Nattereri lendlane (Myotis nattereri)
Ingl Natterer’s Bat
“Kõige metsalembelisem nahkhiireliik”
Mõõtmed
Kehakaal 7–10 g, tüvepikkus 42–50 mm, küünarvarre pikkus 34–44 mm, tiibade siruulatus 245–300 mm.
Välimus
Keskmise suurusega nahkhiir. Selgmine karv on hallikaspruun, kõhtmine aga hallikasvalge. Üleminek kõhtmise ja selgmise värvuse vahel on selgepiiriline. Nägu on roosakas ja harilikult karvadeta. Kõrvad ja lennus on hallikaspruunid ning üsna heledad. Kõrvad on pikad, ette painutatuna ulatuvad koonu tipust kaugemale. Traagus on pikem kui pool kõrvalesta pikkust ning kergelt kõverdunud. Teistest lendlaseliikidest kindlalt eristav tunnus on kaks lühikeste karvade rida sabalennuse serval. Hea määramistunnus on ka sabamembraani toetav s-kujuline kannus. Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3).
Eestis leiduvatest liikidest võib nattereri lendlane värvuselt sarnaneda veelendlase ja tiigilendlasega, kuid erinevalt nattereri lendlasest on neil liikidel labajalgadel karvad, puudub karvarida sabalennuse serva ning kannus ei ole s-kujuline.
Levik
Levinud Euroopas, Lähis-Idas ja Loode-Aafrikas. Levila lõunapiir kulgeb Alžeerias ning Marokos, põhjapiir Lõuna-Soomes ja -Rootsis. Euroopas on liik laialt levinud ning levila hõlmab tervet Mandri-Euroopat, Suurbritanniat ja Iirimaad. Eestis on nattereri lendlane haruldane nahkhiireliik, kelle leiukohtasid on teada vähe. Korduvalt on teda leitud Ida- ja Lääne-Virumaalt, peale selle Tartumaalt ja Raplamaalt.
Elupaik
Levila ulatuses väga varieeruva elupaigaga liik. Põhja- ja Kesk-Euroopas on elupaikadena eelistatud metsad ning avatud puistud, nagu pargid ning istandused. Elupaikade seas leidub nii leht- kui ka okasmetsi. Lisaks võib ta toituda ka veekogude kohal või piki servaalasid lennates. Servaaladel hoidub puudele väga lähedale, avamaastikku enamasti väldib, kuid vahel võib teda sealgi kohata. Eestis on nattereri lendlast leitud peamiselt metsadest ja parkidest.
Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Need asuvad peamiselt puuõõntes, nahkhiirte varjekastides ning hoonetes, nt Saksamaal on teada nattereri lendlase kolooniad karjalautades. Ühte varjepaika võib asustada 20–50 isendist koosnev poegimiskoloonia. Isasloomad moodustavad samal ajal eraldi kolooniaid. Varjepaiku võidakse jagada pruun-suurkõrva ja tiigilendlasega.
Aktiivne vaid soojal poolaastal. Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis arvatavasti nagu teistelgi lendlastel septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. Nattereri lendlase talvituspaikadena on Eestis teada peamiselt suured mõisakeldrid, kus loomi leidub enamasti vaid sügisel. Harva on talvituvaid loomi leitud ka vanadest kaevanduskäikudest ja kaitserajatistest.
Paikne nahkhiireliik, kelle enamik registreeritud liikumisi jääb mõne kuni mõnekümne kilomeetri piiridesse. Teada on siiski ka mõned üle 100 km pikkused ränded. Pikim Eestis rõngastatud isendi läbitud vahemaa on 102 km (Eestist Lätisse).
Toitumine
Suure osa saagist püüab puulehtedelt noppides. Seetõttu hõlmavad arvestatava osa saagist mittelendavad lülijalgsed, sh ämblikulaadsed. Lendavatest saakobjektidest on toidus leitud mardikalisi, ööliblikaid ja mitmesuguseid veekogudega seotud putukarühmi.
Sigimine ja areng
Paarituvad suve lõpul ja sügisel parvlemis- ning talvel talvituspaikades, viljastumine leiab aset kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asuvad tavaliselt puuõõntes, kuid neid võib leida ka hoonetest. Eestis on poegimiskolooniaid leitud ka linnupesakastidest. Kolooniatesse kogunetakse mais ning nende suurus ulatub Eestis 5–20 isendini. Poegimiskolooniates võib leiduda ka üksikuid isasloomi. Pojad sünnivad juuni algusest juuli alguseni ning tavaliselt on järglasi üks. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 3–4 nädala vanuselt. Sügisel võivad paaritumises osaleda ka samal aastal sündinud emasloomad.
Koht ökosüsteemis
Eestis haruldane nahkhiireliik, tema ohustatuse hindamiseks on andmeid liiga vähe.
Staatus
Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).