Kõik uudised

Põllumajandus ja elurikkus: karjamaade ja karjakasvatajate kiituseks. Mõtteid seoses ÜPP tuleviku ja tarbijate teadlikkusega. III osa

16. veebruar 2021
Maaelublogi
ELFi põllumajanduseksperdi Aleksei Lotmani postituse "Põllumajandus ja elurikkus" sarja III osa räägib kõrge loodusväärtusega põllumajandusest ning sellest, millega arvestada ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava koostamisel, et elurikkus ei hävineks.

Kõrge loodusväärtusega põllumajandus

Eelnevast peaks olema selge, et pärandkoosluste hoid pole üksnes looduskaitse, see on ka põllumajandus. Sadu aastaid on neid kasutatud ikka selleks, et kariloomadel oleks süüa. Karjakasvatus toitis omakorda inimest, kes teatavasti ise rohust ja okstest söönuks ei saa. Elurikkus on selle traditsioonilise looduskasutuse kõrvalsaadus. Põllumajandust, mis on kujundanud elurikkad maastikud ja eelkõige pärandkooslused, on hakatud nimetama kõrge loodusväärtusega (KLV) põllumajanduseks. Sellise tootmise säilitamine on ka Euroopa Liidus tunnistatud oluliseks.

Kõrge loodusväärtusega põllumajandus on loomulikult laiem kui vaid pärandkoosluste karjatamine ja nendelt heina varumine elurikkuse jaoks soodsal viisil. Lisaks pärandkooslustele tuleb kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaaks lugeda ka traditsioonilist mosaiikset põllumajandusmaastikku, kus põllud pole liiga suured ja on olemas mitmekesised põllupiirded kiviaedadest puuderidadeni ning muidki ohustatud liikide elupaiku põllumajandusmaal. Kuid kindel on see, et meie tingimustes on kõrge loodusväärtusega põllumajandus lahutamatult seotud ekstensiivse loomakasvatusega, kus loomad käivad karjamaal ja vähemalt osa nende söödast on suve teisel poolel varutud hein.

Kuhu edasi?

Tänaseks oleme jõudnud erinevate hooldatavate pärandkoosluste pindalaga üle 35 000 hektari, mis on hea tulemus nii võrrelduna veerandsajandi taguse ajaga kui ka rahvusvahelises võrdluses. Siiski jääb see tunduvalt alla ökoloogilisele vajadusele, mis on praeguse parima teadmise kohaselt vähemalt sadakond tuhat hektarit. Realistlik oleks kavandatavas ÜPP strateegiakavas võtta eesmärgiks 55 000 hektarit hooldatavaid pärandkooslusi, et seejärel jätkata nende pinna kasvatamist kuni ökoloogiliselt põhjendatud eesmärgid on saavutatud.

Selleks, et me elurikkus ei hääbuks tuleb ÜPP strateegiakavas tõsiselt pingutada. Esiteks, nagu olen korduvalt kirjutanud, tuleb kõik pärandkooslused ja põllumajandusmaad mitmekesistavad maastikuelemendid lugeda otsetoetuste mõttes toetusõigusliku pinna osaks. Praegu need kahjuks seda pole, mis sisuliselt tähendab näiteks puiskarjamaade või märgade niitude kasutajate diskrimineerimist.

Teiseks, püsirohumaade ja maastikuelementide tõhus kaitse peab saama osaks tingimuslikkusest. Sõltumata sellest, kas põllumajandustootja on huvitatud pärandkoosluste aktiivsest hooldamisest, peab olema selge, et kõigi ÜPP toetuste saamise eeltingimus on põllumajandusliku elurikkuse hävitamise vältimine.

Kolmandaks on vaja toetada pärandkoosluste hooldamist suunatud meetmetega. Seniste maaelu arengukavade PLK toetus on ennast üldiselt õigustanud ja sarnane meede on kindlasti vajalik ka tulevikus ning ÜPP strateegiakava ettevalmistamisel on uuendatava PLK toetuse tingimustega tehtud tublit tööd, kuid sellest üksi ei piisa.

