraloogia koosneb kolmest videoinstallatsioonist, kogukonna ning teadlastega koostöös valmivast kohaspetsiifilisest maastikukunstiteoste seeriast Kõrsa ja Lavassaare jääksoodes ning Kikepera kuivendatud soometsas ja protsessi dokumenteerimisest.
Maailma päästmine
KEHA-HING-VAIM, MEIE TEGUDE JÄLJED JA ELAMISE VARJUD
Elo Liiv
Inimkonna aastatuhandete pikkune pingutus looduse toiduahelast väljumise ning surma ja sünni käskijaks saamise nimel on paisanud meid ühise keele ja lugemisoskuse kaoga dissonantsi, resonantsist välja. Säilinud on küll igatsus nautida ilusaid loojanguid, puhta ja puutumatu looduse rahu ning vaikust ja otsida lohutust, aga me tahame lõigata seda, mida ise ei külva. Meie tegude jäljed ja elamise varjud on kui igapäevased vägivallaaktid, millele aeg-ajalt järgnevad süümepiinades tehtavad saamatud ja tihti fiaskoga lõppevad maailma päästmise püüud. Kuni me ei tegele kuritarvitaja äratundmise ja eemaldamisega iseendast ning oma suhetest ümbritseva maailmaga, on meie maailma päästmise katsed kui uppuja ümber vett tõstvad graniidist päästerõnga visked.
Eesti animistlikus pärimuses peetakse kogu loodust elavaks olendiks. Nii eraldi kui ka tervikuna on kõigel siin ilmas keha, hing, vaim ning elamise vari ja jälg. Sõltumata tehtud tegude eesmärkidest, loob igasugune eluvorm või -viis paratamatult varje ning kõikidel tegudel on tagajärgede jäljed. Nii nagu meie praegune elu on täis mineviku jälgi, varjutab tänapäev paratamatult tulevaste põlvkondade mõtted, väärtused ja teod. Olles samavõrd olulised keha-hinge-vaimu kujunemisloos kui elu võimalus ise, ei kao elamise varjud ja jäljed päriselt kunagi. Kuid enne eelnevate põlvkondade jälgedesse astumist tuleb veenduda, kas need jäljed on järgnemist väärt.
Pärimus hoiatab teiste inimeste varjude peale astumise või nende kahjustamise eest - peab väga hoolega jälgima, et oma varju valesse kohta ei jäetaks. Kahju võib saada nii varju tekitaja kui varjudesse astuja. Mõnel pool on veel elav komme visata inimeste jälgedesse rituaalselt tuhka, et olemasolev elamise õnn kahjustada ei saaks. Inimtekkeliste jälgede teisendamine ja varjude kustutamine ilma neid suurendamata või inimeses peituvat elu kahjustamata tundub olevat üks kaasaja peamisi ülesandeid.
Kuivendatud märgalade taastamine – see on justkui püüd kustutada sovjetiaegsete põlvkondade kuivenduskraavidest tekkinud hiiglaslikku, tänapäevani ulatuvat varju. Kuivenduskraave hoogtööna kaevates ja ligi kümnelt tuhandelt hektarilt soodest-rabadest taimestikku koorides ei adunud tolleaegne ENSVL juhtkond ega sellele allutatud ühiskond oma tegude tagajärgede mastaapset negatiivset mõju. Sooviti kergendada enda ja tulevaste põlvede elujärge, kuid oma tegude jälgede sügavuse ja CO2 lendumise kogusega kuivendatud soodest ning avatud turbamaardlatest ei osatud arvestada. Kui aastas kaevandatakse Eestis veidi üle miljoni tonni turvast, siis jääksoodest ning kuivendatud turbaväljadelt mineraliseerub ja haihtub seda õhku ligikaudu 2,5 miljonit tonni.
Mis valesti, see uuesti. Me ei saa kunagi täielikult kustutada eelnevate põlvede jälgi ja varje, mis ulatuvad meieni. Me ei saa vältida juba olemasolevatesse jälgedesse astumist või elada jäljetult. Küll aga saame muuta iseennast ja pinda, millesse jäljed on tehtud, milleni varjud ulatuvad ja seda, milline on varjude kvaliteet. On esmatähtis, et varjud ja jäljed looks, mitte ei hävitaks elurikkust.
Elo Liivi elurikkusele ja märgaladele pühendatud tetraloogia koosneb kolmest videoinstallatsioonist, kogukonna ning teadlastega koostöös valmivast kohaspetsiifilisest maastikukunstiteoste seeriast Kõrsa ja Lavassaare jääksoodes ning Kikepera kuivendatud soometsas ja protsessi dokumenteerimisest.