Tiigilendlane (Myotis dasycneme)

Ingl Pond Bat

“Tiigilendlase poegimiskolooniasse võib Eestis koguneda üle 400 isendi”

Mõõtmed
Kehakaal 13–18 g, tüvepikkus 55–67 mm, küünarvarre pikkus 43–49 mm, tiibade siruulatus 200–320 mm.

Välimus
Eesti lendlastest suurim. Selgmine karv on pruun või hallikaspruun ning kõhtmine külg valge või hallikasvalge. Värvustevaheline üleminek on selgepiiriline. Nägu punakaspruun, noorloomadel tumedam kui vanadel isenditel. Noortel, kuni aasta vanustel loomadel esineb alumisel huulel selgepiiriline mustjassinine laik, mis muutub aastatega tuhmimaks ning 4.–5. eluaastaks kaob. Kõrvad ja lennus on pruunikad. Kõrvad on suhteliselt suured, kuid traagus on lendlase kohta ebaharilikult lühike: lühem kui pool kõrvalesta. Labajalad väga suured ja pikkade hõredalt paiknevate harjastega. Nende järgi eristub kergesti teistest Eesti lendlastest (v.a veelendlane). Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3).

Tiigilendlane sarnaneb välimuselt veelendlasega, kuid on selgelt eristatav suuremate mõõtmete järgi.

Levik
Levila ulatub Madalmaadest Kesk-Siberini. Lõunapoolsed leiukohad asuvad Serbias ja Montenegros ning Ukrainas. Põhja pool on levinud Taanis ja Lõuna- Rootsis. Soomes on väga haruldane. Levila tuumikaladeks peetakse Hollandit ja Baltikumi. Eestis levinud paiguti üle kogu mandri, leitud ka Saaremaalt.

Elupaik
Elualad paiknevad veekogurohketes piirkondades. Saagi püüdmiseks eelistab sarnaselt veelendlasega vaikse vooluga või seisva veega veekogusid. Võib saaki püüda ka niitude ja roostike kohal ning metsaservades. Tiigilendlase lend on kiirem ja sirgjoonelisem kui veelendlasel ning enamasti lendab tiigilendlane veepinnast kõrgemal kui veelendlane.

Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes veedab päeva varjepaikades. Need asuvad tavaliselt hoonetes, kuid kasutada võidakse ka puuõõsi. Lätis on kolooniaid sageli leitud ka kirikutornidest. Eestist on kolooniaid teada hoonetes ja sildades. Ühte varjepaika võib koguneda kuni mitmesajast isendist koosnev koloonia. Suurimat Eestis teada olevat kolooniat asustab igal aastal ca 300 isendit. Emasloomade ja isasloomade kolooniad paiknevad eraldi. Varjepaikasid võidakse jagada nattereri lendlase, kääbus- ja pargi-nahkhiirega.

Aktiivne vaid soojal poolaastal
Talv elatakse üle talveunes, mis algab Eestis septembris-oktoobris ja kestab aprilli-maini. Sügisel võivad loomad talvituspaikadesse koguneda juba augustis. Talvituspaikadena kasutatakse mitmesuguseid maa-aluseid ruume, millest olulisematena on Eestis teada mahajäetud kaevanduskäigud ja maa-alused kaitserajatised. Üksikuid isendeid võib leida ka suurtest mõisakeldritest. Talvitumisel võivad tiigilendlased koguneda mitmekümnest isendist koosnevatesse kobaratesse.

Tiigilendlane on paikne nahkhiireliik, kuid teada on ka mitmesaja kilomeetri pikkusi rändeid. Pikim Eestis rõngastatud isendi läbitud vahemaa on olnud 124 km (Palmsest Palupõhja).

Toitumine
Toitub peamiselt veega seotud putukatest, keda püüab sageli tagajalgadega otse veepinnalt. Põhiosa saagist moodustavad ehmestiivalised ja sääselised. Veega mitte seotud putukatest leidub toidu hulgas mardikalisi ja ööliblikaid.

Sigimine ja areng
Paaritumine algab augusti keskpaigast. Sel ajal hõivavad isasloomad hoonetes, puuõõntes ja mujal spetsiaalseid paaritumisvarjepaiku ning meelitavad sinna emasloomi. Võivad paarituda ka parvlemispaikades ja talvel talvituspaikades. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis paiknevad hoonete katusealustes ja seinapragudes. Kolooniasse kogunetakse mais ning nende suurus ulatub kahekümnest kuni mitmesaja isendini. Järglased sünnivad vahemikus juuni keskpaik kuni juuli algus; tavaliselt on poegi vaid üks. Noorloomad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 4 nädala vanuselt, seejärel kolooniad hajuvad. Suguküpsus saabub arvatavasti 2. eluaastal.

Koht ökosüsteemis
Eestis võib seisundit pidada stabiilseks, kuid spetsiifilise elupaiga tõttu tuleb liigi seisundit kindlasti jälgida. Kuna kolooniad paiknevad hoonetes ja seal viibib koos suur hulk isendeid, on tiigilendlase puhul eriti suur ohutegur suvised ehitustööd hoonetes. Peale selle võivad neid ohustada häiringud talvituspaikades ja talvituspaikade hävinemine.

Staatus
Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi II ja IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).