Praegu saab PLK toetust taotleda vaid kaitstavatele aladele. Pole põhjust kahelda, et need ongi prioriteediks, kuid sugugi mitte kõik säilitamist või taastamise väärivad pärandkooslused pole kaitse all. On vaja tagada mingisugune toetus ka nende alade loodust hoidvale majandamisele.

Lisaks pärandkooslustele on tasapisi liigirikkaks muutumas ka osa selliseid püsirohumaid, mis on oma tekkelt kultuurrohumaad. Kui neid pole juba pikemat aega uuendatud (teisisõnu üles küntud ja uuesti piiratud arvu liike sisaldava seemneseguga külvatud), kuid samas on jätkatud nende karjatamist või seal heina varumist, võivad need muutuda õige liigirikkaks - eriti, kui lähiümbruses leidub liigirikkaid pärandkooslusi.

Täna on ÜPP strateegiakavas arutelu all väärtusliku püsirohumaa säilitamise meede, mis peaks mõlemat eeltoodud väljakutset - pärandkooslused väljaspool kaitstavaid alasid ja liigirikkad püsirohumaad, mis pole päris pärandkooslused - leevendama. On oluline, et selline meede ka päriselt rakenduks ega kukuks kava ettevalmistamise viimastel etappidel välja. Lisaks on arutelu all karjatatava püsirohumaa toetus, mis samuti aitaks olukorda parandada. Siiski lubab kõnealune meede karjamaid väetada ja uuendada, mis vähendab oluliselt selle positiivset mõju elurikkusele.

Märg niit. Karula RP. Foto: Katre Liiv

Senine PLK toetus ei ole osutunud piisavalt tõhusaks kõige märjemate niitude hooldamisel, olgu nendeks Karula kuplite vahelised soolaigud  või Kasari luha madalamad osad. Probleemiks on nii toetuse määra ebapiisavus kui ka asjaolu, et põllumajandus-keskkonna toetused eeldavad viieaastase kohustuse võtmist. Ent märjemad niidud võivad mõnel aastal olla lausa vee all ja siis on nende niitmise punnitamine mõttetult kallis hooldajale ning loodusele pigem kahjulik. Lahenduseks oleks spetsiaalse üheaastase toetuse väljatöötamine, mida talunik taotleks igal aastal eraldi ja mida makstaks välja tegelikult hooldatud pinna alusel. Ilmselt tuleks tõsiselt kaaluda vastava ökokava (vt. ökokavade kohta nt siit) välja töötamist.

Ökokavana tuleks toetada ka mõnede niidualade eriti hilist niitmist. Lähenemine, kus kõigil pärandniitudel on ühesugune niitmise algustärmin, ilmselt ei tööta. Ühest küljest on mõnede maaspesitsevate lindude jaoks ka senine, poolest juulist algav niitmine liiga varajane. Teisalt oleme praeguseks näinud, et näiteks taimestiku mitmekesisusele pole niitmise edasilükkamine liiga kaugele sugugi hea, sest hilisem niitmine jätab alles kiirekasvuliste taimede eelise. Kolmandast küljest on mõnele taimeliigile siiski vajalik just hiline niitmine. Ning neljandaks ei saa unustada sedagi, et mida hiljem niita, seda vähem kvaliteetne on hein. Seega oleks vaja, et pärandkooslusi niidetaks erinevatel aegadel: osa varem, osa hiljem. Samuti oleks linnustikule kasulik mõnede kultuurrohumaade hilisem niitmine. Hilise niitmise ökokava oleks võimalus kõiki eeltoodud probleeme leevendada.

Et kõrge loodusväärtusega põllumajandus hõlmab lisaks pärandkooslustele ka põllumaade mosaiiksust, tuleb ka uuel perioodil jätkata kiviaedade korrashoiu ja taastamise toetamist. Senistes maaelu arengukavades olid kiviaedade toetus sees, kuid praeguses ÜPP strateegiakava töös ei ole seda välja pakutud, mis teeb mõneti muret. Samuti tuleks toetada teisi liigirikkust toetavaid põlluservi. Strateegiakava ettevalmistamise käigus on jõutud puhverribade ja ökosüsteemiteenuste säilitamise toetuste meetmelehtedeni. Põhimõtteliselt on võimalik nende meetmete arendamisel jõuda selleni, et toetatud oleks ka kiviaiad ja teised traditsioonilised põllupiirded, kuid see tuleks sellisel juhul meetmelehtedes selgemalt sõnastada.

