Pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii)
Ingl Nathusius’ Pipistrelle
“Pisike, aga rändab kaugele”
Mõõtmed
Kehakaal 6–10 g, tüvepikkus 44–58 mm, küünarvarre pikkus 32–37 mm, tiibade siruulatus 220–250 mm.
Välimus
Väike, tumeda värvusega nahkhiir. Karvastik on punakas- või kastanpruun, kõht on seljast vaid veidi heledam. Nägu, kõrvad ning lennus on tumepruunid. Kõrvad on lühikesed, ümara tipuga ja kujult kolmnurksed. Traagus on lühike, tömbi ning pisut sissepoole pööratud tipuga. Kannus ulatub 1/3-ni sabalennuse pikkusest ning on selgelt nähtava epibleemiga risti oleva T-kujulise kõhrest toega. Sabalennuse pealmine külg on kuni poole pikkuseni karvane ning lennuse alumisel poolel kasvavad karvad piki jalgu. Hambaid on 34 (I 2/3, C 1/1, P 2/2, M 3/3). Hea määramistunnus on Pipistrellus-nahkhiirte puhul viienda sõrme ja küünarvarre vahel oleval lennunahal soontest moodustuv muster.
Levik
Levila piirdub Euroopa ning Venemaa Euroopa-osaga. Ida-lääne sihis ulatub levila Lääne-Prantsusmaalt Uuralite ja Kaukasuseni. Põhja-lõuna sihis ulatub levila Kesk-Rootsist ja Lõuna-Soomest Vahemereni. Euroopas puudub vaid enamikul Pürenee poolsaarest. Peamiseks sigimisalaks peetakse levila kirdeosa. Eestis on üle kogu maa levinud ning sagedasti kohatav nahkhiireliik, kuid põhja pool liigi esinemissagedus mõnevõrra väheneb. Pargi-nahkhiirt on kohatud ka suurematel saartel ning rände ajal on registreeritud ka Keri saare kohal (Lauri Lutsari andmed).
Elupaik
Eestis elutseb sageli parkides, kuid sellega tema elualad ei piirdu. Sageli võib teda kohata ka leht-, sega- ja okasmetsades, kus toitub peamiselt raiesmikel ning metsaservades. Hea manööverdamisvõime tõttu on ta võimeline lendama ka puistu sees. Eelistatud toitumisalad on ka veekogude kaldakooslused. Võib elutseda ka linnades, kui seal on sobivaid elualasid, näiteks suuremaid parke või veekogusid. Avamaastikus kasutab sageli vanu alleesid.
Eluviis ja käitumine
Öise aktiivsusega loom, kes liigub päevaks varjepaikadesse, milleks kasutab sageli hooneid, kuid loomi võib leida ka puuõõntest ja lahtise koore alt. Sageli kasutab nahkhiirte varjekaste, Eestis on rände ajal leitud ka linnupesakastidest. Ühte varjepaika võib koguneda 20–200 isendist koosnev poegimiskoloonia; isasloomad veedavad suve üksikult. Varjepaiku võidakse jagada kääbus-nahkhiire, suurvidevlase, tõmmu- ja tiigilendlasega.
Pargi-nahkhiir on pikamaarändur, kelle talvitusalad paiknevad Kesk- ja Lääne-Euroopas. Ränded võivad küündida üle 1900 km, kaugeim Eestis rõngastatud isendi taasleid pärineb 1530 km kauguselt Rotterdamist. Eestis võib liiki kohata maist septembri-oktoobrini, vahel ka hiljem. Sügisene ränne algab suve teisel poolel, Kabli linnujaamas tehtud rändevaatluste põhjal jääb 90% iga-aastastest registreeringutest 29. juuli ja 5. septembri vahele. Hiliseim teadaolev vaatlus Eestis pärineb 8. novembrist (Matti Masingu suulised andmed).
Toitumine
Toitub lendavatest putukatest, kellest suurema osa hõlmavad kahetiivalised: suru- ja pistesääsed ning kihulased. Vähemal hulgal leidub saagis ehmestiivalisi, lehetäisid ja teisi väikseid putukaid.
Sigimine ja areng
Paarituvad suve lõpul augustis-septembris. Selleks hõivavad isasloomad poegimiskolooniate või rändeteede läheduses paaritumisvarjepaigad. Peibutushäälitsusi tehes meelitatakse varjepaika kuni 10 emasloomast koosnev haarem, mida teiste isasloomade eest kaitstakse. Viljastumine toimub kevadel, pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ning järglaste kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad hooneid, puuõõsi, koorealuseid ja nahkhiirte varjekaste. Kolooniatesse kogunevad mais ning need koosnevad 20–200 isendist. Pojad sünnivad tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Poegi on enamasti 2, harva ka 3. Pojad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 3–4 nädala vanuselt ning pärast seda kolooniad hajuvad. Suguküpsus saabub vähemalt osal emasloomadel juba esimesel sügisel.
Koht ökosüsteemis
Eestis võib pidada väheohustatud nahkhiireliigiks, kelle peamised ohutegurid on häiringud varjepaikades. Kuna tegu on rändliigiga, võivad mõju avaldada ka muutused rändeteedel, kuid selle kohta on siiani vähe teada.
Staatus
Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi II kaitsekategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).