Lisaks tuleb kindlasti ÜPP strateegiakavas ja üleminekuaastatel (2021-22) tagada piisav rahastus mahetoetuse jaoks. Mahetootmine ja KLV põllumajandus ei ole üks ja seesama, aga neil on palju ühist. Mahetootmist iseloomustav sünteetilistest pestitsiididest ja mineraalväetistest loobumine käib KLV põllumajanduse korral kindlasti vähemalt pärandkoosluste ja maastikuelementide kohta. Tekib küsimus, miks mitte siis neist täielikult loobuda. Nii ongi paljud KLV tootjad ühtlasi ka mahetootjad. Ning lisaks on mahetootmisel elurikkusele soodne mõju ka väljaspool KLV põllumajandusmaad. Pealegi iseloomustab mõlemat seegi, et kariloomad on võimalusel karjamaal, mitte aastaringselt laudas. Seni on Eestis mahepõllumajandus jõudsalt kasvanud, kuid turutõrked ja ebapiisavalt kavandatud eelarve on seda ohustamas.

KLV põllumajandust aitaks säilitada ka ülepingutatud bürokraatiast loobumine loomsete toiduainetega kauplemisel. Kehtiva määruse alusel ei saa kodus tapetud loomade liha legaalselt müüa, mis koormab mõttetult väiketootjaid ja muudab eriti keeruliseks loomapidamise väikesaartel. Euroopa Liidus oleks ammu aeg lubada talupidajail otse tarbijaile müüa kõiki talusaadusi.

Tarbijate valikuist sõltub samuti mõndagi. Lihatootmise suur globaalne jalajälg on tekitanud suurel osal keskkonnasõbralikest linnainimestest arusaama veganlusest kui ainsast vastutustundlikust valikust. Eelnevast peaks olema selge, et asi pole nii lihtne. Liha ja piimatoodete puhul on vastutustundlik ja elurikkust toetav tootmine võimalik ning seega on võimalik ka nende kaupade vastutustundlik tarbimine. Kindlasti kirjutame sellest tulevikus pikemalt.


Vaata lisaks ühte kümnenditagust selgitust, mis on suuresti aktuaalne ka täna https://www.youtube.com/watch?v=zsDbByq6t5M

Ka nelja aasta tagune artikkel Eesti Looduses ei ole oma põhisõnumi osas vananenud.


Selle loo esimest osa saab lugeda siit ja teist osa siit.

Postituse autor: ELFi põllumajandusekspert Aleksei Lotman.

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika. Mis on mis?

Euroopa Komisjoni soovitused - ei ole riikidele kohustuslikud, ent kuivõrd ÜPP strateegiakava hakkab kehtima pärast selle heaks kiitmist EK poolt, on liikmesriigil mõistlik soovitustega arvestada.

ÜPP - Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika, mis sai alguse 1962. aastal. ÜPP hõlmab ligi kolmandiku EL ühisest rahakotist. Praegu toimub ÜPP ümberkujundamine järgmiseks ELi eelarveperioodiks (2021-2027). Eestis on sellega seoses koostamisel ÜPP strateegiakava aastateks 2021-2027. Varasemaga võrreldes saavad riigid suurema iseseisvuse otsustada toetuste üle. Loe lisaks ka Euroopa Komisjoni kodulehelt  ja ELFi blogist “Mis on katki? Ei rohkem ega vähem kui ELi mahukaim poliitika”.

ÜPP strateegiakava koostamise edasine kulg - Maaeluministeerium on töörühmi kaasates saanud valmis meetmelehtede komplektiga, mis ministeeriumi hinnangul paistab olevat ammendav. Nendega on saanud tutvuda ka strateegiakava juhtrühm. Ilmselt peab ministeerium need nüüd üle vaatama, arvestades EK soovitusi. Loodetavasti saavad ka kodanikuühendused veel kaasa rääkida.

ÜPP reformi seis - triloogid ehk läbirääkimised Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja EK vahel on käimas, avalikku infot nende täpsema seisu kohta on napilt.